Minu lugu saab alguse mitmekümne aasta eest. Alustasin suguelu viieteistkümne aastaselt. Sedavõrd varajane algus ei olnud kahjuks minu soov — mind vägistas lähedane perekonnatuttav, keda pidasin peaaegu sugulaseks.
Seda rasket üleelamist aitas leevendada peatselt tekkinud suhe minust kaks aastat vanema poiss-sõbraga. Mõne aja pärast avastasin aga, et olen soovimatult rasestunud — kondoom oli alt vedanud.
Siis oli soovimatu raseduse puhul elementaarseks lahenduseks abort. Väga sobivaks osutus sõbra ema töökoht — Keskhaigla naistenõuandla, kus enamus aborte sel ajal tehti.
Olin alles kuusteist ja otsuse tegemine oli minu jaoks väga raske. Mind ümbritsevad inimesed — nii sõber, tema ema, minu õde, kui ka mind üksi kasvatanud ema soovitasid kõik aborti:
„Sa oled liiga noor, sa ei saa sellist asja endale lubada!”
„Mõtle, mis su tulevikust saab!“
„Loomulikult saab see asi lihtsalt ära korraldatud — meil on ju käsi sees. Ära muretse!“
„Minagi olen aborte teinud…”
Hetkekski ei küsitud minult, mida mina tahan. Ka ei selgitatud mulle, kuidas abort võib minu tulevikku mõjutada. Selline suhtumine tekitas minus tunde, et abort ongi täiesti normaalne ja aktsepteeritav lahendus soovimatule rasedusele. Kõik minu kahtlused ja küsimused lämmatati eos.
Püüdsin küll otsustamist edasi lükata, kuid kolmandal raseduskuul läksin siiski nõuandlasse.
“Asi” sai kiiresti aetud, tänu tutvustele jäi suurem paberimääriminegi ära.
Olin kuusteist. Ma ei tundnud mitte midagi. Ma ei teadnud, mida tunda. Ma ei tundnud elu enda sees. Tundsin vaid, et mu keha käitub teisiti ja kõik.
Operatsioon viidi läbi kohaliku tuimestusega. Sestap kuulsin kuidas aborti tegev arst ütles operatsiooni käigus: “Uuh, seal on teine veel!”. Nõnda sain teada, et ilmselt kandsin kaksikuid.
Pärast aborti ei mõelnud ma sellele kuigi palju. Mis tehtud, see tehtud. Ma ei tundnud kahetsust, kurbust ega kergendust.
Tagasi vaadates näen, et pärast aborti kalgistus minus kõik tundlik ja empaatiline. Ma ei hoolinud enam inimestest, nad ei läinud mulle korda. Võisin täiesti külmalt pealt vaadata näiteks kaklust. Võitlesin iseenda eest, teades, et keegi teise kaitseks välja ei astu. Siirus ja usaldus olid minu jaoks lihtsalt kadunud mõisted ja tunded. Minust oli saanud külmalt kalkuleeriv ja väga skeptiline noor naine. Suhetes teiste inimestega kaalusin, kas tema mulle sobib või ei. Ma ei hoolinud, kas teen inimestele haiget. Tegin seda, mis sobis mulle. Alles aastaid hiljem sain teada, et selline kalgistumine on samuti üks abordijärgsetest sümptomitest. Seda ma tol ajal muidugi ei teadnud. Suhetes panin küll tähele tendentsi, et niipea kui mingisugune lähedus tekkis, eemaldusin noormehest nö igaks juhuks — lihtsalt enesekaitseks, et tema ei saaks esimesena minust eemalduda. Ma ei talunud mõtet, et mind võidaks maha jätta. Ja seega jätsin ise maha — mitmeid kordi. Niimoodi seiklesingi läbi elu, lükates teisi endast eemale ja kartes sügavaid inimsuhteid.
Tekkisid uued suhted ja elu läks oma rada. Ühel hetkel avastasin, et ma ei rasestu. Esialgu ei häirinud see mind, vastupidi, nõnda oli isegi mugavam. Ausalt öeldes, ei raisanud ma eriti aega selle peale mõtlemisele, veel vähem muretsemisele.
Olin kakskümmend seitse, kui abiellusin. Mu väljavalitu oli kristlane nagu nüüdseks ka mina. Tundsin, et meie vahel on müür, kuna teismelisena tehtud abort oli seik minu elus, mida ma ei suutnud talle avada. Ma ei tahtnud seda avada. See oli pime nurk, mis kuulus ainult mulle — ja tõesti ainult mulle. Samas tundsin valusalt seda distantsi, seda suurt saladust, mis oli minu ja mu mehe vahel. See häiris mind tõsiselt. Ja teinegi mõte, mis mind saatis — mis siis, kui tõesti Jumal tuleb tagasi? Mis siis, kui mul on kaksikud taevas, kes ootavad mind ja jooksevad mulle vastu? Mis ma neile ja oma mehele siis ütlen? Et ma tegelikult ei tunne neid? Et ei tea millest nad räägivad? See oli minu hirm — puutuda kokku endise eluga ja lastega, kes ei kao lihtsalt ära.
Mu mees on pärit niivõrd puhtast keskkonnast ning üles kasvanud täiesti teistsuguste arusaamadega. Ta on kogu aeg väga lapsi armastanud. Tema jaoks on alati olnud mõistmatu, miks inimesed otsustavad teha aborti — st tappa lapse, kellel pole selles olukorras mingisugust hääleõigust ega võimalust end kaitsta. Mind tõepoolest väga häiris minu saladus, mille olin oma abiellu võtnud. Eriti jubedad olid olukorrad, kus näiteks naistearstile minnes küsiti, kas aborte on olnud. Siis vaatasin enne vastamist alati üle õla – ega meest pole kuskil läheduses.
Möödus aasta abiellumisest ning hakkasin tasapisi kannatust kaotama — miks ma ei rasestu? Milles on asi? See küsimus hakkas järjest enam kummitama ning külmavärinaid tekitama. Aga mis siis, kui kunagise abordi tagajärjel olin jäänud viljatuks? Mõtisklesin selle üle päris palju. Kord läksin palvekoosolekule, kus oli külaliseks üks jutlustaja. Lauldi koos ja räägiti ning lõpus kutsuti ette inimesi, kes tahtsid, et nende eest palvetatakse. Ma läksin ka ette. Kui hakkasin oma kohale tagasi minema, kutsus see jutlustaja mu enda juurde ning ütles nelja silma all: „Jumal teab su murest. Ta on sellele vastanud.“
Ma ei rääkinud oma mehele midagi, kuid kaks nädalat hiljem avastasin, et olen rase. Midagi oli toimunud ja see “midagi” oli minu jaoks ime. Paljud jäävad abordi järel viljatuks. Ilmselt olin minagi üks nendest — arvestades seda, et kümne aasta jooksul ei olnud ma rasedaks jäänud. Kui Jumal ei oleks mind tookord aidanud, oleksin ma praegugi ehk sunnitud lihtsalt kõrvalt vaatama perekondi väikeste lastega.
Teadmine, mida abort tõeliselt tähendab, jõudis minuni sügavuti siis, kui ootasin ise last. Alles siis mõistsin, missuguse tee käimist olin tookord alustanud, kuid mida kahjuks ei läbinud.
Kui ootasin teist last, olin peaaegu 30. Elasime tol ajal USAs. Neljandal kuul läksin ultrahelisse. Nägin, kuidas arste tuli järjest juurde ja sain kohe aru, et midagi on viltu. Lõpuks teatati mulle, et lapse peas on liiga palju vett — ei teata täpselt, kui tõsine probleem on, kuid tol hetkel ei olnud põhjust midagi head loota. Mind saadeti kiiresti spetsialisti juurde, kes tegi järgmisel päeval täpsemad analüüsid, mis kinnitasid esialgset kahtlust, et sellest lapsest võib tulla sügava intellektipuudega voodihaige. Aga momendil, kui arstid hakkasid minu ümber kogunema, tundsin eneses sisemist võitlusvalmidust, mis ütles mulle, et nüüd on võib-olla käes minu aeg kogeda, et usk võib liigutada mägesid. Jumal on elu andja ja tema saab ka parandada, kui on vaja midagi korda teha.
Arst andis mulle nädal aega otsustamiseks. Ta ütles, et olen noor ja mul on juba terve laps. Ta rääkis minuga tõsiselt, mida tähendab sellise puudega lapse hooldamine. Läksin koju segaste tunnetega, kaalusin ka võimalikku aborti. Olin ju eelnevalt sellega kokku puutunud. Tundes ennast, tean, et mul ei ole kannatlikkust puudega lapse eest hoolitsemiseks ja järele mõeldes ei tundunud abort mulle sugugi kõige õudsema lahendusena.
Selline on hirmu toime inimesele.
Abikaasa julgustas aga jätma loodet arenema, öeldes, et saame hakkama, mis ka ei juhtuks. „Ta on meie laps ja kuidagi see asi laheneb,” ütles ta.
Nii jäigi. Palusin ainult Jumalat. Ärkasin öösiti väga tihti üles hirmuhigi otsa ees — mis siis, kui Jumal ei aita? Mis siis kui minu usk on rajatud valedele alustele? Mis siis, kui see asi ei toimi? Kolm kuud hiljem, kui olin juba peaaegu seitse kuud rase, külastas meid üks järjekordne jutlustaja, kes oli päris tuntud ja väga austatud. Läksin tookord väga tugeva sisemise palvega. Palusin kinnitust sellele, et kõik on siiski korras. Tundsin, et ei suuda enam niimoodi edasi minna. Seal oli sadu inimesi, kes olid kõik järjekorras, et jutlustaja nende eest palvetaks. Usuti tema palve erilist väge. Ta jõudis minu juurde ja palvetas, kuid ma ei tundnud, et midagi erilist oleks juhtunud. Kui ta oli juba neli inimest minust kaugemale läinud, tuli ta tagasi ja palvetas uuesti. Siis ma lihtsalt langesin maha ja nägin vaimusilmas, kuidas suured käed võtsid lapse pea ümbert kinni ja hoidsid seda. Minusse voolas rahu ja teadmine, et kui Jumal midagi puudutab, siis saab see korda.
Läksin uuesti arsti juurde ja palusin ultraheli. Arst oli täiesti hämmeldunud ning ütles, et ta ei tea küll kuidas, ent kõik näib olevat korras. Eelnevast probleemist ei olnud ühtegi jälge. Kõik oligi korras. Arst ütles, et seda on võimatu meditsiiniliselt seletada, kuid olgu ma tänulik. Kui oleksin lähtunud esialgsest informatsioonist, andnud alla ning teinud arstide soovitusel abordi, ei oleks mul praegu 9-aastast poissi, kes on minu imelaps. Ta on täiesti eriline, elurõõmus, väga abivalmis, oskab vabalt kahte keelt, talle meeldivad väga väikesed lapsed.
Oma saladusest ei rääkinud ma mehele enne, kui ootasin meie kolmandat last. Mind kutsuti tõlgiks ühele välismaalasele, kes viis läbi koolitust, et nõustada ja julgustada inimesi tegema elupooldavaid valikuid. Tookord tõlkides kuulsin teda rääkimas ja lihtsalt tundsin, et tahan oma koormast vabaneda. Tahtsin selle kõrvale heita ja oma eluga edasi minna. Selles väikses ringis rääkisin esimest korda, et olen ka abordi läbi teinud ja tagantjärele mõistan, kuidas see on mind mõjutanud.
Koosolekult koju tulles tundsin ennast väga kergelt ja olin valmis rääkima ka oma abikaasaga. Ma ei teadnud kuidas ta reageerib. Aga kui ta rääkima hakkas, ütles ta, et mõnes mõttes mõistab, miks ma kohe ei rääkinud — võib-olla ta tõesti ei oleks suutnud sellega meie suhte alguses silmitsi seista. Minu abikaasa mõttemaailmas oli abort lubamatu. Ta ka tunnistas, et ei oleks ilmselt mind enne meie abielu suutnud mõista. Ma ei taha sugugi julgustada saladuste hoidmist. Vastupidi! Oluliste asjade salajas hoidmine kõige kallima eest on meeletu koorem. Minu koorem sõi mind seesmiselt. Heitlesin pidevalt mõttega, et ei saa talle rääkida midagi, mis on nii tähtis osa minust. Oli suur vabanemine, kui sain selle koorma endalt heidetud.
Mu mees on väga toetav ja julgustab nüüd mind rääkima oma lugu, mis võib-olla annab jõudu kellelegi teisele mitte alistuda survele teha aborti.
Arstid teevad oma parima, kuid on suurem ja kõrgem sfäär, mida inimene puudutada ja lõpuni hoomata ei suuda.
Praegu olen nelja ilusa toreda lapse õnnelik ema.
Minu loo lõpp kõlab küll kui muinasjutt, kuid pahatihti läheb hoopis teisiti… Erand kinnitavat reeglit.
Ole sinagi erand, julge otsustada, julge võtta vastutust, julge kuulda iseennast, julge anda lapsele võimalus!
