Olin saanud just 18, kui tegin oma esimese abordi. Vanemate luba polnud vaja, koolist sai kehalises vabastuse. Õppisin väga korralikult. Olin koolis selline pailaps, et minu rasedus võis olla kõigile šokeeriv. Mul oli juba mitmeid aastaid kestev püsisuhe kindla poisiga. See oli emotsionaalne ja kirglik esimene armastus. Plaanisime tulevast kooselu ja puha. Oli vist 1981. aasta lõpuosa, kui rasedaks jäin. Poiss millegipärast ehmatas ja hakkas otsekohe lunima, et teeksin aborti. Rääkis pikalt laialt oma elu rikkumisest ja palus mind koguni põlvili, et ma seda last ei sünnitaks. Kunagi hiljem tahtvat ta kindlasti lapsi, mitte aga nüüd ja praegu. See pole kindlasti õige aeg.
Muidugi palju-palju aastaid hiljem sain teada, et umbes selline oligi tol ajal keskmise Eesti mehe reaktsioon. Aga siis ma veel ei teadnud. Eks ma läksingi ja tegin selle abordi ära, teadmisega, et saan oma armastatule tõeliselt ohvrimeelse heateo osutada. Ema oli mul selleks ajaks ammu surnud. Eks oli temagi nõukaajal neid aborte teinud. Sel ajal oligi see ju nagu nõukogude naise normaalne elustiil. Pereisad häbenesid apteegist kondoome osta. Minu endagi poiss-sõber ajas mu kunagi neid ostma, aga ise põgenes igaks juhuks tänavale.
Siis arutasime neid asju minu uskliku vanaemaga. Tema arvates oli ka abort õige lahendus. Ta andis mulle koguni Jumala õnnistuse kaasa. Kuidas saab Jumal midagi sellist üleüldse õnnistada?
Olen tagantjärgi sellele palju mõelnud. Kui keegi oleks mind tookord toetanud? Kas vanaema või isa… või vähemalt üks nendest. Nende arvates oli just abort igati mõistlik ja normaalselt mõtleva inimese otsus.
Kogemus ise polnud füüsiliselt valus, aga ääretult ebameeldiv — nagu oleks mind ennast tükkhaaval laiali lammutatud. Peale seda ma olengi inimesena pigem purunenud peegli sarnane. Tundsin ennast nagu kurjategija.
Arst mainis peale toimingut, et minu puutetundlikkus on tavalisest suurem. Aga see-eest on kogemus ise midagi väärt. Õppetund elu haprusest. Arusaamine sellest silmakirjalikust maailmast, kus ainult sõnades on inimelul väärtus. Mitte tegelikkuses.
Haiglas minu kõrvalvoodis oli üks vanem naisterahvas, kes hooples sellega, et teeb juba 13. aborti. Minus tekitas ta ebamugava tunde. Ja üks teine, kes rääkis, et tema mees tahtis väga seda last, aga tema tuli ikkagi ja tegi aborti…
Õhtul tuli mu poiss-sõber, heatujuline, rahulolev ja punases triiksärgis ja küsis rõõmsalt naeratades, et kas ma nüüd polegi enam rase?
Selle ainsa lausega oli meie suhe läbi. Ainsa hetkega oli mu aastaid kestnud suur armastus haihtunud. Ma isegi imestasin, kuidas selline asi saab võimalik olla. Aga sai. Ma lihtsalt ei suutnud enam sedasi temaga edasi elada. See kunagine poiss-sõber on siiani naiseta ja lastetu. Mõnikord kahekesi oma emaga ikka ohkavad, et oleks võinud ikka sünnitada. Nüüd on neil kahju, kuigi kunagi olid nad valmis sellesama lapse vastu kõigest väest võitlema.
Hiljem nägin oma surnud last unes. See oli heledapäine, umbes 10-aastane poiss, kes ütles mulle, et on minu poeg ja tuleb kunagi tagasi.
Kõigi hirmuks ja õuduseks jäin pool aastat hiljem uuesti rasedaks. Alustasin kooselu uue mehega. Kõigi üllatuseks lõpetasin ka edukalt kooli. Ja sünnitasingi väikese heledapäise poisi. Nüüd ma vahel mõtlen, et kas see tapetud laps tuligi minu juurde tagasi või on see ikkagi keegi teine? See on üleüldse kõige vaimsem side, mis saab ema ja lapse vahel olla. Puhtalt vaimne. Kõik need surnud lapsed, kes ei vaja, et nende peale sentigi kulutataks. Nende päid ei saa iialgi siluda. Mitte midagi ei ole. Aga ometi on nad kogu aeg olemas. Kogu aeg sinuga kaasas. Osa sinust enesest. Sa mõtled neile päeva jooksul mitmeid kordi. Isegi nende sugu pole oluline. Nad lihtsalt on.
Ma ei näe mingit vahet, kas tappa laps abordiga või vastsündinuna. Võrdsed mõrvad kõik. Lihtsalt esimene variant on seadusega lubatud, teine mitte.
Kogu oma siinse elu olen püüdnud end lepitada nende sündimata lastega. Nende nimetute ja kehatute hingedega. Inimese elu ongi nagu veetilga kukkumine — lühike, aga ilus. Isegi kui see on vaid sündimata lapse üürike hetk. See on siiski olemas.
Uues abielus läks kõik vähemalt alguses hästi. Sain kaks last. Kolmas ja neljas — jälle abordid. Tundsin ennast nagu ajudeta debiilik. Mees tõi muidugi argumente stiilis a la kõik teevad kogu aeg, mis siis sinul häda on?
Paljud imestavad, miks naised ikkagi meeste survel aborte teevad. Aga kui sa oled noor ja kõrvuni armunud ning mees veel nii ilusasti lunib. Ning kinnitab, missuguse heateo sa talle oma lapse tapmisega ikkagi teed. Kui sul pole muid väljavaateid, kui keeldumise korral elama asuda mehega samal arvamusel olevate vanemate juurde, kes sinu kallal nagunii alailma näägutavad… Heasüdamlikud ja pehmema loomuga inimesed annavad ikka enamasti järele. Aga sellisel järeleandlikkusel on alati oma hind.
Ühel päeval avastasin, et ei suudagi oma meest armastada. Et temale mõtlemine ei tekita minus mingit liigutust. Et mul on täiesti ükskõik, millega ta tegeleb. Just see armastuse puudus andis mulle jõu järgmise rasedusega mehele vastu hakata. Esimest korda tundsin, et laps on siiski tähtsam kui ükskõik, missugune mees. Otsustasin, et ei tee enam iial mitte ainsatki aborti.
Mees oli muidugi vihane. Ähvardas koguni vastsündinu maha lüüa. Ämm ja äi vingusid ka üksteise võidu, kuidas ma nende poja oma lastega laostan. Peale lapse sündi sai just sellest vihatud lapsest mu mehe lemmik, aga meie suhet see enam ei päästnud. Ma olin väsinud kogu sellest mõttetust võitlusest. Läksin tagasi oma vanemate korterisse, kus elas sel ajal ainult vanaema. Isa oli mõned aastad tagasi surnud.
Mees ei laostunud. Pidi ainult 300 krooni iga lapse kohta elatist maksma. Aga lõpuks tuli ta töölt ära ja ei maksnud sedagi. Nüüd kasutab tasulisi daame. Pidavat odavam tulema, kui isiklikku naist omada.
Mehega koos elasin üle kümne aasta. Selle ajaga muutusin peaaegu krooniliselt suitsidaalseks. Kogu aeg mõtlesin, kas mitte parem ei oleks ära surra, kui edasi elada. Kas mul ikka oli õigus Jumalat mängida ja otsustada, kes elab ja kes sureb? Äkki on mu pisikesed ikkagi kuskil seal teispoolsuses ja vajavad mind samamoodi, nagu siinpool olevad lapsed. Või tulidki nad kõik ikkagi minu juurde tagasi? Ei tea.
Abordi ainus põhjendus ju ongi see, et peatselt sündiv inimene halvendab kõvasti minu materiaalset elukvaliteeti. Kas oleks siis ka võimalik see, et kui ma näiteks põhjendan, et naabrimees segab kõvasti minu elukvaliteeti, siis koristatakse ka tema vaikselt ära? Miks siis mitte?
Praeguseks on mul viis last. Ja muidugi ka uus abielu. Vähemalt mehega, kes ei nõuaks minult iialgi ühegi abordi tegemist. Nii et lõpuks olen siiski õnnelik. Omal moel. Lastel läheb hästi. Nad on andekad ja tublid. Vähemalt niipalju saan neile õpetada, et nad ei peaks tegema ise samu vigu, mis mina olen teinud. Seega on nad abortide vastu.
Aga need kunagi surnud lapsed on ikkagi kogu aeg minuga koos. Natukene kardan seda aega, kui ma kunagi siit maailmast lahkun ja neile sealpoolsuses otsa pean vaatama.
Kristlased räägivad, et nende Jumal andestab kõik tehtud patud. Aga mina ei hooligi sellest Jumala andestusest. Kui ma ise ei suuda endale nagunii andestada, siis kuidas saakski üks Jumal seda minu eest teha? Samamoodi ei mõista ma neid usklikke, kes paluvad oma Jumalat ja usuvad eesootavat igavest maailma. Kuidas nad tahavad sinna minna oma lasteta?
