Olen kolme lapse ema (19, 14 ja 2) ja kasvatan lapsi üksi. See on statistiline pool. Arvan, et mu nooruses tehtud abort on ehk tõeliselt olulistest asjadest ainuke kahetsust vääriv tegu. (Osasid väikseid asju kahetsed igapäevaselt ja need ei muuda kellegi elus mitte midagi.)
Minu lugu ja elu on selline, et ma olen otsustanud abordi vastu ja siis selle poolt seoses oma esimese abieluga. Olin noor ja „meri põlvini”, kui tuli uudis ja üllatus, et olen rase. Olime käinud juba aasta ning ma ei osanud oodatagi reaktsiooni: „Tee aborti!” ja uks prauhti kinni. Aga nii see läks. Olen eluaeg tegelikult väga lapsi armastanud — seega mäletan, et oma isa moraalsel toel otsustasin, et „annab Jumal lapse, annab leiva”. Otsus oli üpris kerge. Sündiski imearmas poiss. Emaks saamine on ilmselt ainus asi, mille nimel üks naine peaks siin ilmas pingutama. Kõik ülejäänud on ju praht ja prügi! Pojaga oli kõik tore ja hea (ja nooruse vaprus oli mul ka olemas), kuni ta 1-aastaselt haigestus astmasse. Ja seda kohe tõsiselt. Tema teisest eluaastast veetsimegi üheksa kuud haiglas. Siis tuli poja teine sünnipäev ja ka tema isa tuli meie juurde elama. Ma jäin uuesti rasedaks umbes pool aastat peale meie uut kokkusaamist. Ja seekord ei julgenud ma oma mehele sellest isegi rääkida.
Viisin poja sõbranna juurde hoida, maksin jube suure raha (tolle aja mõistes) ja tegin aborti. Erakliinikus Narva maanteel. Selleks, et päästa oma suhet, mis peale teist last ja abiellumist niikuinii karile jooksis. Ma püüan selle hetke ebakindlust endas mõista, aga vahel on see veel tänagi väga raske. Igakord, kui sõidan sellest majast mööda, keeran pead ja vaatan — mõtlen, et kas mul oleks tütar või poeg ja tunnen ennast väga süüdi. Mäletan nende inimeste nägusid, kes mind registratuuris vastu võtsid, mäletan õde ja arsti ja seda, et raha-teenimise tuhinas ei pannud mind mitte keegi istuma ega küsinud, et kas ma päriselt saan ka aru, mis ma teen. Eks ma sain hiljem aru! Umbes 17 aastat ei ole see mõte mu peast läinud mitte ainsakski päevaks. Ja lahku minnes, kui mu mees juba teadis sellest abordist (ta saigi alles mitu aastat hiljem teada), karjus ta mu peale „lapse-tapja”.
Mis on mu jutu mõte? Kui ma vaatan ja mõtlen oma laste peale, siis tean, et see on ainuke PÄRIS asi siin elus. Tajun seda, kui mul on hea meel vahetada mõtteid elust ja asjadest oma esimese pojaga (kellega ma olen tulest ja veest läbi käinud). Tema on selline inimene, kelle kohta peaks ütlema, et mul on olnud see vapustav võimalus temaga aega ja ruumi jagada. Teine poeg on aga tõeliselt vahva armastuse laps. Lõbus ja rõõmus, soe ja rahulik. Ja kolmas — meie printsess — on ilmselt see minu „lunastuse laps” (keda tema isa peale kolme aastat kooselu ikka siia ilma ei oodanud). Tema tulemise uudise järel, sõitsin kaks päeva mööda linna, küüned roolirattas ja silmad pisarais. Ei olnud vaja teha mingit otsust. Nutsin, kuna teadsin, et üks vahva inimene ei õigusta mu ootusi. Nelly oli alguses üks kaksikutest. Sain nutta ka siis, kui teise beebi süda jäi 13. nädalal seisma. Naudin iga päeva ja armastan iga hetke, mis mulle on lubatud ühe uue elu toetamiseks.
Kogu abordi-teema on nii emotsionaalne, et seda on raske ilma raamatut kirjutamata ilmselt ammendada. Olen mõelnud, et mida ma oma poegadele ja tulevikus ka tütrele tahaksin edasi anda.
- Iga vahekord on vastutuse võtmine. Ma olin oma nn soovimatute laste puhul alati „kaitstud”. Ja oma karile jooksvat abielu püüdsime päästa „last tehes” viis aastat järjest. Nüüdseks usun, et lapsed teavad, millal ja kuhu tulla. Me ei olnud piisavalt väärikad, et teda vastu võtta. (Ainult tollest tibust ei tea ma, kas mina hülgasin tema või tema minu?)
- Iga abort on paranematu haav sinu hinges. Kas sa suudad leida, et su tõusev karjäär, loodetavad suhted ja kasvav pangakonto korvavad selle teo?
- Vaata otsuste tegemise puhul ainult iseendasse. Ümbritsev on ainult müra. Õnn tuleb sinu hingest —seda ei saa keegi võtta ega anda.
Mu töölaual seisab laste piltidega kõrvuti üks lause Ema Teresalt: „We can do no great things — only small things. With great love.”
Öeldakse, et lapsed on külalised sinu elus. Ongi. Kui sa neile aga võimalust ei anna, siis ei saa sa neist ka endale parimaid sõpru.
