Olin äsja saanud 18. Mul oli suhe endast 10 aastat vanema mehega. Me olime käinud kusagil 2 kuud, kui mul päevad ära jäid. Tegin testi ja see näitas, et olen rase. Sel hetkel keerles mul peas miljon mõtet — mis saab edasi? Vanemad ei teadnud meie suhtest midagi, mind ootasid paari kuu pärast ees eksamid ja 12. klassi lõpetamine.
Panin end kirja naistearsti juurde ja seal sai kinnitust, et olen 4-5 nädalat rase. Rääkisin mehele, mis seis on. Tema ei osanud algul seisukohta võtta, aga siis tõotas mulle, et jääb minu kõrvale ja aitab last kasvatada. Kuid mina ei olnud üldse kindel meie suhtes ja otsustasin abordi kasuks. Nii saigi abordiks aeg kirja pandud.
Hommikul vara läksin haiglasse, lahke õde võttis mind vastu ja juhatas ruumi, kus sain riided vahetada. Dressides ja sussidega ootasin registratuuri ukse taga. Peale minu oli seal veel 3 naist. Siis tuli minu aeg, astusin tuppa, andsin paberid ja mulle öeldi summa: 667 [krooni]. Vot see oli minu sündimata lapse hind. Õde viis mind üles palatisse, seal ootasid juba 3 naist, kes olid enne mind. Olin järjekorras viimane, nägin kuidas naised ära läksid ja unne suikununa palatisse tagasi toodi. Ja siis tuli minu kord. Järgnesin arstile.
Suur tuba. Mul paluti tooli istuda ja järgmine hetk ärkasin palatis. Olin uimane ja jäin magama. Kui ma pooleteise tunni pärast ärkasin, olid teised juba ärganud. Tundsin end kohutavalt ja tahtsin sealt minema saada. Mulle pakuti teed ja saiakest. Otsisin õe üles ja ütlesin, et olen valmis ära minema, õde lubas. Vahetasin riided ja läksin nii ruttu kui võimalik sealt minema. Sõitsin rongiga koju.
Mul oli kohutavalt halb olla ja rong oli tihedalt rahvast täis, mistõttu pidin seisma. Arvasin, et minestan, aga kükitasin maha ja mul hakkas parem. Õhtul kohtusin oma poiss-sõbraga — tema näost oli näha, et ta on nutnud. Siis ma ei suutnud vastu pidada ja puhkesin nutma. Mõistsin, et olin teinud elu kohutavaima vea. Aega enam tagasi keerata ei saanud; see mis tehtud, oli tehtud.
Ma kahetsen seda ja see jääb mind igaveseks kummitama. Loodan, et naised, kes on samas olukorras, mõtlevad hoolikamalt — väga hoolikalt, enne kui otsustavad. Mina tegin vea, ja see jääb alatiseks minu hingele. Minu hingele jääb igaveseks mõrv…
