Kõik algas 2006. aasta detsembri lõpus. Olin siis 16. Päevad olid nii umbes kuu hiljaks jäänud ja mul olid jubedad kõhuvalud… mida päev edasi seda hullemaks valu läks. Tekkis väga kõrge palavik ja ühel õhtul viidi mind haiglasse. Tegin hulga teste ning järgmine päev eemaldati mul pimesool. Niipea kui sain koju, tekkis lähipäevadel kahtlus, et võin olla rase, sest tavaliselt käisid päevad väga korrapäraselt. Niisiis lasin oma poisil osta testi. Tegime testi koos, ning mõne hetke pärast tekkisidki kaks triipu.
Tunnet, mis mind tol hetkel valdas ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Pisarad aina jooksid ning jooksid. Teadmatus, et mis saab edasi oli kohutav. Järgmisel päeval palus mu poiss mul aborti teha. Seda poleks ma ausalt öeldes osanud oodata, kuna arvasin, et sellist asja ei paluks ta minult kunagi… ent siiski ta palus. Sisimas tahtsin ma väga selle lapse alles jätta, aga mul oli veidi aega tagasi eemaldatud pimesool… arvatavasti ilma põhjuseta… olin ju hoopiski rase. Imelik on just see, et käisin ka naistearsti juures ja tegin isegi uriiniproovi, ent ometigi ei avastatud mu rasedust. Igatahes niipalju kui mina teadsin, peaksid raseduse ajal sellised operatsioonid olema vist keelatud. Aga see selleks. Olin siis ju alles 16. Lisaks suitsetasin ning jõin alkoholi (siis ma muidugi veel ei teadnud, et olen rase). Kartsin, et laps on kahjustada saanud, ent sisimas soovisin ometigi sünnitada.
Poiss aga muudkui käis peale, et teeksin aborti. Kartsin temast ilma jääda ning lasingi tal arsti juurde aja kinni panna. Läksin arstile saatekirjata. Poiss ütles, et aeg on kinni pandud, ent registratuuris ei leitud sellest jälgegi. Kõigepealt sõimati mul sellepärast nägu täis, et ma polnud tulnud saatekirja alusel. Maksin visiiditasu ning sain arstile. Arst, kes mind vastu võttis, oli umbes 50 või 60-aastane naine, pahura ning ülbe olekuga. Ta küsis minult, et miks ma lapse tapan ning ma vastasin, et olen veel liiga noor. Seepeale käratas ta mulle: “Ah, et lapse jaoks ollakse liiga noor, aga seksimiseks mitte?” Kuna ma olin niigi šokis, tegi see arst mu seesmise tunde veel halvemaks.
Kui olin andnud vereproovid, sain kaks paberit. Pidin valima kodus kirurgilise ja medikamentoosse abordi vahel… aga kuna see arst viis mind niivõrd endast välja, siis ei kavatsenudki ma sinna tagasi minna. Olles jõudnud koju, ei teadnud ma enam mida teha. Haiglas koheldi mind nii julmalt, et mul hakkas nende arstide ees lausa hirm. Läksin siiski paar nädalat hiljem tagasi, ning siis määrati abordi tegemise aeg. Selleks ajaks jäi alles vaid kirurgilise abordi võimalus, kuna medikamentoosse jaoks olin hiljaks jäänud.
Mäletan, et mind viidi palatisse, kus oli peale minu veel neli naist. Kui oli minu kord, viidi mind mingisse väikesesse palatisse ning paluti lugeda aeglaselt 10-st allapoole. Edasine oli šokk. Ärkasin, nägin et voodilinad on verised. Läksin WC-sse, kuid minestasin. Ärkasin jälle voodis, läksin jälle WC-sse ja ärkasin jälle voodis. Kolmandat korda ärgates oli pilt juba selgem. Mulle toodi kohupiimakreemi ja teed ning paluti see ära süüa. Kui olin söönud, küsisin, kas ma võin nüüd minna. Jah, võisin.
Poiss ootas mind väljas. Koju sõites valdas mind jube tunne. Poiss käitus nii nagu midagi poleks olnud. See tegi kõik veel hullemaks. Ta ei tahtnud algul minuga kaasa tullagi, ent mu ema lausa käskis tal mulle toeks tulla. Koju jõudes, jäin magama. Järgmine päev ärgates ootasin tuge ja hoolitsust, ent mu poiss mulle seda ei pakkunud. Midagi nagu polekski juhtunud. Tema jaoks oli see justkui mingi tühine asi.
Haiglas konsultatsioonil olles räägiti vaid üksikutest pahupooltest… et on võimalus, et ma enam ei rasestu jms. Aga keegi ei rääkinud mulle sellest, mis jääb hinge. Näen pidevalt unes, et mul sünnib laps. Tütar. Ärgates, kui koidab reaalsus, olen pisarais. Ja see valu, mis on hinges… sellest ei saa kuidagi lahti. Ükskõik mida ma ka ei teeks. Jälestan ennast, sest tapsin elu, mis polnud minu oma. Tapsin pisikese süütu hinge. Ja seda vaid selleks, et kartsin et ei saa hakkama. Kartsin, et mu poiss jätab mu. Tapsin oma liha ja vere.
Pärast abordi tegemist pole ma enam see inimene, kes olin. Olen pidevalt masenduses, pisarates. Ka mu mõttemaailm on peale seda hoopis teistsugune. Kõik tundub mõttetu. Soovin pidevalt surra. Tunnen, et ma pole midagi ega kedagi väärt. Kõige selle teeb veel hullemaks see, et nüüd töötab mu poiss välismaal, minust kaugel. Saame nii vähe koos olla. Tihtipeale vajaksin tema tuge, aga teda pole. Olen viimasel ajal arvamusel, et kõik mehed on sead. Kes vähem, kes rohkem. Julgevad teha, aga tunnistada ei julge.
Ka mina mõtlen tihtipeale, milline meie laps võiks välja näha ja et kui vana ta juba oleks jne. Tahaksin nii väga täita selle augu hinges, mis on täitmata. Tahaksin rasestuda, aga kardan, et ei rasestu. Loodan, et see nii pole… Ja kui ma ühel ilusal päeval peaksingi lapseootele jääma, siis ei kavatse ma iial sellist asja teist korda läbi elada. Võtan ta oma ellu vastu. Mehega või meheta! Ja ma siiralt loodan, et mu mees ei palu mul sellist asja enam teist korda läbida. Vastasel juhul pole ta ei mind ega last väärt. Meil saab järgmisel aastal koos oldud 3 aastat ning ta vähemalt lubas, et sellist asja ei palu ta mul enam kunagi teha.
Lasin oma poisil lugeda siinseid lugusid ning ta läks endast väga välja. Ta sai aru, mida ta oli käskinud mul teha. Igatahes soovitan igal naisel mõelda pikalt-pikalt järele, enne kui langetada otsus tappa elu. Ja otsustage ise, mitte ärge laske meestel otsustada! Sest see kõik jääb piinama teid, mitte meest. See jääb igavesti teie südametunnistusele. Ükskõik kui väga te ka ei sooviks seda unustada, on asju mis ei unune. Ükskõik kui väga te ka ei püüaks – see kohutav otsus jääb teie hinge närima!