Miks
on portaali
Abort.ee
vaja?
Portaal Abort.ee valmis Elukultuuri Instituudi esimese suurema avaliku projektina 2008. aastal. 2023. aastal läbis portaal põhjaliku uuenduse ning on taas avatud kõigile, kes soovivad inimese sünnieelsest elust ja abordist rohkem teada saada.
Portaal lähtub elupooldavast väärtussüsteemist ning selgitab inimese lootelise arengu taustal abordi füüsilist, psüühilist ja sotsiaalset reaalsust.
Portaali tegijate eesmärk on informeerida Eesti avalikkust inimese sünnieelse arengu ning abordi tegelikkusest. Sellise informeerimise järele on väga suur vajadus, mida näitab ainuüksi asjaolu, et Eestis kaotab abordi teel elu üle 3300 lapse aastas. Väga paljud inimesed langetavad otsuse teha abort, teadmata tegelikult, mida abort endast kujutab ning mida see kaasa toob.
Tõeline valikusituatsioon eeldab, et inimene on teadlik, milles tema valikud reaalselt seisnevad – mis on nii lühemas kui pikemas perspektiivis valiku sisuks ja selle tagajärgedeks. Ehk teisisõnu: kui inimene ei tea, mida ta valib, siis ei saa sisulisest valikust rääkida. Nii viibki teadmatus inimese sünnieelse elu ja abordi reaalsuse kohta sageli sügavat kahetsust põhjustavate valikute tegemiseni.
Portaali Abort.ee ülesehituse juures on eriliselt peetud silmas, et see oleks sobilik nii isiklike teadmiste täiendamiseks kui ka kasutamiseks õppevahendina koolides. Samuti on portaal mõeldud abivahendiks abordieelses nõustamises.
Sündimata inimeste tapmine ei ole lihtsalt üks häda paljudest, vaid kujutab meie aja kõige tõsisemat ühiskondlikku probleemi. Just nagu 18. sajandil eiras orjapidamine iga inimese loomuomast ja võrdset õigust elule ja tema inimväärikuse austamisele, jääb meie aeg suure tõenäosusega ajalukku kui periood, kus tapeti massiliselt sündimata lapsi.
Elupooldava hoiakuga ei kaasne soov aborti teinud naisi süüdistada. Kõik inimesed on elus vigu teinud ja paljud on teinud väga suuri vigu. Ühest küljest peab elupooldav tegevus lähtuma eesmärgist hoida ära iga üksik abort ja lõpetada sündimata inimeste tapmine ühiskonnas tervikuna. Ent teisest küljest tuleb mõelda ka sellele, kuidas abistada neid, kes tahavad oma minevikuga rahu sõlmida – nõustamist, tuge ja mõistmist vajavad tihti ka inimesed, kes kannatavad abordist põhjustatud hingepiinade all. Sageli aitavad just naised, kes on abordi valusa kogemuse läbi teinud, teistel sellest otsusest hoiduda.
Aborditeemaga kaasnev ebamugavus ei tähenda aga, et me ei võiks avalikult abordist rääkida – vastupidi, olukord nõuab, et räägiksime sellest täiesti ausalt ja avatult, et ühiskond teadvustaks, millega abordi näol reaalselt tegu on.
Demokraatlikus riigis saab inimelu kompromissitu austamise põhimõte jõuda seadustesse vaid laialdase ühiskondliku konsensuse kujunemise kaudu. Kuna abordi reaalsus on sedavõrd valurikas ja loomuvastane, võib olla kindel, et selle laiem teadvustamine ühiskonnas toob kaasa muutusi rahva hinnangutes. Et see nii toimib, näitab paljude riikide kogemus. Ent samas tuleb meeles pidada, et kuivõrd inimelu väärtus on hindamatu, on ka iga üksiku abordi ärahoidmine suur võit.