Mis on abort?

Abordi määratlus

Abort on embrüo või loote väljutamine emakast enne sündi. See võib toimuda iseeneslikult või tehislikult. Esimest nimetatakse spontaanseks, teist indutseeritud ehk esilekutsutud abordiks. Mõlemal juhul võib olla tegemist nii surnud kui elava embrüo või loote väljutamisega emakast. Esimesel juhul on embrüo või loode surnud kas iseeneslikult mingi geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel, või on tema surm põhjustatud kas otseselt või kaudselt mingitest välisteguritest, nt kirurgilisest või medikamentoossest sekkumisest või traumast. Teisel juhul väljutatakse elav embrüo või loode, kes võib jääda elama, kui abort toimub suhteliselt hilja (üldiselt pärast 28. arvestuslikku rasedusnädalat, elualalhoiusüsteemi rakendamise korral umbes 22. rasedusnädalast) ning loode ei ole surmavalt kahjustatud. Kui tegemist on abordiga enne loote ellujäämisvõimelisuse saavutamist või on loode saanud surmavaid kahjustusi või ei anta talle emakast väljumise järel vajalikku ellujäämisabi, sureb loode pärast emakast väljumist.

Tavakeelekasutuses tähistab sõna „abort” üldjuhul esilekutsutud aborti, st raseduse katkestamist embrüo või loote elu lõpetamisega ning surnud embrüo või loote eemaldamisega emakaõõnest. Raseduse iseeneslikku katkemist nimetatakse varasemas faasis ka nurisünnituseks või hilisemas faasis surnultsünniks.

Meditsiinilises terminoloogias nimetatakse iseeneslikuks abordiks embrüo või loote spontaanset väljumist emakast enne ellujäämisvõime saavutamist. Viimane sõltub suuresti elualalhoiutehnoloogiast ja on erinevates maades määratud erinevalt (tavaliselt 20. ja 24. rasedusnädala vahel).

Iseeneslik abort erineb tavalisest sünnitusest selle poolest, et esimese puhul on tegemist raseduse katkemisega mingi häire tagajärjel, teise puhul aga raseduse jõudmisega oma loomuliku eesmärgini – sünnitusprotsessini ja ellujäämisvõimelise loote sündimiseni. Siiski võib loode mingite komplikatsioonide tõttu surra ka vahetult enne sünnitustegevuse algust (antenataalsurm), sünnituse käigus (intranataalsurm) või sünnituse järgselt (neonataalsurm).

Esilekutsutud abort erineb esilekutsutud sünnitusest eelkõige kavatsuse ja sellest tulenevalt ka mehhanismi poolest. Esilekutsutud abordi puhul on tegevus suunatud embrüo või loote elu lõpetamisele, mille järgselt või mille käigus ta (või tema jäänused) eemaldatakse emaüsast, esilekutsutud sünnituse korral aga püütakse lapse elu säilitada.

Vahepealne (ja terminoloogiliselt ebaselge) variant on juhtum, kus embrüo või loode on iseeneslikult surnud ja meditsiinilise sekkumise teel eemaldatakse ta emaüsast. See toimub näiteks peetunud raseduse korral (st embrüo või loode on surnud, aga rasedus ei katke) ja mittetäieliku iseenesliku abordi jäänuste kõrvaldamisel.

Teistmoodi „vahepealsed” on juhtumid, kus tegemist on emakavälise või heidikrasedusega. Nendel juhtudel toimub meditsiiniline sekkumine eelkõige ema elu päästmiseks, mitte eesmärgiga lõpetada embrüo või loote elu. Emakavälise raseduse korral võib embrüo kinnituda mitte emakaseinale, vaid näiteks munajuhasse (enamasti) või ka emakakaelale, kõhuõõnde või munasarja. Selline rasedus ei saa kulgeda sünnituseni ja on emale eluohtlik. Harvadel juhtudel on siiski õnnestunud laps elusana välja opereerida kõhuõõnerasedusest. Kuni ei ole leitud võimalust embrüo „ümberistutamiseks” või muul moel päästmiseks, hukkub embrüo reeglina ravi käigus.

Heidikraseduse korral on tegemist hüdatidoosmooli ehk mullheidikuga – viljastumise käigus tekkinud geneetilise häire tulemusel kujuneb molaarne ehk heidikrasedus, milles enamasti puudub pärisloode ja mis võib olla ohtlik ema tervisele ja elule. Klassikalise mullheidiku korral on tegemist tühja munaraku viljastamisega ühe (harva kahe) spermatosoidi poolt, mis hakkab duplitseerima oma geneetilist materjali. Tulemuseks on pärisloote puudumine ja vohav platsentaarne kude. Mittetäieliku mullheidiku korral on munaraku viljastanud üks või harva kaks spermatosoidi, mis on duplitseerinud oma DNA-d ja selle tulemusel kujuneb normaalse diploidse sügoodi asemel tri- või tetraploidne sügoot (st kolme või nelja komplekti kromosoomidega). Sel juhul on pärisloode küll olemas (tõsi, geneetiliselt defektne), ent platsentaarne kude „neelab” selle. Heidikrasedust esineb väga harva. Enamik heidikrasedusi lõpeb iseeneslikult, ent see võidakse katkestada ka vaakumaspiratsiooni või laiendamise ja küretaaži meetodil või medikamentoosselt (www.molarpregnancy.co.uk).

Üldiselt nimetatakse embrüo või loote eemaldamist emakaõõnest enne ellujäämisvõimelisuse ea saavutamist abordiks ning pärast seda sünnituseks. Ent selline formaalne eristus varjab pärast loote ellujäämisvõimelisuse ea saavutamist tema tapmisele ja eemaldamisele suunatud protseduuride olemust. Viimased ei ole küll Eestis lubatud.

Iseenesliku abordi põhjuseks võib olla embrüo või loote väärareng (peamiselt varaste iseeneslike abortide korral), platsenta patoloogia või emapoolsed tegurid (peamiselt hilisemate iseeneslike abortide korral). Iseenesliku abordi esinemissagedus ei ole täpselt teada, ent erinevatest uuringutest nähtub, et see on suhteliselt kõrge.

Esilekutsutud abort võib olla seaduslik (legaalne), kui seda tehakse seaduse kohaselt, või ebaseaduslik (illegaalne, kriminaalne), kui see toimub seadusevastaselt. Seaduse alusel tehakse aborti omakorda kas näidustuste või ainult raseda sooviavalduse põhjal. Teisel juhul on tegemist valikabordiga, mida nimetatakse ka legaalselt indutseeritud abordiks. Samuti võib abordi esile kutsuda trauma või emotsionaalne vapustus.

Iseenesliku ja legaalselt esilekutsutud abordi vahele jääb teatud „hall tsoon”, kus mingite tegevuste sooritamise või ainete manustamise tagajärjel põhjustatakse tahtlikult või tahtmatult raseduse katkemine. Karistusseadustiku paragrahviga 129 on sätestatud, et „[v]igastamise, aine manustamise või muu teoga naise emakas oleva inimloote kahjustamise eest, kui sellega põhjustati raseduse katkemine või inimloote surm — karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.”

Eesti seadustes kasutatakse mõiste „abort“ asemel mõistet „raseduse katkestamine“. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses on viimane määratletud kui „embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest kirurgiliselt või ravimite manustamisega”. Seaduse kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naistearst ja üksnes raseda kirjalikult vormistatud soovil või – teovõimetu naise korral – tema eestkostja kirjaliku avalduse alusel. Raseduse katkestamine on lubatud ainult riiklikku litsentsi omavas tervishoiuasutuses või haiglas. Rasedust võib katkestada sooviavalduse alusel, kui see ei ole kestnud kauem kui 11 nädalat ja 6 päeva (viimase menstruatsiooni esimesest päevast). Kauem kui 12 ning vähem kui 22 nädalat kestnud raseduse võib RKSS-i kohaselt katkestada, kui:

1. rasedus ohustab raseda tervist;
2. sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus;
3. raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist;
4. rase on alla 15-aastane;
5. rase on üle 45-aastane.

Kuni 2015. aastani kehtestati haiguste ja tervisega seotud probleemide loetelu, mille esinemisel oli raseduse katkestamine pärast 12. rasedusnädalat lubatud, sotsiaalministri vastava määrusega. Alates 2015. aastast otsustavad sellise raseduse katkestamise lubatavuse seaduse kohaselt vähemalt kolm arsti – kaks või enam günekoloogi ja naise haigusest või tervisega seotud probleemist tulenev eriarst või -arstid (RKSS §11, lõige 2).

NB! Käesolevas portaalis – juhul kui pole selgelt öeldud teisiti – on abordist rääkides peetud silmas esilekutsutud ehk indutseeritud aborti, eriti valikaborti (nimetatakse ka legaalseks, kui tegemist on legaalselt indutseeritud valikabordiga).

Abortiivse toimega medikamendid ja vahendid

Rasestumisvastastest vahenditest rääkides on tarvis eristada, kas jutt käib kontratseptiividest sõna korrektses tähenduses (ladina keeles conceptio – viljastumine; contra – vastane) ehk vahenditest, mille toime on takistada inimese eostumist, või omab konkreetne vahend lisaks toimet ka hävitada juba eostatud inimese (embrüo) elu. Viimasel juhul on tegemist mitte kontratseptiivse, vaid abortiivse toimega. Seejuures on mitmetel vahenditel, mida peetakse laialt levinud arvamuse kohaselt kontratseptiivideks, tegelikkuses ka abortiivne toime.

Selleks, et liigitada allkirjeldatud vahendid rasestumisvastasteks, mitte abortiivseteks, on alates 1970-ndatest püütud ümber defineerida raseduse mõistet, määratledes selle algusena mitte viljastumise, vaid implanteerumise ehk embrüo pesastumise emakaseinale (vt Elu enne sündi). Selline lähenemine on aga vastuoluline, kuna teadus kinnitab, et inimelu algab eostumisega, mistõttu seisukoht, et rasedus algab umbes 6 päeva pärast viljastumist algava nideerumise ehk embrüo (blastotsüsti) pesastumisega emakaseinale, tingiks absurdse järelduse, et pesastumise eelselt kannab naine küll oma kehas embrüot ehk oma inimesena arenevat järeltulijat, ent ei ole rase.

Olenemata sellest, kuidas rasedust määratleda (kas algavana eostumisest või embrüo pesastumisest), omavad allkirjeldatud vahendid abortiivset toimet tähenduses, et nende kasutamine võib kutsuda esile emaihus inimesena areneva embrüo hukkumise. Järgnevalt on peamiselt Eesti Seksuaaltervise Liidu kodulehel esitatud faktilistele andmetele tuginedes toodud välja, millised tihti kontratseptiivideks peetavad vahendid toimivad tegelikkuses ka abortiividena.

NB! Vääritimõistmise vältimiseks olgu selgesõnaliselt öeldud, et ükski allpool kirjeldatud medikament ega vahend ei oma vaid abortiivset toimet — nende kõigi puhul on abortiivne toime mitte esmane, vaid täiendav. See tähendab, et abortiivne toime avaldub ainult juhul, kui kontratseptiivne toime ei ole andnud soovitud tulemust. See on üksnes loogiline, sest abortiivne ehk embrüo hukkumist tingiv toime ei saa kuidagi rakenduda, kui viljastumine ei ole toimunud ja embrüot ei eksisteeri.

Vt lisaks: Elukultuuri Instituudi avalik kiri „Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?”, 28.07.2008. Kirjale ei järgnenud mingit reaktsiooni. 

Kombineeritud pillid

Toimemehhanismid: kaks kontratseptiivset + üks abortiivne

Kombineeritud pillid on kõige enam kasutatud pillid ja sageli nimetataksegi neid lihtsalt pillideks. Hinnanguliselt kasutab pille üle maailma enam kui 151 miljonit 15-49. aasta vanust naist.[1]

Esimesed pillid kiideti heaks ning lubati turule 1960-ndate aastate alguses. Need sisaldasid vaid sünteetilist hormooni östrogeen, mis pani naise keha arvama, et ta on juba rase – kui naine on rase, toodab tema organism loomulikul teel rohkem östrogeeni, mis omakorda hoiab ära ovulatsiooni ehk munaraku munasarjast eraldumise. Kui munarakk munasarjast ei eraldu, ei saa see ka viljastuda, kuna spermatosoididel puudub munarakule ligipääs.

Pillide kõrge östrogeenisisaldus põhjustas aga 1960-ndatel ja 1970-ndatel aastatel palju ohtlikke kõrvaltoimeid. Pärast seda, kui paljud naised hakkasid kannatama veretrombide, südameatakkide ja insultide all, langetasid pillitootjad avalikkuse survel östrogeeni taset algselt 150 mikrogrammilt tänasele tasemele, 20-30 mikrogrammi pilli kohta. Ühest küljest vähendas see kõrvaltoimetest tulenevat ohtu (kuigi ka täna toodetavate pillide kasutamine kätkeb märkimisväärset trombiriski), teisest küljest aga suurendas samaaegselt ovulatsioonide (ehk munaraku munasarjast vabanemise) toimumise tõenäosust.

Seetõttu lisasid pillitootjad sünteetilisele östrogeenile teist hormooni, sünteetilist progesterooni, millel on kaks toimet. Esiteks muudab progesteroon emakakaelas oleva limakorgi tihedamaks ja seega spermatosoididele raskemini läbitavaks – see on pillide teine ja täiendav kontratseptiivne toime. Teiseks tingib aga progesteroon emaka limaskesta veresoonte kuivenemise ja seeläbi limaskesta õhenemise, mistõttu muutub emaka keskkond embrüo pesastumise jaoks ebasoodsaks. Tagajärjeks on see, et inimesena arenev juba umbes sajarakuline embrüo ei saa emakaseinale kinnituda ja hukkub, kandudes menstruatsiooni käigus naise kehast välja.

Nii toimibki pill mitte üksi kontratseptiivi, vaid ka abortiivina, omades esmaselt kahte kontratseptiivset toimet ning – juhul, kui kontratseptiivsed toimemehhanismid ei toimi – ka üht abortiivset toimet. See on fakt, millest avalikkuses palju ei räägita. Ometi on see teaduslik tõsiasi, mille kohta on formaalne (ja spetsiifilise keelekasutuse tõttu raskesti mõistetav) teave toodud ka pillide infolehtedel. Samuti ei eita pesastumist takistavat toimet Eesti Seksuaaltervise Liit, mille kodulehel on pillide (ja teiste kombineeritud hormonaalsete vahendite, nagu plaaster ja tuperõngas) toime kohta kirjutatud järgmist:

“Kõikide kombineeritud hormonaalsete kontratseptiivide peamine toime on ovulatsiooni (munaraku küpsemise ja vabanemise) vältimine. Lisaks raskendavad need meetodid seemnerakkude liikumist läbi emakakaela lima ning muudavad emaka limaskesta õhemaks, mistõttu viljastunud munarakk ei saa sinna kinnituda.”[2]

Siiski tuleb seda lõiku vaadates nentida üht olulist terminoloogilist eksitust. Viljastumine on protsess, mille käigus ühinevad naise sugurakk ehk munarakk ja mehe sugurakk ehk seemnerakk, lakates seeläbi iseseisvalt eksisteerimast, ning luues uue (nii seemne- kui munarakust erineva geneetilise informatsiooniga) diploidse raku ehk sügoodi, mis on uue inimese keha esimene rakk. Umbes kuuendal päeval pärast eostumist algava pesastumise (ehk embrüo emakaseinale kinnitumise) ajaks on embrüo arenenud juba enam kui sajarakuliseks inimolendiks. Seetõttu on ekslik ja eksitav rääkida „viljastunud munaraku pesastumisest”, sest nii võib jääda mulje, et jutt käib endiselt naise sugurakust, samal ajal kui tegelikkuses on pesastumise ajaks tegu enam kui sajast rakust koosneva embrüo ehk uue inimesega.

Pilli (ja teiste samal põhimõttel toimivate vahendite) toimemehhanismi paremaks mõistmiseks vaata ka järgmist esitlust:

Video: Hormonaalsete kontratseptiivide abortiivse toime selgitus

Minipillid

Toimemehhanismid: üks kontratseptiivne + üks abortiivne

Erinevalt kombineeritud pillidest, mis sisaldavad nii sünteetilist östrogeeni (mis takistab ovulatsiooni ehk munaraku munasarjast eraldumist) kui sünteetilist progesterooni (mis tihendab emakakaelas olevat limakorki ja takistab embrüo pesastumist emakaseinale), sisaldavad minipillid – mida nimetatakse ka hormoontablettideks – ainult kollaskehahormooni (progesterooni). Vastavalt Seksuaaltervise Liidu lehele, on Eestis müügil kahe erineva kollaskehahormooniga minipillid – desogestreeliga pillid ja uuemad, drospirenooniga pillid.

Minipillidest rääkides kehtivad suuresti samad tähelepanekud, mis kombineeritud pillide puhul. Minipillide toimeaineks oleva progesterooni tõttu muutub emakakaela limakork tihedamaks ning see takistab seemnerakkude pääsu emakasse ja seeläbi hoiab ära munaraku viljastamise võimalust (kontratseptiivne toime). Teiseks tingib aga progesteroon emaka limaskesta veresoonte kuivenemise ja seeläbi emaka limaskesta õhenemise, mis tähendab, et kui spermatosoididel on siiski õnnestunud tihenenud limakorgist läbi pääseda ja munaraku viljastamise teel panna algus uue inimese arengule, ei ole embrüol võimalik emakaseinale kinnituda, mis omakorda põhjustab tema hukkumise (abortiivne toime). Nii on minipillidel kaalukam abortiivne toime kui kombineeritud pillidel. Mõningatel andmetel ei toimu minipillide võtmise ajal osal naistest ka ovulatsiooni.

SOS-pillid

Toimemehhanismid: kaks kontratseptiivset + üks abortiivne

SOS-pille turustatakse Eestis alates aastast 2003. SOS-pillide toime on menstruaaltsükli eri faasides mõnevõrra erinev. Suures annuses hormoon levonorgestreel (progesteroon) pärsib või lükkab edasi ovulatsiooni (ehk munaraku eraldumist munasarjast), takistab (emakakaela limakorgi tihendamise teel munaraku viljastumist ning muudab emaka limaskesta õhukeseks, mille tulemusel ei ole inimesena areneval embrüol võimalik selle külge pesastuda ning ta hukkub, kandudes menstruatsiooni käigus ema kehast välja. SOS-pillid ei toimi, kui embrüo on juba emakaseinale pesastunud. Enamus SOS-pillide infolehtedest kinnitavad, et juba tekkinud rasedust pillid ei katkesta. See aga on ekslik ja eksitav, kuna lähtub raseduse ümber defineeritud tähendusest, mille alguseks loetakse embrüo kinnitumist emakaseinale (mitte viljastumist), millest oli eelnevalt täpsemat juttu.

Vt lisaks: Prof Richard Stith, “Plan B Manufacturer Admits Morning After Pill Can Cause Death of an Embryo”, LifeSiteNews.com, 07.09.2006

„Rasestumisvastased” plaastrid

Toimemehhanismid: kaks kontratseptiivset + üks abortiivne

„Rasestumisvastased” plaastrid toimivad samal põhimõttel kui kombineeritud pillid, ainult et nende manustamine ei toimu suu kaudu, vaid toimeained —ovulatsiooni ära hoidev etinüülöstradiool (östrogeen) ning emakakaela limaskorki tihedamaks muutev ja embrüo emakaseinale kinnitumist võimatuks tegev norelgestromiin (progesteroon) — imenduvad vereringesse läbi naha.

„Rasestumisvastane” rõngas

Toimemehhanismid: kaks kontratseptiivset + üks abortiivne

Ka „rasestumisvastane” rõngas toimib samal põhimõttel kui kombineeritud pillid. Kuna rõngast vabaneb kahte tüüpi sünteetilist naissuguhormooni (östrogeen ja progesteroon, millest esimene takistab ovulatsiooni ehk munaraku väljumist munasarjast ning teine muudab emakakaela limaskorgi tihedamaks ja embrüo emakaseinale kinnitumise võimatuks), kuulub rõngas kombineeritud hormonaalsete vahendite hulka. Erinevus kombineeritud pillidest seisneb selles, et hormoonid imenduvad organismi tupe limaskesta kaudu.

Emakasisene vahend ehk spiraal

Toimemehhanismid: üks kontratseptiivne + üks abortiivne

Emakasisene vahend, mida nimetatakse tihti ka spiraaliks, on T-kujuline plastikust vahend, mille ümber on peenikese spiraalina keeratud vasktraat ja mis paigaldatakse arsti poolt emakasse. Vasel on spermitsiidne, st spermatosoide hävitav toime. Samuti muudab emakasisene vahend emaka limaskesta võimetuks embrüot vastu võtma, mille tulemusel see varajases arengustaadiumis olev inimene hukkub.

Hormonaalne emakasisene vahend ehk hormoonspiraal

Toimemehhanismid: kaks kontratseptiivset + üks abortiivne

Ka hormonaalne emakasisene vahend on T-kujuline plastikust vahend, kuid see erineb vaskspiraalist selle poolest, et see eritab kollaskehahormooni (progesteroon), millel on jällegi kaks toimet: a) emakakaela kanali lima pakseneb nii, et spermatosoidide pääs emakasse on raskendatud ning b) emaka limaskest muutub embrüo kinnitumiseks liiga õhukeseks, mille tõttu inimesena arenev embrüo hukkub. Harvem võib hormoonspiraali tõttu ära jääda ka ovulatsioon.

Süstitavad hormonaalsed vahendid ja implantaadid

Toimemehhanismid: üks kontratseptiivne + üks abortiivne

Süstitavad hormonaalsed vahendid ja implantaadid toimivad jällegi kollaskehahormooni (progesteroon) põhistena. See tähendab, et nad sisaldavad nimetatud naissuguhormooni, mille toimel a) lima emakakaelas pakseneb, muutudes spermatosoididele raskesti läbitavaks, ning b) emaka limaskest õheneb sel määral, et inimesena arenev embrüo ei saa sinna pesastuda ja hukkub.

Allikad:
1. Eesti Seksuaaltervise Liit (Seksuaaltervis.ee), “Rasestumisvastased meetodid”.
2. William F. Colliton, Jr, MD, “The Birth Control Pill: Abortifacient and Contraceptive”, Linacre Quarterly (November 1999), lk 26-35.
3. Walter L. Larimore, MD, Joseph B. Stanford, MD, “Postfertilization Effects of Oral Contraceptives and Their Relationship to Informed Consent”, 9 Archives of Family Medicine (Veebruar 2000), lk 126-133.
4. Randy Alcorn, Does the Birth Control Pill Cause Abortions?, 8. tr, Eternal Perspective Ministries, 2007.
5. John C. Willke & Barbara H. Willke, Abortion: Questions & Answers. Ohio: Hayes Publishing Company, Inc., 2003.
6. Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues. Human Life International, 2001.

Viited:
[1] United Nations, Contraceptive use by method 2019, data booklet.
[2] Seksuaaltervis.ee, Rasestumisvastased meetodid [14.02.2023]

Aborditegemise meetodid

Alljärgnevalt on antud ülevaade maailmas kasutatavatest indutseeritud (esilekutsutud) abordi meetoditest. Eestis kasutatavate meetodite juures on see selgelt välja toodud. Ülevaade sisaldab ka mujal maailmas hiliste abortide toimepanemiseks kasutatavaid meetodeid, sest eesmärgiks on pakkuda informatsiooni abordi kui nähtuse, mitte üksnes abordi kohta „siin ja praegu“. Tasub ka silmas pidada, et kuni kusagil maailmas tehakse kas seaduslikult või ebaseaduslikult aborte, mis on Eestis keelustatud, on sellised abordid siiski põhimõtteliselt kättesaadavad.

Tervise Arengu Instituudi andmetel kasutati Eestis 2021. aastal indutseeritud abortide teostamiseks valdavalt medikamentoosset aborti (91%). Ülejäänud abordid viidi läbi vaakumaspiratsiooni meetodil (9%).

Medikamentoosne abort ehk tabletiabort

Antiprogesterooni abort

Medikamentoosne abort kutsub esile sündimata lapse surma medikamentide manustamise teel. Tegu on ka ainukese abordimeetodiga, mille puhul ema on beebi aborteerimise ajal teadvusel.

Eestis kasutatakse medikamentoosseks raseduse katkestamiseks mifepristooni ja misoprostooli kombinatsiooni. Nimetatud medikamendid (mida nimetatakse mõnikord ekslikult ravimiteks, justkui oleks rasedus haigus) põhjustavad esmalt sündimata lapse surma ja seejärel emaka kokkutõmbed. Loote surnukeha väljub emakast ning sellele järgneb vereeritus.

Ambulatoorselt katkestatakse medikamentoosselt kuni 9 nädalat kestnud rasedust. Kauem kui 9 nädalat kestnud raseduse medikamentoosseks katkestamiseks suunatakse naine haiglasse.

Medikamentoosse abordi käigus tuleb pärast esmast visiiti (mil tehakse kindlaks rasedus ja selle kestus ning määratakse analüüsid) arsti külastada tavaliselt kahel või kolmel korral. Esimesel ambulatoorsel külastusel manustatakse mifepristooni suu kaudu, teisel visiidil (tavaliselt 36-48 tundi hiljem) manustatakse misoprostooli tupe või suu kaudu. Pärast mifepristooni (esimese tableti) manustamist võib rasedus katkeda 2–5% juhtudest ja kui see ultraheliuuringuga kinnitatakse, siis misoprostooli enam ei manustata. Enamikul naistest katkeb rasedus pärast misoprostooli manustamist 4-6 tunni jooksul (90% naistest 24 tunni jooksul).

Kolmanda visiidi vajalikkuse abordi järel otsustab arst. Reeglina on see nõutav, kui rasedus oli kestnud kauem kui 9 nädalat ja kui abort toimus kodus. Sellel visiidil sedastatakse lõplik abordi toimumine. Medikamentoosse abordi ebaõnnestumisel võib osutuda vajalikuks kirurgiline sekkumine. Tartu Ülikooli Kliinikumi andmetel jätkub rasedus vähem kui ühel juhul sajast ning medikamentoosne abort on mittetäielik viiel juhul sajast.

Oluline on teada, et kui esimene tablett (mifepristoon) rasedust ei katkesta, võib olla võimalik abort peatada, ilma et laps oleks kahjustada saanud. Selleks tuleb jätta võtmata misoprostool ning tavaliselt antakse naisele selle asemel suur kogus progesterooni. Konkreetsed tulemused sõltuvad sekkumise kiirusest ja muudest asjaoludest. Ent arstid ja tugivõrgustikud teistes riikides, kes on valmis aitama naisi medikamentoosse abordi „tagasipööramisel“ (abortion pill reversal), kinnitavad, et üle 60% sellistest juhtudest, kus ema hakkab abordiotsust esimese tableti võtmise järel kahetsema ning soovib oma last siiski sünnitada, on võimalik edukalt peatada. Kuna aga tegemist on tavalise meditsiinisüsteemi välise sekkumisega, on juurdepääs õigeaegsele abile paraku üsna piiratud ning erinevates riikides ka erinev.

Vt lisaks: Abortion Pill Reversal

Prostaglandiini abort

Seda meetodit on kasutatud hilise teise trimestri ja kolmanda trimestri abortide tegemiseks. Umbes 8 ml prostaglandiini hormooni süstitakse emakalihasesse, mis hakkab selle tulemusel tegema väga jõulisi kokkutõmbeid, surudes ligi 20 tundi vältava kunstlikult esile kutsutud sünnituse teel beebi emakast välja. Kuna emaka jõuliste kokkutõmmete tulemusel saab beebi tõsiselt muljuda, on tema keha pärast sündi kaetud tugevate verevalumitega. Mõnikord kombineeritakse soolalahuse ja prostaglandiini meetodit (üks tapab beebi, teine aitab tema surnukeha emakast väljutada).[1] Prostaglandiini aborti kasutatakse tänaseks aga harva, kuna selle tulemusel sünnib kuni 7% beebidest elusana.[2]

Kirurgilised aborditegemise meetodid

Vaakumaspiratsioon

Antud meetodit kasutatakse peamiselt esimese trimestri abortide tegemiseks, ent seda saab kasutada kuni 16 nädala vanuse loote aborteerimiseks. See on põhiline meetod Eestis tehtavate kirurgiliste abortide teostamiseks.

Emakakaela süstitakse valuvaigistit ja emakakaela lihast hakatakse erineva (järjest kasvava) paksusega koonusekujuliste instrumentidega lahti venitama. Emakakaela lihast venitatakse seni, kuni ava on piisavalt suur abordiks vajalike instrumentide emakasse sisestamiseks. Tavaliselt hakkab laiendamise ajal emakast verd erituma.

Seejärel viiakse lahtivenitatud emakakaela välisava kaudu emakasse vaakumsond (toru, mille otsas on ava). Vaakumotsik ühendatakse elektrilise vaakumpumbaga, mille tulemusel rebitakse beebi tükkideks. Emaka sisepind hakkab kohe veritsema. Vere ning loote kehaosade segu kandub kummitoru kaudu vaakumi mõjul vaakumaparaadi anumasse. Loote lõhutud kehaosi (luud, sisikond, jäsemed) näeb günekoloog vaid siis, kui rasedus on kestnud vähemalt 10 nädalat (embrüol luid ei ole).

Kui emakast hakkab erituma puhast verd (ilma koetükkideta), võidakse  emakaseina kontrollida küreti ehk pika varrega instrumendiga, mille otsas on terava servaga ling. Selle abil õnnestub tavaliselt emakaõõnest eemaldada sinna jäänud suuremaid koetükke. Kogu protseduur toimub emakakaela välisava kaudu, ilma visuaalse kontrollita, tunde järgi.

Skeem 1. 9 nädala vanuse loote aborteerimine vaakumaspiratsiooni meetodil.

Skeem 2. 14 nädala vanuse loote aborteerimine vaakumaspiratsiooni meetodil.

Laiendamine ja küretaaž

Enamasti kasutatakse laiendamise ja küretaaži meetodit esimese trimestri abordi tegemiseks.

Laiendamise ja küretaaži meetodit kasutades avab arst emakakaela nagu eelpool kirjeldatud, kuid erinevalt vaakumaspiratsioonist kasutatakse silmusekujulise otsaga nuga – küretti –, millega kaabitakse loode ja platsenta väikeste tükkidena eelnevalt avatud emakakaela kehast välja. Seejärel kontrollib arst vaatluse teel, kas kõik loote kehaosad on emakast kätte saadud.

Erinevalt ülejäänud abordimeetoditest on laiendamisel ja küretaažil ka alternatiivne ja täiesti õigustatav kasutus. Nimelt kasutatakse seda meetodit pärast nurisünnitust, et kontrollida, kas emakas on „puhas” – see on oluline, vältimaks infektsiooni, mille võib põhjustada emakasse jäänud loote, platsenta või muu kude. Seejuures on enne seesuguse protseduuri sooritamist eluliselt oluline veenduda, et emakas ei ole beebit. Tihti on vereklompe või kude väljutanud naised arvanud, et neil toimus nurisünnitus, ent seejärel tehtud uuringud või testid on kinnitanud, et nad on endiselt rasedad. Esineb ka juhtumeid, mil nurisünnituse tõttu väljub emast selgelt äratuntav laps, ent ultraheliuuringu tulemusel selgub, et naine kannab endiselt hukkunud beebi kaksikõde või -venda. Vältimaks soovimatu kirurgilise abordi riski, peaks laiendamisele ja küretaažile alati eelnema ultraheliuuring.

Laiendamine ja tühjendamine

Seda meetodit kasutatakse tavaliselt 13 kuni 20 nädala vanuse loote aborteerimiseks, ent seda saab kasutada ka vanema loote puhul. Kuna loote luustik on selleks ajaks arenenud suuremaks ja tugevamaks, kasutab arst loote tükeldamiseks ja tükkide ükshaaval välja tõmbamiseks aborditange – pikka näpitsakujulist laia otsaga instrumenti. Tihtipeale lõikab arst beebi küljest ühe jäseme või mitu, ja enne protseduuriga jätkamist ootab, kuni beebi verest tühjaks jooksmise tagajärjel sureb. Suuremate beebide pea tuleb purustada, et see emakakaelast läbi mahuks.

Abordiarst Warren Hern, kes spetsialiseerus hiliste abortide sooritamisele, on öelnud, et „selle tehnika [laiendamine ja tühjendamine] osas oleme jõudnud punkti, kus protseduuri läbi viijal ei ole enam võimalik destruktiivset akti eitada. Kõik toimub tema silme all. Taju tükeldamisest jookseb läbi tangide kätesse nagu elektrivool.”[3]

Varemalt on aborti pooldavad huvigrupid maailmas laiendamist ja tühjendamist eriti tuliselt toetanud, kuna erinevalt ülejäänud teise trimestri abordimeetoditest (nt soolalahuseabort), ei ole antud meetodi kasutamisel vähimatki võimalust, et beebi abordist eluga pääseks.

Juhendraamatus Abortion Practice kirjeldab autor, juba nimetatud Warren Hern, laiendamise ja tühjendamise õudust tekitavat reaalsust: “Peale 21. nädalat muutub protseduur oluliselt, kuna lootekude on selleks ajaks arenenud tunduvalt tugevamaks ja raskemini purustatavaks … Loote pea ja jäsemete keha küljest lahti lõikamiseks võib minna tarvis pikki kõveraid Mayo kääre …”[4]

Tavaliselt tuleb emakakaela laiendada 1 kuni 3 päeva enne antud meetodil abordi toimepanemist. Laiendamise kõige levinumaks meetodiks on emakakaela kuivatatud vetikate ehk laminaaria sisestamine – viimasel on toime imada vedelikku ja selle tulemusel oluliselt paisudes emakaela avatust suurendada. Samas võib abordiarst emakakaela jõuga laiendada ka vaid mõne minuti jooksul, kasutades selleks spetsiaalseid roostevabast terasest instrumente. Oluline on märkida, et emakakaela avamine ei tähenda, et abordiprotseduuri oleks hilja katkestada – kui naine muudab meelt, on võimalik selles faasis veel abordist taganeda.

Kuivõrd avamine ja tühjendamine nõuab, et emakakael oleks rohkem avatud kui laiendamise ja küretaaži korral, kasvab ka emakakaela ja naise suguelundite kahjustamise risk.

Skeem 3. Laiendamise ja tühjendamise meetodil 23 nädala vanuse loote aborteerimine.

Soolalahuseabort

Soolalalahuse meetodit kasutatakse teise trimestri ja varajase kolmanda trimestri abordi tegemiseks. Nimetatud meetod ei ole maailmas enam eriti levinud, kuna kätkeb spetsiifilist ohtu ema tervisele – nimelt võib soolalahus süstimisel kogemata ema vereringesse sattuda.

Algatuseks võetakse süstlaga lootekotist välja ca 200 ml lootevett ning selle asemele süstitakse soola- või uurealahust.[5] Beebi neelab seda lahust sisse ning sureb mitu tundi vältava agoonia järel soolamürgituse, vedelikukaotuse, ajuverevalumi ja krampide tõttu. 24 kuni 48 tundi pärast surma väljub beebi ema kehast. Beebi nahk on kas üleni põletatud või muutunud kirsipunaseks.

Soolalahuseabordi läbi teinud emad on kinnitanud, et nahka ja limaskesti kõrvetava soolalahuse süstimise järgselt muutuvad beebi liigutused pööraseks rabelemiseks, kuni ta ilmselt kirjeldamatus agoonias sureb.

Teine põhjus, miks soolalahuseaborti tehakse maailmas praegu väga harva, seisneb selles, et esineb nn „kardetud komplikatsioone”, mis tähendab, et erakordselt elujõulisel beebil võib õnnestuda kirjeldatud piinamisest eluga pääseda ning sündida elusalt. Seetõttu eelistatakse pigem laiendamise ja tühjendamise või hüsterotoomia meetodit.

Laiendamine ja väljatõmbamine (partial birth abortion)

Laiendamine ja väljavõtmine paljastab abordi julma ja ebainimliku olemuse selgemini kui ükski teine meetod. USA-s oli see meetod seaduslik veel 2007. aastani.

Meetodi autoriks on Martin Haskell, kelle väitel oli selle järele vajadus, kuna „tulenevalt vanema kui 20-nädalase loote kudede tugevusest peab enamik kirurge selles faasis tükeldamist [st laiendamist ja tühjendamist] väga keeruliseks.”[6]

Haskell, kes 1992. aasta Rahvusliku Abordiföderatsiooni (National Abortion Federation) konverentsil oma saavutusena märkis, et ta on laiendamise ja väljatõmbamise meetodil tapnud enam kui 700 hilise teise trimestri ja kolmanda trimestri beebit, kirjeldab oma tehnikat järgmiselt:

„Sel hetkel [kui elava beebi keha, välja arvatud tema pea, on emakast jalgupidi välja tõmmatud] libistab paremakäeline kirurg vasaku käe sõrmed peopesa allapoole keeratult üle loote selja ning ’haagib’ nimetissõrme ja sõrmusesõrme tema õlgade taha. Seejärel libistab ta keskmise sõrme piki loote selgroogu tema kuklani, hoides samal ajal survet õlgadele ja tõmmates alumistest jäsemetest [st jalgadest]. Keskmine sõrm tõstab ja lükkab ettejääva emakakaela ääre eemale.

Säilitades seda pinget, tõstes vasaku käe keskmise näpuga emakakaela äärt ning hoides sama käe sõrmedega õlgasid haardes, võtab kirurg paremasse kätte nüri otsaga kumerad Metzenbaumi käärid. Ta libistab suletud käärid, kaarjas ots allpool, piki loote selgroogu oma vasaku käe keskmise sõrme otsa alla.

Olles veendunud suletud kääriotste õiges asendis ning emakakaela piisavas avatuses, surub kirurg käärid läbi kukla koljusse või foramen magnum’isse [koljuõõne ja selgrookanali vahel asetsev suur avaus kuklaluus]. Olles turvaliselt pealuusse sisenenud, avab ta tekkinud avause suurendamiseks käärid.

Kirurg eemaldab käärid, viib nende asemel sama avause kaudu pealuusse vaakumsondi ning eemaldab pealuu sisu. Sondi eemaldamata avaldab kirurg loote õlgadele suuremat survet, tõmmates selle patsiendist täielikult välja.“[7]

Kuiva meditsiinilise sõnavara tagant ei paista sellise tapmise õudus täielikuna. Tavainimese keeles väljendudes on laiendamist ja väljatõmbamist kaaluval abordiarstil kaks peamist probleemi. Ta tahab aborteerida elujõulise, 7. või 8. raseduskuu vanuses beebi, kel on sellises vanuses sündides tänapäevase meditsiinitehnika tingimustes suur tõenäosus ellu jääda.[8] Sellises vanuses beebi lihased ja koed on arenenud sedavõrd tugevaks, et tema keha on ema kahjustamata praktiliselt võimatu emakasiseselt tükkideks lõikuda. Teiseks probleemiks on asjaolu, et kuna beebi on saavutanud juba piisava arengutaseme, jäämaks ellu ka väljaspool oma loomulikku elukeskkonda – emakat –, võib abordikatse lõppeda „kardetud tüsistusega“ – elusa, nutva vastsündinu ilmaletulekuga. Seepärast „tuleb“ kuidagi tagada, et beebi sureks enne, kui ta täielikult emakast väljub.

Sel põhjusel kasutab abordiarst aborditange, et haarata ühest beebi jalast ja väänata ta sel moel emakast välja. Selle käigus toimuv lihaste rebenemine ja luude purustamine põhjustab beebile kirjeldamatut valu. Seejärel tungib abordiarst kääridega läbi beebi kukla ning pigistab kääride haarad laiali, murdes tema kolju pehmesse osasse massiivse augu. Lõpetuseks imab ta vaakumaspiratsiooni aparaadiga beebi ajud välja ning lõpetab protseduuri vaid loetud sekundid hiljem.

Antud meetodi õudust aitab mõista tõsiasi, et beebi tapmise hetkel on ta peaaegu täielikult sündinud – emakas on veel vaid tema pea. Kuigi tihti väideti, et antud meetodit kasutatati vaid äärmuslikes olukordades, on Martin Haskell kinnitanud, et 80 protsendil juhtudest otsustati laiendamise ja väljatõmbamise kasuks puhtalt mugavuse kaalutlustel.[9]

Ameerika Ühendriikide Ülemkohus kinnitas 2007. aastal, et president Bushi poolt juba 2002. aastal allkirjastatud seadus, mis keelas laiendamise ja väljatõmbamise teel abordi sooritamise (partial birth abortion), ei ole konstitutsiooniga vastuolus. Seejuures on oluline täheldada, et kõik suuremad aborti pooldavad huvigrupid (ennekõike Planned Parenthood) võitlesid aastaid selle eest, et Ülemkohus jõuaks vastupidisele järeldusele ning sellisel viisil beebide tapmine jääks seaduslikuks.

Hüsterotoomia abort

Hüsterotoomia on sisuliselt keisrilõige, mis tehakse raseduse kolmandas trimestris, kui muud aborditegemise viisid kujutavad ema tervisele juba liialt suurt ohtu. Emakas avatakse kirurgilisel teel ning beebi tõstetakse sealt välja. Seejärel jäetakse abitu beebi kas surema või tapetakse meditsiinilise personali poolt.

CDC (Centers for Disease Control and Prevention) 2016. aasta andmetest nähtub, et sel meetodil tehti vaid 51 aborti kõikidest USA-s sooritatud abortidest — eeskätt protseduuri invasiivse ja komplitseeritud olemuse tõttu ning seepärast, et lihtsamad abordimeetodid on nüüdseks kergesti kättesaadavad.[10] 2022. aastal ilmnes aga meditsiiniajakirjast The New England Journal of Medicine, et Texase osariigis, kus jõustusid USA Ülemkohtu kurikuulsa otsuse Roe vs. Wade  tühistamise järel tugevad piirangud abordile, oli taas hakatud tegema hüsteretoomia aborte, sest tehniliselt ei saa neid kehtiva seaduse kohaselt pidada abortideks.[11]

Südamesse süstimise abort (intercardiac injection abortion)

Umbes 16. rasedusnädalal tuvastatakse ultrahelipildi järgi beebi asend emakas, nii et oleks võimalik pikk nõel läbi ema kõhu beebi südamesse sisestada. Abordiarst süstib beebi südamesse soolalahust või muud kemikaali, mis põhjustab silmapilkse südameataki.[12] Hiljemalt mõne päeva pärast väljub surnud beebi iseenesest, kuigi protsessi saab kiirendada emakakaela avamise ja prostaglandiini süstimisega emakalihasesse.

Seda meetodit kasutatakse kõige sagedamini abortide korral, mille eesmärgiks on „raseduse kahandamine”. Selle all peetakse silmas ühe või mitme mitmiku aborteerimist, jättes samal ajal vähemalt üks mitmikutest elama. Enamasti kasutatakse seda meetodit kunstliku viljastamise protseduuride järel, kuna suurema eduvõimaluse nimel istutatakse emakasse tihti rohkem kui üks embrüo. Harvad ei ole ka juhud, kus „raseduse kahandamist” kasutatakse vanemate poolt mitte eelistatud soost laste kõrvaldamiseks.

Kuidas toimitakse aborteeritud beebide surnukehadega?

Täna tehakse valdav osa abortidest (vähemalt Eestis) medikamentoosselt. Seega sõltub aborteeritud lapse surnukeha edasine saatus sellest, kus naine abordi ajal viibib. Enamasti on nende laste viimaseks puhkepaigaks kanalisatsioonitoru.

Kirurgiliste abortide käigus tapetud laste surnukehadega ümber käimise kohta esitas Elukultuuri Instituut 4. septembril 2007 Sotsiaalministeeriumile teabenõude.

Sotsiaalministeeriumi vastuses on kirjutatud: „Inimese sünnitushooldel ning haiguste diagnoosimisel, ravimisel või ärahoidmisel tekkinud jäätmetega, sealhulgas abordi jäätmetega, toimitakse vastavalt Jäätmeseadusele.“

Sellest vastusest (sõna „sealhulgas“) nähtub suhtumine, et raseduse näol on tegemist haigusega ning abordi näol selle haiguse raviga. Samast suhtumisest kantuna käiakse abordi läbi tapetud beebide surnukehadega ümber nii, nagu need oleksid jäätmed.

Allikmaterjalid:
1. Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues. Human Life International, 2001.
2. John C. Willke & Barbara H. Willke, Abortion: Questions & Answers. Ohio: Hayes Publishing Company, Inc., 2003
3. Pille Soplepmann, Kai Part, Helle Karro (koostajad), “Medikamentoosne raseduse katkestamine. Ravijuhend”. Kinnitatud Eesti Naistearstide Seltsi poolt.
4. Tartu Ülikooli Kliinikum, Raseduse katkestamine ravimite abil
5. Eesti Seksuaaltervise Liit, Abort

Viited:
[1] Warren Hern, Abortion Practice. Philadelphia: J.B. Lippincott Company, 1990, lk. 125-6.
[2] Warren Hern, Abortion Practice.
[3] Warren Hern, kõne Pereplaneerimise Liidu Arstide Kongressil nimega “What About Us? Staff Reactions to the D&E Procedure”, San Diegos, 26. oktoobril 1976. Tsiteeritud raamatus Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues. Human Life International, 2001, lk 6.
[4] Warren Hern, Abortion Practice. Philadelphia: J.B. Lippincott Company, 1990, lk 154.
[5] Warren Hern, Abortion Practice, lk 124.
[6] Martin Haskell, “Dilatation and Extraction for Late Second Trimester Abortion”. National Abortion Federation conference proceedings Second Trimester Abortion; From Every Angle, September 13-14, 1992, Dallas, Texas.
[7] Martin Haskell, “Dilatation and Extraction for Late Second Trimester Abortion”.
[8] Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues.Human Life International, 2001, lk 7.
[9] Martin Haskell, tsiteeritud saate Sixty Minutes 1996. aasta 2. juuni episoodis nimega “Partial Birth Abortion”. Tsiteeritud raamatus Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues. Human Life International, 2001, lk 9.
[10] Jatlaoui, Tara C. (2019). “Abortion Surveillance — United States, 2016”. MMWR. Surveillance Summaries. 68 (11): 1–41.
[11] Arey, Whitney; Lerma, Klaira; Beasley, Anitra; Harper, Lorie; Moayedi, Ghazaleh; White, Kari (August 4, 2022). “A Preview of the Dangerous Future of Abortion Bans — Texas Senate Bill 8”. The New England Journal of Medicine. 387 (5): 388–390.
[12] “Selective Abortion, AKA Pregnancy Reduction”. New England Journal of Medicine, April 21, 1988.

Pildid