Olin siis 19- aastane.
Olin täiesti kindel, et olen haige, kui mul süda paha oli jne. Olin iga päev harjunud peale sööki umbes kaks suitsu tegema… Aga siis ei osanud isegi aimata, miks suitsuhais südame pahaks ajas. Ainuke asi, mida süüa sain, oli jäätis, täiesti tavaline valge jäätis. Lisandusid kõrvetised. See oli õudne. Mõtlesin, et magu on oksendamisest valus. Ja siis lõi järsku pähe, et võin rase olla…
Läksin arstile ja mind paluti kohe istuma, tehti ultraheli ja siis teatas arst, et olen juba 6 nädalat rase. Mul oli õudne tunne. Arst küsis kohe, kas jätame alles või teeme aborti. Ma isegi ei mõelnud pikemalt ja ütlesin, et teeme aborti. Automaatselt. Ta seletas mulle hästi ära, et mulle tehakse tabletiabort — see on ohutum ja seda saab teha kuni 9. nädalani. Järgmisel nädalal sain arsti juurest esimese tableti ja siis ülejäänud neli tabletti pidin saama ülejärgmisel päeval haiglas, kuhu pidin jääma pooleks päevaks. Esimest tabletti oli õudne võtta. Ma ei julgenud lapse peale mõtlemagi hakata, see oli lihtsalt vastik. Ma olen alati lastega hästi läbi saanud. Mu poiss-sõber oli tegelikult selle vastu, et aborti teen, aga ta leppis sellega ja ütles, et toetab mind lõpuni. Ja toetaski. Väga armas temast. Me oleme temaga juba kaua koos olnud. Tundsin teda juba siis, kui olin 12-aastane, aga koos hakkasime elama, kui olin 18-aastane. Oleme siiani koos.
Haiglas oli palatis minuga veel kaks naist. Mina olin ainuke, kellele tehti tablettidega abort, teisele kahele tehti abort kirurgiliselt. Mina olin esimene, kes läks. Mul oli meesarst. Ta oli väga kena ja seletas väga täpselt kõik ära. Nii sain oma neli tabletti ja pidin minema palatisse ootama, tunni aja jooksul pidi loode ise välja tulema. Jõudsin palatisse. Siis läks järgmine naine, tema pandi narkoosi alla. Lesisin palatis ja teine naine ütles mulle: „Ära karda, mul juba viies abort, seal pole midagi karta…” Issand, mõtlesin, et kuidas ta saab üldse sellist asja mõelda. Hakkasin mõtlema, et äkki olen temasugune, kes isegi ei mõtle, et tegelikult ju laps pole süüdi. Tundsin kõhus valu, mis läks aina tugevamaks, aga ei midagi hullu. Istusin, telefon käes, ja nutsin poisile, et miks ma küll nii otsustasin. Nüüd oli juba liiga hilja. Tundsin, kuidas midagi voolama hakkas ja läksin WC-sse. Kõht valutas ja mingeid vere tükke tuli. Oksendasin, nutsin ja kõht valutas. Tundsin, et olen kohutav inimene…
Läksin palatisse ja vedelesin seal. Olin omadega läbi. Siis toodi teised kaks naist, pooleldi narkoosis veel. Küsisin haiglaõe käest, kas tohin nüüd ära minna. Ta imestas ja küsis, et kas ma käisin vetsus. Ma ütlesin jah. Siis hakkas ta vene aktsendiga mu peale karjuma, et te peate näitama meile, mis teil välja tuli. (See oli Kohtla-Järve haiglas.) Üldiselt olin niigi läbi ja kui veel keegi mu peale karjuma hakkas, hakkasin vastu karjuma, et mina olen patsient ja kui mulle pole räägitud, et ma pean näitama, siis ei näita ka. Tahtsin otsekohe arsti näha. Õde läks minema. Nutsin ja võtsin veel ühe valuvaigisti. Siis tuli arst ja palus õe käitumise pärast vabandust. Siis ta ütles, et lähme vaatame ultrahelist, kas kõik tuli välja. Olin nõus ja kõik oli tõesti korras. Sain välja. Poiss viis mu koju ja jäin voodisse magama. Ent valu kõhus ei lasknud magada ja tundsin, et verd voolab. Läksin vannituppa ja ma ei saanud isegi vannist välja tulla. Kõige paksem side oli 3 minutiga täis. Mõtlesin, et voolan verest tühjaks. Õhtul oli juba kõik korras. Aga hinges polnud enam midagi korras.
Möödas on enam kui aasta. See on olnud raske. Nüüd aga mõtlen, et kui peaksin uuesti rasedaks jääma, siis tahaksin seda last väga. Muide, esimene laps ei tulnud kogemata. Olen alati rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud. Võtsin juba umbes seitse kuud pille, aga jäin rasedaks. Ma ei tea siiamaani miks. Tean, mis tunne on teha aborti. Soovitan enne tõsiselt mõelda, mõelda ja mõelda. Kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab …
