Tutvusin 2005. aastal interneti teel ühe noore naisterahvaga. Tutvusime lihtsalt niisama, aga paraku armusime ja üsna tõsiselt. Kahjuks elas ta vabaabielu ühe meesterahvaga, kellega tal oli kaks last. Ega ma alguses arvanudki, et meil midagi tõsist võib tulla. Kohtusime, käisime kohvikutes ja veetsime lihtsalt mõnusalt vaba aega, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma temasse kiindusin. Loomulikult ei olnud tal plaanis mehe juurest ära tulla, aga asjad lihtsalt kulgesid nii. Ega miski siinilmas niisama ei juhtu, eks neil oli ka kriis või midagi säärast. Ma olin ikka nii sees, et hakkasin talle peale käima, et ta mehe juurest ära tuleks. Muidugi põhjustas see suurt tüli ja pahandust ja mõnda aega ta isegi elas minu juures. Suhe ilma intiimvahekorrata ei tulnud meie armunute vahel kõne allagi ja ühel päeval olid lood sellised, et ta teatas mulle, et on rase ja minust.
Ma ei teadnudki mida teha, kas rõõmust lakke hüpata või ahastusest karjuda, sest ta ju endiselt elas veel selle mehega, kuigi suurema osa ajast veetsime üheskoos. Niisiis ei teadnud ma, kas sündiv laps on minu või selle mehe oma. Olin väga suures segaduses. Surve naise poolt oli tugev — tema väitis, et laps on ikkagi minu. Aga miski hinges näris ja ütles, et midagi on viltu. Mida ma teeksin kolme lapsega ja kui nad kõik polegi minu omad? Töökoht oli ka sellel hetkel vägagi kesine, nii et ma poleks suutnud üksinda peret toita.
Niisiis otsustasin ma sellest naisest eemale hoida, sest ta muutus päev päevalt aina pealetükkivamaks ja agressiivsemaks. Pidevalt küsis ta minu käest, et kas ma ikka tahan seda last. Ma vastasin, et kui laps on minu, siis kindlasti, aga paraku polnud ma selles absoluutselt kindel. Naine muutus täiesti hüsteeriliseks ja lubas aborti teha, kui ma tema juurest lahkun. Tülid olid muutunud väljakannatamatuks ja ma tundsin, et ei suuda enam nii edasi suhelda. Tegin talle teatavaks, et jätan ta maha, olles nõus last kasvatama eraldi elades ehk siis lubasin olla lapsele isa nii materiaalselt kui vaimselt.
Ja siis toimus midagi nii õudset, mida ma poleks ealeski arvanud. Ta lubas aborti minna tegema. Ma ei teagi, mitmes kuu tal juba oli, aga asi oli väga-väga kriitilises seisus. Ma küll palusin ja keelitasin, et ärgu ta mingu seda tegema — et pärast kahetseb, hiljem on hirmsad hingepiinad jms — aga ta siiski läks, hoolimata minu palvest. Mulle andsid nõu sõbrad, kes ütlesid, et tal ei pruugigi üldse last olla, et see võib olla mingi mäng ja pettus, aga ma olin katki, mis katki… ikka nii, et ei suutnud tööd teha ning muudkui nutsin ja nutsin nii öösel kui päeval.
Lõpuks läksin vaimuliku juurde ja rääkisin talle kogu oma loo ära. Süda läks kõvasti kergemaks. Ütlen ausalt — hoolimata sellest, et ma temaga koos elada ei tahtnud, olin ma täiesti abordi vastu ja nõus selle lapse eest vastutust kandma. Aga nii see läks. Ja kuigi sellest on nüüd täpselt kaks aastat möödas, ei suuda ma ikka endale andestada, et see kõik niimoodi läks. Näen siiani unes košmaare ja sündimata loodet. Ma ei teagi, kas mulle kõrgemalt poolt antakse kunagi ka andeks, et ma ei suutnud talle kätt ette panna ja teda takistada seda õudset tegu tegemast. Seda, kas tema seda siiralt kahetseb, ma ei tea.
