Inimese elu enne sündi

Terminitest

Ootsüüt ehk munarakk – naise viljastumisvõimeline sugurakk, mille tuumas on salvestatud kogu naise geneetiline informatsioon.
Spermatosoid ehk seemnerakk – mehe sugurakk, milles on salvestatud kogu mehe geneetiline informatsioon.
Sügoot (kreeka keelest „ühinenud“ või „kokku liidetud“) – munaraku viljastumise tulemusel tekkinud uue inimese esimene rakk.
DNA (desoksüribonukleiinhape) – pärilikku informatsiooni säilitav aine, mille tihedalt keerdunud molekulides peitub areneva uue inimese täielik geneetiline koondplaan.
Raseduse pikkus – inimese rasedus kestab tavaliselt ligikaudu 38 nädalat, mõõdetuna viljastumise hetkest ehk eostumisest kuni sünnituseni.
Embrüo (kreeka keelest „üsas kasvav”) – arenev inimorganism esimese 8 rasedusnädala jooksul. Embrüonaalsel perioodil tekib enamus tähtsamatest elundsüsteemidest.
Feetus (ladina keelest „sündimata järeltulija”) ehk loode – arenev inimorganism alates 8. rasedusnädala lõpust kuni raseduse lõpuni. Looteperioodil kasvab inimese keha väga kiires tempos suuremaks ja tema elundkonnad hakkavad talitlema.

Tähelepanelik tuleb olla rasedusnädalatest ja loote vanusest rääkides. Nimelt arvutatakse rasedusnädalaid mitte eostumise hetkest, vaid ema viimase menstruaalperioodi esimesest päevast. Nõnda on raseduse kestuse arvutus ja loote tegelik vanus umbes kahe nädala võrra nihkes. Näiteks kui raseduse kestuse arvestuses on tegu kümnenda nädala lõpuga, siis on sündimata lapse elus jõudnud kätte umbes 8. nädala lõpp. Rasedusnädalatest lähtutakse ka rasedustrimestrite arvestamisel.

Kõik alljärgnevalt esitatud embrüonaalsed ja lootevanused on arvestatud alates viljastumise hetkest.

Inimelu embrüonaalne periood (esimesed 8 nädalat)

Inimorganismi areng algab viljastumise hetkel, kui ühinevad naise munarakk ja mehe seemnerakk, milles kummaski on 23 kromosoomi. Sügoodi 46 kromosoomi kätkevad endas ainulaadset „esmaväljaannet“ uue indiviidi täielikust geneetilisest plaanist. Antud koondplaan peitub tihedalt keerdunud molekulides ehk DNA-s. Sellele geneetilisele plaanile inimese arengu hilisemates faasides täiendavat informatsiooni enam ei lisandu — kogu vajaminev informatsioon organismi täielikuks arenemiseks on olemas juba selle kõige varajasemas arengustaadiumis viljastumise hetkel.

Ligikaudu 24 kuni 30 tundi pärast viljastumist toimub sügoodi esmane lõigustumine ning mitoosi käigus rakkude lõigustumine üha jätkub. Juba 24 kuni 48 tundi pärast viljastumist saab rasedust kindlaks teha, tuvastades ema verest nn rasedushormooni.

Kolmandaks-neljandaks päevaks pärast viljastumist võtavad embrüo lõigustunud rakud keraja kuju ning embrüot nimetatakse nüüdsest moorulaks ehk kobarlooteks. Neljandaks-viiendaks päevaks tekib rakukera sisse õõnsus, millest alates nimetatakse embrüot blastotsüstiks ehk lootepõiekeseks.

Lootepõiekeses asuvaid rakke nimetatakse sisemiseks rakukogumikuks ja sellest moodustuvad pea, keha ja teised inimorganismi arengus elutähtsad struktuurid. Rakukogumiku sees olevaid rakke nimetatakse embrüonaalseteks tüvirakkudeks, kuna need on võimelised moodustama rohkem kui 200 rakutüüpi, mida inimkeha sisaldab.

Munajuha limaskestal on miljoneid emaka suunas voogavaid ripsrakke. Munajuha sein koosneb lihastest, mille kokkutõmbed juhivad vedeliku voolama ripsrakkude liikumisega samas suunas. See on vajalik, et embrüo või veel viljastamata munarakk ei satuks kõhuõõnde.

Üleminekul munajuha peenemasse ossa on rõngaslihase kujul tõke või lüüs, mis on seni olnud suletud. Kuid neljandal või viiendal ööpäeval pärast ovulatsiooni tõke avaneb ja väike blastotsüst saab läbi minna. Esmajoones reguleerib lihaseid ja nende võimet läbikäiku avada või sulgeda munasarja toodetav progesteroon.

Rännak läbi munajuha kitsama, emakasse suubuva osa võtab aega vaid mõne tunni. Tee on nii kitsas, et blastotsüst saab limaskesta kurdude vahel vaid vaevaliselt edasi nihkuda. On elutähtis, et ta sinna kitsasse osasse pidama ei jääks, sest kui embrüo kinnitub emakaseina asemel munajuha seina külge, on tegemist emakavälise rasedusega, millel ei ole võimalik sünnituseni kulgeda isegi juhul, kui embrüo ise on täiesti normaalselt arenenud.

Pärast munajuha viimase kitsa osa läbimist jõuab blastotsüst emakasse, kus leidub võrreldes munajuhaga rohkelt ruumi. Nüüd tuleb embrüol järgnevaks üheksaks elukuuks sobiv koht välja valida. Emakas on selleks hästi ette valmistunud. Olles emaka limaskestale maandunud (enamasti valib embrüo kinnitumiseks emaka ülemise osa), tõmbub embrüo vähemalt kolm-neli korda kokku ja paisub uuesti. Nii vabaneb ta (emaka abiga) teda seni kaitsnud kestast (zona pellucida ehk läbipaistev vööde) – toimub omamoodi koorumine. Tühjaks jäänud läbipaistev kest ujub minema ning lahustub. Embrüo kasvab kiiresti, mistõttu varsti ei mahukski ta enam kesta sisse ära. Kui kesta välispind oli sile ja kõva, siis embrüo välispind on muhklik ja kleepuv, nähes välja umbes nii, nagu oleks embrüo suhkrulahusesse kastetud.

Embrüo emakaseina külge kinnitumise protsess, mida nimetatakse pesastumiseks ehk implanteerumiseks, algab 6 päeva ja lõpeb 10 kuni 12 päeva pärast viljastumist.

Kasvava embrüo rakud hakkavad tootma hormooni, mida nimetatakse koorioni gonadotroopseks hormooniks ehk hCG-ks — aineks, mida tuvastab enamik rasedusteste. HCG mõjul katkestavad rasedusaegsed hormoonid normaalse menstruatsioonitsükli, võimaldades seega rasedusel jätkuda.

Pärast pesastumist moodustavad rakud lootepõiekese ümber struktuuri, mida nimetatakse platsentaks. Embrüo pesastumise järel laienevad platsenta rakud üha suuremale pinnale emaka seinast, samuti sügavamale emaka seina sisse. See on oluline, et luua ühendus ema vereringesüsteemiga ning tagada kiiresti arenevale embrüole hapnik, toitained, hormoonid ja mineraalid. Samuti on platsenta funktsioon väljutada jääkaineid ja takistada ema vere segunemist embrüo ja loote verega. Platsenta toodab ka hormoone ning hoiab embrüo ja loote kehatemperatuuri pisut kõrgemana ema omast. Platsenta on areneva inimorganismiga ühenduses nabaväädi veresoonte kaudu, mis on raseduse lõpuks kuni 60 cm pikkuseks kasvanud.

Esimese nädala jooksul moodustavad sisemise rakukogumiku rakud kaks kihti – hüpoblasti ja epiblasti. Hüpoblastist saab alguse rebukott – üks struktuuridest, mille kaudu ema varustab algstaadiumis olevat embrüot toitainetega. Epiblasti rakud moodustavad membraani, mida nimetatakse loote veekestaks. Selles areneb embrüo (hiljem loode) kuni sünnituseni.

Umbes kahe ja poole nädalaga on epiblastist moodustunud kolm erinevat kudet ehk lootelehte, mida nimetatakse ektodermiks, endodermiks ja mesodermiks. Ektodermist moodustuvad paljud struktuurid, kaasa arvatud aju, närvid, nahk, küüned ja juuksed. Endodermist luuakse hingamisteede ja seedetrakti sisekude ning sisenõrenäärmed, näiteks maks ja kõhunääre. Mesoderm moodustab südame, neerud, luud, kõhred, lihased, vererakud ja teised elundid.

3. nädalaks on aju jaotatud kolmeks peamiseks osaks, mida nimetatakse eesajuks, keskajuks ja tagaajuks. Alanud on ka hingamis- ja seedeelundkonna areng. Kui rebukotti ilmuvad esimesed vererakud, siis tekivad embrüos veresooned ja silindrikujuline süda. Peaaegu kohe voldib kiiresti kasvav süda ennast kahekorra: arengut alustavad eraldiseisvad kojad. Süda hakkab lööma kolm nädalat ja üks päev pärast viljastumist.

Vereringe on esimene elundkond ehk seotud organite süsteem, mis funktsioneerima hakkab. Algeline vereringe moodustub embrüol juba väga varakult. See areneb järk-järgult nii, et veri saab minna läbi suurtuiksoone (aordi) organite väikestesse peenikestesse kapillaaridesse ning tulla läbi maksa südamesse tagasi. Kuna kopsud ja soolestik veel ei tööta, peab embrüo võtma kogu hapniku ja toidu ema verest – vahetus toimub platsentas. Platsentat ja embrüot ühendavas nabaväädis on kolm veresoont: üks suurem ja jämedam, mis toob hapnikurikka vere koos toitainetega embrüo südamesse, ja kaks peenemat, mis viivad hapnikuvaese vere koos jääkainetega platsentasse tagasi.

Seejuures tuleb meeles pidada, et tegu on kahe täiesti eraldiseisva vereringesüsteemiga: lapse verelibled ei lähe ema verre ega vastupidi. Osa aineid ei läbi platsenta filtrit ja mõjutavad seega vaid ema. Nii ei avalda näiteks teatud emale vajalikud medikamendid lapsele kahjulikku mõju. Teised ained aga pääsevad kergesti läbi platsenta ja võivad suurt kahju teha. Klassikaline näide on alkohol (vt lisaks Alkohol ja rasedus, FASD; tubaka mõju kohta vaata lisainformatsiooni siit). Tavaliselt jääb laps ema tabanud infektsioonidest puutumata, sest nii bakterid kui viirused pääsevad läbi platsenta vaid väga erandlikel juhtudel. Eriti oluline on see raseduse esimesel poolel, kuna siis puudub lootel veel hästi väljaarenenud immuunsüsteem.

3. ja 4. nädala vahel võtab kuju kehaplaan: rebukoti kõrval on selgelt tuvastatavad embrüo aju, lülisammas ja süda. Kiires protsessis kaasatakse osa rebukotist seedesüsteemi vooderdiseks ja moodustub areneva inimorganismi rind ja kõhukoobas.

4. nädalaks ümbritseb embrüot läbipaistev veekest. Selle sees olevat steriilset vedelikku nimetatakse looteveeks ja see kaitseb embrüot vigastuste eest. Embrüo süda lööb tavaliselt umbes 113 korda minutis ja muudab iga löögiga värvi, kui veri kodadesse siseneb ja sealt väljub. Enne sündi lööb süda ligikaudu 54 miljonit korda ja üle 3,2 miljardi korra 80 eluaasta jooksul.

Kiiret aju arenemist tõendavad välised muutused eesajus, keskajus ja tagaajus. Jäsemete arenemine algab neljanda rasedusnädala paiku, kui ilmuvad jäsemepungad. Embrüo nahk on algselt läbipaistev, kuna see on ainult ühe rakukihi paksune. Sedamööda, kuidas nahk pakseneb, kaob ka selle läbipaistvus.

Skeem 1. 28 päeva vanune embrüo

4. ja 5. nädala paiku jaguneb kiiresti kasvav aju viieks erinevaks osaks. Pea moodustab umbes kolmandiku embrüo suurusest. Nähtavale ilmunud suuraju poolkerad muutuvad järk-järgult aju kõige suuremaks osaks. Funktsioonid, mida suuraju poolkerad lõpptulemusena juhivad, hõlmavad mõtlemist, õppimisvõimet, mälu, kõnevõimet, nägemist, kuulmist, tahtlikke liigutusi ja probleemide lahendamise oskust.

Hingamiselundite süsteemis on olemas parema ja vasema bronhi põhitüved, mis lõpuks ühendavad trahhea ehk hingetoru kopsudega. Enne viiendat nädalat tekivad ka neerud.

Rebukott sisaldab algstaadiumis olevaid sugurakke, mida nimetatakse idurakkudeks. Millalgi enne 5. nädalat asuvad idurakud ümber suguelunditesse neerude naabruses. Samuti tekivad embrüol enne 5. nädalat käelabad ning viie ja poole nädalaselt algab kõhrede kujunemine.

Enne 6. nädalat kasvavad suuraju poolkerad teiste ajuosadega võrreldes ebaproportsionaalselt kiiresti ja embrüo hakkab tegema spontaanseid ja refleksiivseid liigutusi. Niisugused liigutused on vajalikud selleks, et edendada närvi-lihassüsteemi arengut.

Suu piirkonna puudutamise peale tõmbab embrüo pea refleksiivselt eemale, mis omakorda annab tunnistust algelise tundlikkuse olemasolust. Väliskõrv hakkab kuju võtma. Enne 6. nädalat hakkavad maksas moodustuma verelibled, olemas on juba ka lümfotsüüdid. Seda tüüpi valged verelibled on arenevale immuunsüsteemile olulise tähtsusega.

6. nädalaks on suuresti moodustunud diafragma, tähtsaim hingamisel kasutatav lihas. 6. nädalal muutuvad käelabad pisut lamedamaks. Algelisi ajulaineid on täheldatud juba 6 nädala ja 2 päeva vanusel embrüol. Samal ajal on eristatavad küünarnukid, eralduma hakkavad sõrmed ja näha on käeliigutusi. Luude kujunemine algab rangluust ning üla- ja alalõualuudest.

Enne 7. nädalat on täheldatud luksumist, samuti jalaliigutusi koos ehmatusrefleksiga. Enamjaolt on valmis saanud ka neljaosaline süda, mis lööb nüüd keskmiselt 167 korda minutis. Südame elektriline aktiivsus on seitsme ja poole nädala vanusel embrüol täiskasvanuga sarnase lainemudeliga. Naissoost embrüol on 7. nädalaks tuvastatavad munasarjad.

7. ja 8. elunädala vahel on näha silma pigmenteerunud võrkkesta; kiiresti hakkavad arenema silmalaud. Sõrmed on eraldunud ja varbad on ühenduses ainult oma alguspunktis. Nii käsi kui jalgu saab juba kokku viia. Samuti on tekkinud põlveliigesed.

Enne 8. nädalat ilmutab 75% embrüotest paremakäelisust. Ülejäänute hulgas on võrdselt vasakukäelisi ja mitte kumbagi kätt eelistavaid. See on kõige varajasem tõend parema- või vasakukäelisusest.

8. nädalal on aju juba väga keerukas ja moodustab peaaegu poole kogu embrüo kehamassist. Kasvamine jätkub pöörase kiirusega. Embrüo muutub sel perioodil kehaliselt palju aktiivsemaks. Pea pööramist, kaela sirutamist ning kontakti käe ja näo vahel esineb palju sagedamini. Embrüo reageerib puudutusele silmade kissitamise, lõualuude liigutamise, haaramisliigutuse ja varvaste sirutamisega.

7. ja 8. nädala vahel kasvavad ülemised ja alumised silmalaud kiiresti üle silmade ja kleepuvad osaliselt kokku. Kuigi emakas ei ole õhku, ilmnevad 8. nädalaks katkendlikud hingamisliigutused. Selleks ajaks toodavad neerud uriini, mis väljutatakse lootevette. Meessoost embrüol arenevad munandid hakkavad tootma ja väljutama testosterooni.

Nüüdseks sarnanevad luud, liigesed, lihased, närvid ja jäsemete veresooned igati täiskasvanu omadega. 8. nädalaks muutub marrasknahk mitmekihiliseks membraaniks, kaotades sellega suure osa oma läbipaistvusest. Hakkavad kasvama kulmud ja suu ümbrusesse ilmuvad karvakesed.

Kaheksanda nädala lõpp tähistab embrüonaalse perioodi lõppu. Selle aja jooksul on inimese embrüo kasvanud ühest rakust ühe miljardi rakuni, mis moodustavad üle 4000 erineva anatoomilise struktuuri. Perioodi lõpuks on embrüol olemas rohkem kui 90% täiskasvanul leiduvatest struktuuridest.

Inimese arengu looteperiood (8. nädalast sünnini)

9. nädalaks hakkab loode pöialt imema ja suudab neelata lootevett. Ta oskab veel ka käega haarata, pead ette- ja tahapoole liigutada, suud avada ja kinni panna, keelt liigutada, ohata ja ringutada. Närviretseptorid näol, peopesades ja jalataldadel tunnevad õrna puudutust. Naissoost loodetel on näha emakat ja algmunarakke ehk oogoone, mis munasarjas paljunevad. Hakkavad eristuma välimised mees- või naissoo suguelundid. Arenema hakkavad häälepaelad. Silmalaud on nüüdseks täiesti kinni.

Skeem 2. 9 nädala vanune loode

9. ja 10. nädala vahel toimub tõeline kasvuspurt, mille käigus suurendab loode oma kehakaalu üle 75%. Loode haigutab, avab ja sulgeb sageli suud ning imeb pöialt. Suuremas osas luustikust toimub luustumine. Arenema hakkavad ka sõrme- ja varbaküüned. Spetsiifilised sõrmejäljed, mille kaudu saab inimest identifitseerida terve elu jooksul, tekivad 10 nädalat pärast viljastumist.

Kui loote elus täitub 10. nädal, lõpeb raseduse kestuse arvestuses 12. nädal ehk esimene rasedustrimester.

11. nädalaks on nina ja huuled täiesti välja arenenud, kuigi nende (nagu iga teisegi kehaosa) välimus muutub inimese elutsükli igas faasis. Soolestik hakkab imama glükoosi ja vett, mida loode neelab. Sugu, mis on kindlaks määratud juba viljastumise hetkel, saab nüüd eristada välimiste suguelundite abil. 11. ja 12. nädala vahel suureneb loote kaal peaaegu 60%.

Suu sisemust katavad maitsmispungad, mis jäävad sünni ajaks alles vaid keelele ja suulaele. Soolestiku tegevus algab juba 12. nädalal ja jätkub umbes 6 nädalat. Loote (ja ka vastsündinu) esmane väljaheide (mekoonium) koosneb seedeensüümidest, valkudest ja surnud rakkudest, mille seedetrakt kõrvale heidab. Kuigi jalgadel kulub lõplike proportsioonide saavutamiseks enam aega, on loote käed 12. nädalaks kehaga peaaegu proportsioonis. Mõnede teadlaste arvates arenevad käed jalgadest kiiremini välja, sest neid läheb beebil tarvis varem – enne kõndima hakkamist tuleb tal juba asjadest kinni haarata. Alternatiivse seletuse kohaselt arenevad käed, just nagu silmad ja kõrvadki, välja varem, kuna needki on meeltega seotud organid.

Nüüdseks reageerib õrnale puudutusele juba terve loote keha, erandiks on vaid pealagi ja kukal. On tähelepanuväärne, et nüüd ilmnevad esmakordselt soost sõltuvad arengulised erinevused. Näiteks täheldatakse naissoost loodetel lõualuude liikumist palju sagedamini kui meessoost loodetel. Erinevalt varasemast eemaletõmbumise refleksist kutsub suu ümbruse stimuleerimine nüüdseks esile suu avamise ja ärritaja poole pöördumise. Sellist reaktsiooni nimetatakse imemisrefleksiks, mis aitab vastsündinul hiljem ema rinda imeda. Nägu jätkab kujunemist, põskedele hakkavad ladestuma rasvavarud ning algab hammaste areng.

15. nädalaks on tekkinud verd loovad tüvirakud, mis paljunevad luuüdis. Suurem osa vererakkude tekkest leiab aset sel ajal. Kuigi juba 6-nädalane embrüo hakkab ennast liigutama, tunneb rase naine loote liigutusi esmakordselt 14. ja 18. nädala vahel.

Skeem 3. 16 nädala vanune loode

Hingamiselundkonnas on bronhiaalne võrgustik juba peaaegu valmis. Nüüdseks katab loodet kaitsev valge aine, mida nimetatakse lootevõideks. Lootevõie kaitseb nahka lootevee ärritava mõju eest. Alates 19. nädalast hakkavad loote liigutused, hingamistegevus ja südame löögikiirus järgima igapäevast tsüklit, mida nimetatakse tsirkadiaanrütmiks (ööpäevarütmiks).

20. nädalaks on kuulmiselund tiguorgan saavutanud oma täiskasvanud suuruse täielikult välja arenenud sisekõrva sees. Siit alates reageerib loode järjest suuremale hulgale helidele. Seejuures võivad liigtugevad helid loote kuulmisvõimet püsivalt kahjustada. Peanahal hakkavad kasvama juuksed. Kõik nahakihid ja struktuurid on olemas, sealhulgas juuksenääpsud ja -näärmed.

21.-22. nädalaks pärast viljastumist suudavad kopsud teataval määral õhku hingata. Seetõttu peetakse seda vanuseks, mil osa looteid on võimelised väljaspool emaüska ellu jääma.

Skeem 4. Teise rasedustrimestri loode

Kui loote elus täitub 22. nädal, lõpeb raseduse kestuse arvestuses 24. nädal ehk teine rasedustrimester.

24. nädalaks avanevad uuesti silmalaud ja ehmudes pigistab loode silmad kinni. Reaktsioon äkilistele ja valjudele helidele areneb naisloodetel tavaliselt varem välja. Loote hingamissagedus võib tõusta kuni 44 sisse- ja väljahingamistsüklini minutis.

Raseduse kolmandal trimestril nõuab aju kiire areng enam kui 50% loote poolt tarbitavast energiast. Aju kaal suureneb 400-500% võrra. 26. nädalaks hakkavad silmad pisaraid tekitama. Pupillid reageerivad valgusele juba 27. nädalal. See reaktsioon reguleerib silma võrkkestani jõudvat valguse hulka terve elu jooksul. Võime tajuda lõhnasid tekib juba 26 nädalat pärast viljastumist. Kui lootevette panna magusat ainet, siis loote neelatamissagedus kasvab. Kui aga lootevette lisatakse kibedat ainet, siis loote neelatamissagedus väheneb. Sellega kaasneb sageli ka näoilme muutumine.

Skeem 5. 28 nädala vanune loode

Sammumist meenutavad jalaliigutused võimaldavad lootel kukerpalle teha. Loode ei tundu enam nii kortsuline, sest naha alla tekivad täiendavad rasvavarud. Rasval on oluline roll kehatemperatuuri säilitamisel ja energiavarude hoidmisel pärast lapse sündi. 28. nädalaks suudab loode eristada kõrgeid ja madalaid helisid.

30. nädalaks on hingamisliigutused palju igapäevasemad ja keskmine loode teeb neid 30-40% ajast.

Skeem 6. 32 nädala vanune loode

Viimase nelja raseduskuu jooksul ilmutab loode koordineeritud tegevust, mida katkestavad puhkeperioodid. Sellised käitumismustrid peegeldavad kesknärvisüsteemi üha kasvavat keerukust. Ligikaudu 32. nädalal hakkavad kopsudes arenema alveoolid ehk õhutaskud. Nende teke jätkub kuni 8. eluaastani pärast sündi. 35. nädalal oskab loode käega tugevasti haarata.

Skeem 7. Loode kolmandal rasedustrimestril

Normaaljuhul algatab loode sünnitegevuse umbes 38. nädalal, vallandades suurel hulgal hormooni, mida nimetatakse östrogeeniks. Sellega algab üleminekuperiood, mille eelselt nimetatakse inimest veel looteks, ent selle järel juba vastsündinuks.

Inimese sünnieelse arengu ülevaatlikku ajakava vaata siit.

Allikmaterjalid:
1. Endowment for Human Development: www.ehd.org
2. Stuart Campbell, M.D., Watch Me Grow. New York: St. Martin’s Press, 2004.
3. Peter Tallack, In the Womb: Witness the Journey from Conception to Birth through Astonishing 3D Images. Washington, DC: National Geographic Society, 2006.
4. Alexander Tsiaras & Barry Werth, From Conception to Birth: A Life Unfolds. New York: Doubleday, 2002.
5. Lennart Nilsson & Lars Hamberger, Lapse sünd. Tallinn: Sinisukk, 2005.

Raseduse määratlusest

Läbi aegade on raseduseks nimetatud eostatud järglase kandmist ema ihus. Sellise määratluse esitab kokkuvõtlikult ka Eesti Entsüklopeedia:

„rasedus (graviditas), graviidsus, naise füsioloogiline seisund, mille ajal tema organismis areneb viljastatud munarakust laps. Raseduse kestus (viimase menstruatsiooni esimesest päevast) on keskmiselt 280 päeva, s. o. 40 nädalat (10 lunaar- ehk 9 kalendrikuud), normaalseks peetakse 259-293-päevast rasedust”.

Meditsiinisõnastiku (1996, 2004) pakutav määratlus on samas võtmes, ent palju lakoonilisem:

„rasedus la graviditas, i gravidity, pregnancy, s raskaus, graviidsus, gestatsioon | naise eostumise ja sünnituse vaheline seisund”.

Erinevad täpsustavad määratlused raseduse alguse kohta on muutunud võimalikuks sedamööda, kuidas on õpitud tundma inimese reproduktiivset funktsioneerimist. Ning vajadust erinevate määratluste järele on tuntud vastavalt ülesannetele, mida on tulnud lahendada, ja sotsiaalsele tellimusele.

Vahetult jälgitavaks muutus elu edasiandmine alles 19. sajandi lõpus. 1826. aastal avastas Karl Ernst von Baer imetaja (koera) munaraku. 1875. aastal demonstreeris Oskar Hertwig, et viljastumise käigus tungib spermatosoid munarakku (merisiil). 1930. aastatel konstrueeriti esimesed elektronmikroskoobid, 1953. aastal esitasid James Watson ja Francis Crick DNA struktuuri esimese korrektse mudeli.

Video: Viljastumise ja embrüogeneesi visualisatsioon (inglise keeles)

Raseduse jälgimise hõlbustamiseks on võetud kasutusele arvestuslik taandatud raseduskestuse määratlus (loote suhtes nimetatakse seda mõnikord gestatsiooniliseks, mõnikord menstruaalvanuseks), mille kohaselt raseduse kestust arvestatakse nädalates viimase menstruatsiooni esimesest päevast. Raseduse orienteeruv kestus on sel juhul 40 +/- 2 nädalat (keskmiselt umbes 280 päeva).

Esimese meetodi raseduse kestuse arvestamiseks pakkus välja Franz Karl Naegele 1830. aastal. Naegele reegli kohaselt tuli viimase menstruatsiooni esimesele päevale lisada aasta, lahutada kolm kuud ja lisada üks nädal. Reegel annab orienteeruva tähtaja, kuna ei võta arvesse menstruaaltsükli pikkuse varieerumist naistel, kuude erinevat pikkust, liigaastaid jms. Kindlama ja täpsema hinnangu gestatsioonilisele vanusele saab loote ultrahelivaatlusel. Raseduse kestuse arvutamine taandusmeetodil on jätkuvalt kasutusel meetodi lihtsuse tõttu. Taandatud raseduskestust on peetud silmas ka „Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses”.

1950. lõpus, 1960. alguses ilmusid turule esimesed hormonaalsed rasestumisvastased vahendid. Juba 1959. aastal soovitas dr Bent Boving siduda sõna „rasestumine” (eostumine, conception) viljastumise asemel pesastumisega.[1] Muu hulgas nägi ta sellises muudatuses suurt sotsiaalset potentsiaali. Ta ütles: „[P]igem raseduse vältimisena kui väljakujunenud raseduse hävitamisena käsitlemise sotsiaalne eelis võib sõltuda millestki nii lihtsast nagu arukas kõnepruuk.”

Hormonaalsete kontratseptiivide toimemehhanismide uurimisel selgus, et eostumise vältimise kõrval on nende sekundaarseks toimeks emakaseina limaskesta kuivenemine ja õhenemine, mistõttu embrüo ei saa pesastuda, juhul kui viljastumine peaks hoolimata kontratseptiivsetest toimemehhanismidest siiski aset leidma. 1965. aastal võttiski Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolleegium (ACOG) omaks Bovingi määratluse, mille kohaselt „rasestumine on viljastatud munaraku pesastumine”. Sõltumata taotlusest traditsiooniline rasedusmõiste ümber defineerida oli määratlus ka sisuliselt väär. Pesastumise ajaks ei ole tegemist ühe rakuga, vaid umbes sajarakulise embrüoga, mida nimetatakse blastotsüstiks. Ammugi ei ole tegemist munarakuga. Naise munarakk lakkab viljastumise käigus eksisteerimast, transformeerudes geneetiliselt erinevaks sügoodiks – uue inimese esimeseks rakuks, millest lõigustumise kaudu kujuneb moorula ehk kobarloode ja seejärel blastotsüst ehk lootepõieke, mis pellutsiidkestast (läbipaistev vööde, zona pellucida) koorumise järel pesastub. Esialgse vigase määratluse parandas ACOG 1972. aastal. Uue määratluse kohaselt pidi rasestumine olema „blastotsüsti pesastumine”. Ent internetiavarustes leidub jätkuvalt küllaldaselt tekste (ka eesti keeles), milles rasestumist käsitletakse „viljastatud munaraku pesastumisena”. Rasestumise (tegelikult eostumise – conception) muudetud määratluse kohaselt muudeti ka raseduse mõiste sisu, mis oli määratletud kui „naise seisund rasestumisest (eostumisest) gestatsiooni lõpuni” (the state of a female after conception and until termination of the gestation).[2] 1985. aastal jõudis Günekoloogia ja Sünnitusabi Rahvusvahelise Föderatsiooni (FIGO) Inimreproduktsiooni Meditsiiniliste Aspektide Komitee raseduse järgmise määratluseni: „Rasedus kujuneb välja vaid viljastatud munaraku pesastumisega” (Pregnancy is only established with the implantation of the fertilized ovum).[3] Sellest määratlusest võib aga veidral kombel järeldada, et rasedus ei kujune kunagi välja, sest munarakk ei pesastugi.

Pesastumisest algava raseduse määratluse toetuseks tuuakse sageli argument, et kunstlikul viljastamisel Petri tass (klaas- või plastkausike rakukultuuri kasvatamiseks) ju ei rasestu. Rasestub naine, kui kunstliku viljastamise käigus tekkinud embrüo viiakse naise emakasse, kus ta pesastub. Tõsi, kunstlikul viljastamisel on munaraku viljastamine ja naise rasestumine lahutatud. Just see teebki protseduuri kunstlikuks, ent ei muuda midagi naise enese organismis aset leidva loomuliku viljastumisega kaasneva raseduse määratluses. Vastupidi, ka kunstliku viljastamise käigus tekkinud embrüo viimisel naise organismi tekib rasedus just embrüo ja naise spetsiifilisest suhtest, embrüo edasiarenemisest naise organismis, oma loomulikus arengukeskkonnas. Põhimõtteliselt on mõeldav tehnoloogia, millega saab kunstlikult loodud inimese kasvatada suureks teda naise organismi viimata. Sellisel juhul jääks rasedus, kui embrüo ja naise vahelisest spetsiifilisest suhtest tulenev füsioloogiline seisund naise organismis, üldse ära.

Veel on sama määratluse toetuseks esitatud argument, et raseduse tuvastamine osutub võimalikuks alles pesastumisest alates. Tõepoolest, laialt levinud rasedustestid on tundlikud pesastumise järgselt embrüo poolt toodetavale koorioni gonadotroopsele hormoonile (hCG) naise uriinis või veres. Ent embrüo toodab ka enne pesastumist proteiine, mis aitavad ema organismil tagada valmisolek embrüo eluks ja arenguks. Kõige varajasemaks tuvastatavaks signaaliks peetakse nn varast rasedusfaktorit (early pregnancy factor, EPF), mis aitab alla suruda ema organismi immuunreaktsiooni. Seda proteiini saab ema vereplasmas tuvastada juba 48 tunni möödumisel viljastumisest – st umbes neli päeva enne pesastumise algust.

Võrreldes erinevaid raseduse määratlusi võib öelda, et raseduse kestuse arvutamiseks kasutatav nn menstruaalse raseduse määratlus on tinglik ja ükski asjatundja ei arva tõsiselt, et rasedus algab tegelikult umbes kaks nädalat enne eostumist. Samas on palju inimesi, kes arvavad, et rasedus algab tegelikult umbes kaks nädalat pärast eostumist, st embrüo pesastumise järel. Kahtlemata on pesastumise näol tegemist olulise muutusega embrüo ja ema vahelises suhtes, mis tagab embrüole võimaluse edasiseks arenguks. Ent raseduse mõiste kunstlik piiramine pesastumisjärgse perioodiga tekitab mõistelise segaduse. Ühelt poolt tekitab lahknemine üldkeelelisest kasutustavast eksiarusaama, nagu poleks pesastumise eelselt tegemist areneva embrüoga. Teiselt poolt tekitab see umbes kuuajalise terminoloogilise „lõhe” näiteks seaduses formuleeritud raseduskestuse ja pesastumisest arvestatava raseduse vahel ning jätab terminoloogilise lünga, kõrvaldades üldmõiste ema seisundi tähistamiseks temas areneva järglase kandmise ajal.

Viited:
[1] Boving, B.G., “Implantation Mechanisms”, in Mechanics Concerned With Conception. Hartman, C.G., ed., Pergamon Press 1963, lk 386.; tsit. Wikipedia (“the social advantage of being considered to prevent conception rather than to destroy an established pregnancy could depend on something so simple as a prudent habit of speech”).
[2] Tatum H.J., Connell E.B., “A decade of intrauterine contraception: 1976 to 1986”, Fertility and Sterility 1986; 46(2): 173-192; tsit. Lexicon, Ambiguous and debatable terms regarding family life and ethical questions, HLI 2006, lk 755.
[3] Tatum H.J., Connell E.B., op. cit., tsit. Lexicon, HLI, lk 756.

Rasedustrimestrite arvestusest

Traditsiooniliselt jaotatakse rasedus kolmeks perioodiks ehk trimestriks. See on mõneti ebamugav, kuna tavapärane rasedusnädalate arv kolmega ei jagu. Samuti on tavaks arvestada raseduse algust ema viimase menstruaaltsükli esimesest päevast ja seetõttu vältab tüüpiline rasedus arvestuslikult 40 nädalat. Seejuures on gestatsioon ehk loote tegelik vanus kahe nädala võrra väiksem – inimese elu emaüsas vältab tavaliselt 38 nädalat. Selline arvutus on segadust tekitav ka seetõttu, et ebaregulaarse menstruaaltsükliga naiste puhul ei saa niisugust raseduse kestuse arvestust pidada loote vanuse määramisel täpseks meetodiks.

Siiski eksisteerivad mõjuvad argumendid jaotamaks rasedust kaheks 12-nädalaseks ja üheks 16-nädalaseks perioodiks. Ennekõike on põhjenduseks asjaolu, et kolm trimestrit eristavad loote arengu selgelt piiritletavaid faase.

Esimese rasedustrimestri käigus (1.-12. rasedusnädalal, beebi elu 1.-10. nädalal) arenevad välja beebi organid.

Teise rasedustrimestri vältel (13.-24. rasedusnädalal, beebi elu 11.-22. nädalal) kasvab beebi eriti kiiresti ning tal kujuneb välja keeruline võime koordineeritult tegutseda. Selle perioodi lõpuks on beebi (meditsiiniliste abivahendite toel) suuteline ka väljaspool oma loomulikku keskkonda – emaüska – elus püsima.

Kolmandal rasedustrimestril (25.-40. rasedusnädalal, beebi elu 23.-38. nädalal) kogub beebi kiiresti kaalu ning hakkavad välja kujunema tema käitumisharjumused, mis on ühtlasi ettevalmistuseks eluks väljaspool emaüska.

Pildid