See juhtus 4 aastat tagasi. Kaks aastat enne seda olin kohtunud toreda noormehega, kellega alustasin kooselu. Olime tudengid ja peale väikese ühikaruumi polnud meil mitte midagi. Kuid ikkagi oli minul salajane soov last saada ja koos kasvatada. Ühel ilusal hommikul tulin oma kallima juurde, et esimeste päikesekiirtega talle uudist kuulutada — kandsin last! Ta naeratas ja kallistas mind. See oli nagu muinasjutus, kus lõpp on alati roosiline, kuid… Vaja oli ka meie peredele rõõmus uudis teatavaks teha. Leppisime kokku, et alguses ma ütlen oma vanematele.
Isa võttis uudise vastu väga soojalt, mis meid julgustas. Oma 20.-l sünnipäeval rääkisin asjast ka oma emale, oodates ja lootes sama sooja reaktsiooni. Päev oli päikeseline, vaid õhus oli tunda natukene külma… Vastupidiselt minu lootustele reageeris ta kohutavalt negatiivselt. Pakkisime asjad ja lahkusime oma väikesesse, vaid hingeliselt sooja ühetoalise ühikakorterisse. Sellest päevast ma hakkasingi aina muretsema ja närvitsema. Ema arvamus oli minu jaoks tähtis. Mu elu muutus. Roosiline õhumull läks lõhki.
Mu närvitsemine tekitas pideva verejooksu. Kolm kuud püüdsin oma beebit päästa, sõin palju erinevaid rohtusid, et rasedust säilitada. Mul polnud kindlustust ja piisavalt raha, et minna haiglasse. Kui 12 nädalat sai täis, pandi mind haiglasse uuringutele. Seal hakkasid looteveed kaduma ja lõpuks kadus keskkond, kus beebi liigutada ja areneda saaks. Uuringute tulemused ajasid mind aina rohkem nutma. Alguses püüdsin pisaraid peita.
Ühel ööl nägin hirmsat unenägu. Taevas lendas sadu tuhandeid tuvisid, kuid salapärane must suits kerkis taevasse ja mürgitas linnud. Surnud tuvidest hakkas sadama vihma. Neid kukkus vastu maad ja katuseid. Igal pool olid ainult laibad. Ma seisin sel ajal oma koduõues ja surnud lindude vihm ajas mind jooksma turvalisse paika — koju. Kui vaatasin aknast välja, nägin hirmsat pilti: järsku hakkasid koduõues kaks autot põlema. Unenägu lõppes sellega, et kõik mürgitatud linnud ärkasid ellu ja lendasid tagasi taevasse.
Ärkasin ja hakkasin nutma. Nutsin kaua. Ühtlasi sain aru unenäo tähendusest: kaotan oma beebi. Vara hommikul nutsin end tühjaks. Kella kümne paiku tuldi mulle järele ja viidi arstide juurde. Nad seletasid, et ma ei saa rohkem oma beebit kanda ja soovitasid mulle meditsiinilistel põhjustel aborti teha. Ma ei nutnud seal, kuid suure valuga südames olin nõus. Et oma süütunnet kergendada, seletasin endale, et nii on ka lapsele hea — ma rohkem ei piina teda. Minu tervis oli katastroofiline. Mu beebi oma veelgi hullem. Kuid pisike süda ikkagi tuksus mu sees. Järgmisel päeval helistas mu vend ja ütles, et meie koduõues põles öösel tema auto kõrval tuhaks kaks autot. Hetkeks tundsin üle keha külma. Nagu unenägu ilmus reaalsuses. Viisteist ja pool nädalat elas mu sees mu pisike beebi. Tundsin isegi ta esimest lööki.
Kutsuti esile sünnitus. Siis kui beebi ilmale tuli polnud tal lootustki ellu jääda. Mind jäeti natukeseks omaette. Tõusin, vaatasin oma beebit. Seda keelati mulle, aga ma vaatasin ikkagi. Te ei kujuta ette, kui väga ma tahtsin teda kallistada ja oma südame ligidal hoida! Veres lebas pisike inglike, kelle süda oli seisma jäänud. Ma ulatasin oma käe tema poole ja puudutasin teda õrnalt. Kartsin talle haiget teha!
Kuud möödusid, valu jäi südamesse. Abiellusin oma noormehega. Meil oli suur soov, et meil oleks pisike. Tükk aega ei tulnud midagi välja. Hakkasin kartma, et ei saagi rohkem lapsi. Kuid nii nagu tuvid ärkasid ellu, nii ärkas ka elu soov, kui jäin uuesti rasedaks. Vara hommikul panin magava mehe kõrvale beebinuku ja nuku peale kleepisin positiivse rasedustesti. Et üles ärgates ta teaks, et uus elu on nüüd alanud. Ma polnud enam nii rumal. Hoidsin rasedust saladuses, hoidsin ennast lapse nimel. Siis, kui kõht paistma hakkas, said meie sugulased ise aru. Me saime poja, mees sai hea töökoha ja lõpetas ülikooli. Veidi hiljem saime veel ühe rõõmsa üllatuse — olin uuesti last kandmas. Sündis imeilus printsess. See aasta lõpetan ka mina ülikooli — vaatamata väikestele lastele.
Mu esimese raseduse puhul ema kartiski kõige enam, et ma ei saa ülikooliga hakkama. Lapsed ei sega elu ja karjääri. Vastupidi: nad annavad elule väärtust. Materiaalsed asjad muutuvad, jäävad vaid tõelised väärtused. Ühetoaline väike ühikakorter muutus kolmetoaliseks ja suureks, päris meie kindluseks täis elurõõmu. Valus ja piinlik kogemus jääb minuga elu lõpuni, kuid heade asjade nimel on vaja lihtsalt elada!
