Kirjutan kahest loost, mis põhinevad mu omal kogemusel.
Esiteks. Olin kõigest 17 aastat vana, kui enese suureks rõõmuks avastasin, et ootan beebit. Algul ei julgenud mitte kellelegi sellest iitsatadagi. Kuna aga naistearst ei võtnud mind arvele enne, kui olen rääkinud oma emaga, siis tuli ikkagi nii emale kui ka lapse isale olukord teatavaks teha. Kumbki ei osanud sellest välja lugeda rõõmusõnumit ja sellest oli hirmus kahju. Ometi ei lasknud ma end sellest suurt häirida ja keskendusin beebi ootamisele.
14. nädala paiku kukkusin õnnetult ja selle tagajärjel tekkis kergemat sorti vasaku poole halvatus. Kiirabi viis mind haiglasse, kus mind nädalate kaupa uuriti ja üritati veenda, et oma nooruse ja tervisliku seisundi tõttu peaksin tegema aborti. Olinkategooriliseltselle vastu ja õnneks oli värskelt läbi saanud Nõukogude aeg (1993), mil aborte tehti alaealistele ka ainult vanema allkirja alusel. Ma ei hoolinud hetkekski arstide väitest, et võin ohtu seada ka oma elu, sest kõik mis ma tahtsin, oligi see beebi, kes on tänaseks 13-aastane!
Teiseks. Avastasin, et olen rase … peast käis läbi miljon mõtet ja kuna alles hiljuti olin alustanud kooselu oma esimese lapse isaga, siis valdas mind ühekorraga liiga palju segaseid tundeid. Ma ei suutnud uskuda, et ta jääb minu kõrvale, kui saame veel ka teise lapse ja pealegi kolisime mööda üürikortereid jne. Olin emotsionaalselt mõjutatav ja läksingi saatekiri näpus teiste samasuguste seas ootepalatisse. Kui tuli minu kord, siis nutsin lahinal nagu väike laps, aga keegi enam ei küsinud, kas olen oma otsuses kindel…
Aastaid nägin õudusunenägusid ühest väikesest poisist, kes lonkis mööda pimedaid ja tühje tänavaid ise haledalt nuttes ning ema hüüdes…
Mitte ealeski ei andesta ma endale, et lasin tappa oma lapse mingitel äärmiselt tobedatel kaalutlustel. Ning see, et pidin matma ühe oma oodatud lapse sai olla ainuke võrdväärne karistus sellise teo eest.
