Minu nimi on Anna ja see on minu lugu. Septembris 2020 sain teada, et olen rase. Mu perearst võttis mind rasedusega arvele ning rääkisin ka ämmaemandaga. Esialgu tahtsin ma lapse alles jätta.
Lapse isa elas sel ajal välismaal ning hoidis distantsi, vastates mu sõnumitele ainult vahetevahel. Küsisin talt, kas ta registreeriks lapse kui enda oma, kuid ta ütles ei. Ma küsisin mitu korda, lootest et ta muudab oma meelt. Lõpuks ma mõistsin, et ma ei saaks temalt mingit abi. Ma hakkasin meeleheitlikult otsima kedagi teist, kes mind aitaks. Helistasin oma emale, kes elab samuti välismaal ja küsisin, kas tema aitaks mind, kui ma rase oleksin (ma ei öelnud talle, et olen rase, ainult esitasin olukorra hüpoteetiliselt). Mu ema ütles, et ta ei saaks mind aidata distantsi tõttu ning et tema arvates ei saaks ma väikese lapsega üksi hakkama. Niisiis kuulsin ma teist korda „ei”. Ma ei olnud seda oodanud. Kõik, mida ma tol hetkel vajasin, oli, et keegi ütleks mulle, et ma saan hakkama ja et kõik saab korda. Ma istusin ja nutsin, mõeldes, mida järgmiseks teha.
Rasedus või õigemini kaks triipu rasedustestil ei tundunud siis veel beebina — pigem probleemina, sest ma olin olukorraga täiesti üksi jäetud. Üksi Inglismaal (mis ei olnud mu sünnimaa) sattusin paanikasse — kuidas ma hakkama saan pisikese lapsega ning kas ma suudan ta üksi üles kasvatada järgneva 20 aasta jooksul. Arutlesin, kas ma suudaksin füüsiliselt, emotsionaalselt ja finantsiliselt toime tulla. Ma arvan, et hormoonid tegid samuti oma töö. Sisimas tahtsin ma endiselt last alles jätta, kuid ma olin liiga hirmul.
See oli koroonaviiruse aeg ning tabletid muutusid kättesaadavaks ka postiteel. Arvasin, et mul ei ole teist valikut. Olin hirmul ja üksi. Ma ei teadnud, mida teha. Ootasin veel kaks nädalat enne, kui helistasin abordikliinikusse. Nad küsisid, kas keegi on siis minuga kodus, kui tabletid toimima hakkavad. Ütlesin jah, aga ma valetasin, sest ei olnud kedagi, kellelt ma oleksin saanud abi paluda ning ma tahtsin, et see kõik oleks läbi nii kiiresti, kui võimalik. Kliinikusse minna ma ei tahtnud, sest ma teadsin, et ma ei suudaks seda läbi teha, kui ma näeksin beebit ekraanil või kuuleksin tema südamelööke.
Ma teadsin, et kell tiksub ning tundsin survet – kõik, mida ma tahtsin, oli minna tagasi sellesse aega, kui ma ei olnud veel rase. Mul oli abordi osas väga vähe teadmisi. Ma lugesin pisut internetist, kuid see informatsioon tekitas minus segadust. Mulle öeldi, et „see on nagu vererohked päevad ning et mõne tunni järel on see enamjaolt möödas — vähem kui kahe nädala pärast on kõik jälle endistviisi“. Kuid nii see ei olnud. Mitte miski ei olnud pärast seda päeva enam endine.
Ma võtsin tabletid sisse üksi kodus. Istusin tualetil ning tundsin, et midagi tuli välja. Ma arvasin, et on veidi kudesid või midagi veel vähem; tundsin huvi ja vaatasin, kuid ma ei suutnud uskuda, mida ma nägin. Kaheksa nädala ja kolme päeva vanuselt oli tegemist täielikult välja kujunenud tillukese beebiga, kes oli 1 toll [u. 2,54 cm] pikk: pea, kahe suure täpiga, mis meenutasid silmi, pisikeste käte ja jalgadega. Siis algas väga tugev veritsus, mida ma ei suutnud peatada rohkem kui kolm nädalat.
Verd oli tohutu hulk, kindlasti rohkem, kui „vererohkete päevade ajal“ nagu mulle oli öeldud. Ma kõndisin majas nuttes ringi ja pühkisin verd igast toast. Sain põletiku, mida ravisin koduste vahenditega, mille kohta olin internetist lugenud, et need peaksid põletiku puhul aitama — küüslauk, greipfruut ning kummelitee. Nüüd tean, et seadsin oma elu ohtu, sest ma oleksin võinud saada sepsise või surra verekaotusesse. Teadsin, et peaksin arsti juurde minema, ent ma olin liiga hirmul ja kehvas seisus — olin kaotanud sedavõrd palju verd ning nägin väga kahvatu välja. Ma ei tahtnud oma arstile helistada, sest mul oli liiga piinlik talle öelda, mis oli juhtunud. Ma lihtsalt lootsin, et mul hakkab varsti parem ning et kodused ravimid toimivad.
Iga päev kaotasin verd; ma suutsin olukorda enam-vähem kontrolli all hoida umbes 7 kuud kuni äkitselt mu isa suri. See oli liig kuhjuvate emotsioonidega toime tulekuks. Mu isal oleks olnud oma lapselapse üle väga hea meel, kuid ta ei saanud teda kunagi näha — see häiris mind.
NHS [National Health Service – riiklik terviseteenistus] veebileht, mida ma enne oma otsuse tegemist lugesin, ütles, et kuigi on väikesed riskid, peaks kõik olema peagi jälle endine. Ma usaldasin ja uskusin eksperte, et minuga saab kõik korda. Ma lugesin internetist „positiivsetest“ kogemustest seoses abordiga, kuid ma ei usu neid enam, sest ma olen nüüd kohanud nii palju naisi ja mehi, kelle elud on samuti pahupidi kui minu oma. Sel hetkel, kui ma oma last nägin, ma mõistsin, mis tegelikult oli juhtunud ning et ma ei saa seda enam tagasi pöörata. Ma uppusin häbisse, süütundesse, kahetsusse ja kurbusesse.
See muutus sügavaks depressiooniks, mis mul diagnoositi peaaegu aasta eest ning mille tõttu kirjutati mulle välja antidepressandid. Ma ei tahtnud enam elada ning kaalusin isegi enesetappu, arvates, et see oli ainus viis, kuidas oma kannatus lõpetada. Ma olin kindel, et mul ei hakka kunagi parem ning et ma ei vääri mingit abi ega isegi elu. Ma ei suutnud magada ilma unerohtu võtmata. Mul kujunes söömishäire; kuude viisi sõin kas üleliia või üldse mitte, mistõttu võtsin kaalus juurde. Rõõmsast, tervest, hea välimusega ning aktiivsest tüdrukust, kes ma olin kunagi olnud, oli kiiresti saanud õnnetu, kurnatud ja ülekaalus naine, keda ma ei tundnud peeglis ära.
See mõjutas ka minu tööd. Püüdes jääda „iseendaks“, ma peaaegu kaotasin oma töökoha. Suhe lapse isaga varises kokku ning me läksime lahku, sest ma ei suutnud enam seda meest usaldada. Ma teadsin, et ta oli juhtunust teadlik, kuid ta ei küsinud kunagi otse ning hoidis üha rohkem eemale. Tema sõnumid tundusid vastuolulised. Ta paistis justkui kartvat, et kui ma võin oma lapsele haiget teha, siis võin ma ka talle haiget teha. Ent samas ta ütles, et tema jaoks see ei olnud laps – kuid minu jaoks oli, sest ma nägin teda. Kui ta oleks minu suhtes rohkem hoolivust üles näidanud siis, kui ma rase olin, võiksime nüüd olla perekond. Ma ei suudaks võtta riski, et ennast uuesti samasse olukorda asetada ning seetõttu olen ma sellest ajast saadik olnud üksi.
Lõpuks ma rääkisin emale. Ta elas läbi oma leina, sest ta oli kaotanud lapselapse. Mu tütar eelmisest suhtest hakkas mind vältima ja end minu eest peitma – ma mõtlesin, kas ta tunnetas minu poolt mingit ohtu või olin ma muutunud väga vaikseks ja endassetõmbunuks. Tema ainsale vennale — lapsele, kelle olin aborteerinud — andsin ma nimeks „Benjamin“. Ta saaks peagi kahe aastaseks, kuid nad ei kohtu kunagi. Ma kujutan Ben’i ette nüüdseks rõõmsa mudilasena, kellel on tumedad juuksed ja suured sinised silmad. Võib-olla ma räägin oma tütrele temast ühel päeval, aga võib-olla kurvastaks see teda liialt.
Mul kujunes ärevus kõige suhtes, mis oli seotud imikute ja lastega. Ma müüsin maha maja, kus see kõik oli juhtunud, sest ma ei suutnud seal enam elada. Mälestused sellest päevast tulid liialt sageli tagasi.
Hiljuti läksin paari tervisemure pärast arsti juurde. Mulle öeldi, et ma ei saa enam loomulikul teel lapsi, sest põletik oli munajuhasid kahjustanud ning ma vajasin operatsiooni. Abort oli mõjutanud iga tasandit minu elus — alates füüsilisest ja vaimsest kahjustusest, aga muutnud ka mu suhteid teiste inimestega, isegi mu finantsolukorda. Olen läbinud mitmeid teraapiaid ning käinud paljude arstide juures vaimse tervise pärast, sealhulgas depressiooni, ärevuse, paanikahäirete ja unehäirete pärast.
Mulle on öeldud, et peaksin kogu asja unustama ning edasi liikuma, kuid see ei ole nii lihtne. Mu abort jääb alatiseks minuga, kuigi ma tulen omadega nüüd palju paremini toime. Ma tean, mis abort tegelikult on ning, et ma oleksin võinud kogu oma südamevalu vältida. Oleks olnud parem beebi alles jätta või isegi kaaluda adopteerimist – abort oli kõige halvem valik, mille ma oma elus kunagi teinud olen. See kogemus oli traumaatiline ning muutis mu elukäiku.
Ma tahaksin kaitsta oma tütart sama kogemuse eest. Noorena pidasin ennast alati elupooldajaks, kuid massimeedia muutis mu meelt, nii et ma arvasin, et olen valikupooldaja. Pärast oma isiklikku kogemust olen pöördunud tagasi elupooldava hoiaku juurde.
Lõpuks leidsin ma lootust tänu Rachel’s Vineyard’ile, mis on mu juhtinud paranemise teele. Ma kohtusin seal suurepäraste inimestega, kes armastasid, hoolisid ning mõistsid mind. Rachel’s Vineyard aitas mul oma kaotust leinata ning toetas mind eluga edasi liikumisel. Ma õppisin ennast austama ning hindama iga päeva oma elus. Ma suudan jälle tulevikku näha. Ma olen andestanud endale ja inimestele, kellel oli osa selles, mis juhtus. Ma tean, et Jumal on mulle samuti andestanud ning et Ta armastab mind tingimusteta. Ta oli mind alati oodanud. Minus on rahu.
Ma mõtlen sageli teiste naiste või meeste peale, kes ei ole kindlad, millist otsust langetada ning ma tahaksin öelda: PALUN valige elu.
Lugu on pärit Inglismaalt.
