Argumendid

Inimese elu alguse määratlemine oli eeskätt usul põhinev küsimus, kuni puudusid täpsemad teadmised bioloogiast ning võimalus emaüsas toimuvat vahetult jälgida. Tänapäeval saab aga anda kindla vastuse selle kohta, millal algab inimese elu, ka ainuüksi teaduslikele allikatele toetudes. Igaüks, kes on kursis elementaarsete põhitõdedega bioloogiast, võib kindel olla, et iga inimese elu algab tema eostumise hetkel.

Bioloogiline elu ei teki iga olendi puhul uuesti. See antakse katkematult edasi üh(ted)elt olendi(te)lt teis(t)ele elavate rakkude kaudu, millest areneb uus iseseisev organism. Iga olend kuulub mingisse liiki ja tema keha rakud – ka need, mille kaudu elu edasi antakse – on konkreetsesse liiki kuuluva olendi rakud. Nendes rakkudes sisalduv geneetiline informatsioon määrab ära, millisesse liiki uus, nendest rakkudest arenev olend kuulub. Nii ei saa porgandist paljunemisel tekkida kartul ega inimesest kana. Lisaks liiki määratlevale informatsioonile sisaldub geneetilises informatsioonis ka uue isendi individuaalsete bioloogiliste iseärasuste määratlus. Elu edasi kandvate rakkude arenguprogrammi käivitumisel (inimese puhul mees- ja naissuguraku ühinemisel) ongi tekkinud uus, konkreetsesse liiki kuuluv ja konkreetsete bioloogiliste iseärasustega olend.

Tõsi, ühest viljastunud munarakust võivad jagunemise teel kujuneda mitmikud (umbes 3 juhul 1000-st). Jagunemise mehhanism ja põhjused ei ole veel selged. Seetõttu esineb ka seisukoht, et kuigi inimelu algab eostumisel, saame konkreetsest indiviidist rääkida alles pärast seda, kui jagunemine ei ole enam võimalik (15. päevast pärast viljastumist). Seega lükatakse 3/1000 vaieldava juhtumi tõttu 2 nädala võrra edasi 997/1000 inimese indiviidiks tunnistamine, ehkki nad ei jagune. Esineb juhtumeid, kus jagunemine algab väga hilja (13.-15. päeval) ja ei jõuagi lõpule, nii et moodustuvad nn siiami kaksikud, kellel on osaliselt ühine keha. Tegemist on kahe isikuga, kes siiski ei ole kehaliselt eraldatud. Seega ei saa täielik kehaline iseolemine olla peamine kriteerium inimese individuaalsuse määratlemisel, ehkki see kriteerium tavakogemuses enamasti kehtib. Sõltumata jagunemisest algab inimese elu eostumisel, ent sõltuvalt sellest, kas jagunemine toimub või mitte, algab eostumisel ühe või mitme inimese elu.

Ühemunaraku (ehk identsete) kaksikute esinemise tõttu ei saa ka unikaalset geneetilist informatsiooni pidada inimese individuaalsuse lõplikuks määrajaks. Jagavad ju identsed kaksikud täielikult sama geneetilist materjali (jättes kõrvale võimalikud mutatsioonid). Ent geneetiline informatsioon hakkab realiseeruma vaid vastasmõjus keskkonnaga, alguses emaüsas ja hiljem väljaspool seda. Interaktsioon keskkonnaga aktiveerib identsete mitmikute geneetilise informatsiooni realiseerumist organismi toimimise, muutumise ja arengu käigus erinevalt. Toimub epigeneetiline eristumine. Nii nagu sama geneetilist informatsiooni kandvad rakud eristuvad, moodustades kehas väga erinevaid struktuure, nii eristuvad ka sama geneetilist informatsiooni kandvad isikud, kuna erinevate keskkondlike mõjudega kokku puutudes võivad neil aktualiseeruda erinevad geenid. Seega, ehkki ülekaalukal enamusel inimestest on unikaalne geneetiline info, ei ole mitte see nende individuaalsuse lõplik määraja, vaid nende toimimine selle päritud informatsiooni alusel kujuneva keha ja konkreetse keskkonna vastastikuste mõjude ja suhete süsteemis, mis saab alguse eostumisel ja mida nimetatakse eluks.

Kokkuvõtlikult, inimese elu saab alguse siis, kui seemnerakk viljastab munaraku ning nendes kahes rakus sisalduva geneetilise materjali kombineerumisel tekib uus organism (mõnikord mitu), mis hakkab arenema inimesena.

Abordivastane seisukoht on samavõrd religioosne kui näiteks veendumus, et süütute sündinud inimeste tapmine on moraalselt lubamatu tegu. Moraalse hüve tunnetus on antud igale inimesele loomuseaduse kaudu. Inimene tunnetab head ja kurja tänu sellele, et tal on inimloomus, mis annab talle võime nende vahel vahet teha. Hea ja kurja fundamentaalsed normid, mida inimene oma südames tunnetab, on ühised kõikidele rahvastele ja kultuuridele. Abordivastane hoiak põhineb loomuseadusel ja abordi vastu räägivad üle maailma nii inimesed, kes tunnistavad mõnda religiooni, kui ka need, kellel ei ole mingeid religioosseid veendumusi. Tõsiasi, et valdavas enamuses seisavad abordi vastu kristlased, näitab, et kristlik õpetus aitab loomuseadusest tulenevaid tõdesid paremini ja sügavamalt mõista. Siiski ei pea süütu ja kaitsetu inimlapse tapmise vastu olemiseks tingimata Jumalasse uskuma.

Ehkki ema ja lapse kehade funktsionaalsed süsteemid on tihedalt ühendatud, ei ole inimene varases arengustaadiumis oma ema keha osa. See avaldub eriti selgelt kunstlikult viljastatud laste näitel, kes siirdatakse emakasse alles pärast nende viljastamist katseklaasis.

Inimese keha kõik rakud kannavad sama geneetilist informatsiooni (juhul kui pole toimunud mutatsioone), kuna see pärineb samast allikast – see on koopia ema ja isa sugurakkude ühinemisel tekkinud esimese raku unikaalsest geneetilisest infost. Embrüo rakkudes sisalduv geneetiline informatsioon erineb ema keha rakkudes sisalduvast geneetilisest informatsioonist ja määratleb teise, emast erineva organismi. Ka embrüonaalses faasis saab laps emalt vaid toitu, hapnikku ja soojust ning kaitset väliste mõjude eest.

Kui nõustuksime seisukohaga, et loode on ema keha osa, peaksime nõustuma ka sellega, et raseduse ajal on emal kaks paralleelselt tuksuvat südant, kaks vereringesüsteemi ja pead, neli silma ja kõrva, kaheksa jäset jne. Veelgi enam, peaksime nõustuma, et poisslast kandval emal on kahe erineva soo suguelundid. Mitmikute korral oleks absurdsuse aste veelgi suurem.

Inimese keha koosneb mitmesugustest kudedest. Selles mõttes on igaüks meist „kudedeklomp”. Samas kannavad kõik antud isiku koed sama geneetilist informatsiooni, mille tulemusena need koed toimivad üheskoos, moodustades inimese keha ja olles aluseks tema bioloogilisele elule. Samuti on tõsi, et see kudede kooslus on tekkinud viljastumise tulemusel. Sel hetkel hakkasid arenema uue inimese keha koed – esialgu ainsa totipotentse rakuna ja seejärel totipotentsete rakkude kooslusena, nende diferentseerumise kaudu pluripotentsete rakkudena, edasise diferentseerumise läbi multipotentsete, ja lõpuks erinevaid organeid ja organsüsteeme moodustavate unipotentsete rakkudena. Ent need koed on konkreetse inimese keha koed, mitte mingi abstraktne „elusaine”, millest kunagi võib kujuneda inimene.

Loomulikus plaanis ei ole munaraku viljastumine, uue inimese eostumine ja naise rasestumine kolm eraldiseisvat, ajalises järgnevuses olevat sündmust, vaid ühe ja sama sündmuse kolm erinevat aspekti. Munaraku viljastumisel naine rasestub ja eostub uus inimene. Esineb küll ka olukordi, kus see nii ei ole. Emakavälise kunstliku viljastamise korral on rasestumine eraldatud viljastumisest-eostumisest. Kloonimise korral (kui see peaks teostuma) on uue inimese teke eraldatud munaraku viljastumisest.

Möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest alates on mõningad organisatsioonid püüdnud saavutada eostumise ja raseduse mõistete ümberdefineerimist, et võimaldada rasestumisvastaste vahendite nime all turule tuua medikamente, mille toime on ka raseduse katkestamine, mitte ainult selle ärahoidmine (st vahendid, mis ei toimi ainult kontratseptiivide, vaid ka abortiividena). Selleks on püütud määratleda raseduse alguseks implantatsiooni või nideerumist ehk embrüo pesastumist emakaseinale.

Ümberdefineerimisega kaasnevat vastuolu iseloomustab hästi tsitaat endise õiguskantsleri Allar Jõksi 2002. aastal antud vastusest Kirikute Nõukogu järelepärimisele „Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse” vastavuse kohta põhiseadusele: „[L]oote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal – s.o 15. raseduspäevast kuni lapse sünnini.”

Tõsi, muna- ja seemnerakud on samuti elus, ent mitte nii nagu loode. Muna- ja seemnerakud ei saa iseseisvalt elada ennast taastootes. Olles küpsenud, surevad nad pea, kui just seemnerakk ei viljasta munarakku ja ei eostu uus inimene. Ent kui see toimub, lakkavad seemne- ja munarakk eksisteerimast, transformeerudes uueks olendiks, kes kannab uut ja unikaalset geneetilist informatsiooni, mis põhineb seemne- ja munarakus sisaldunud geneetilise materjali kombinatsioonil.

Seni, kuni seemne- ja munarakk ei ole ühinenud, eksisteerib vaid võimalus, et neist tekib uus inimene – see tähendab, et nendest tekib inimene, kui seemnerakk viljastab munaraku. Kui viljastamine on toimunud, ei ole tegemist mitte potentsiaalse inimesega, vaid teatud potentsiaali omava inimesega, st inimesega, kellel on võimalused arenguks –arenguks inimesena. Selles suhtes ei ole äsja eostunud inimene erand – meil kõigil on mingi potentsiaal areneda. Ent tema eripära on selle potentsiaali tohutus suuruses – ainuüksi kvantitatiivselt kasvab ta sünnieelsel perioodil mitmeid triljoneid kordi (triljon = miljon miljonit).

Mis on elu mõte emaüsas? Piisavalt areneda, et tulla toime eluga väljaspool emaüska. Ja abordi mõte on tappa see inimene enne, kui ta areneb piisavalt, et sündida. Selleks, et inimene saaks ilmutada oma isikulisust, peab ta kehaliselt piisavalt arenema, sest tema isikulisus saab avalduda vaid keha kaudu. Isikulisus on võime toimida mõistuslikult oma vabal tahtel. Selle võime realiseerumine eeldab piisavat küpsust ja tervist. Kuna inimese, nagu mistahes teise olendi keha ei teki oma täies funktsionaalsuses hetkeliselt, vaid küpseb järk-järgult, siis avaldub ka tema võimekus järk-järgult, vastavalt kehalise funktsionaalsuse kujunemisele.

Väites, et inimene pole isik enne, kui ta on nideerunud või sündinud või saavutanud teatud kaalu või pikkuse või intelligentsuse taseme, eitatakse isikulisust kui võimet tahteliseks mõtestatud tegevuseks ja samastatakse see kas mingi arenguetapi saavutamisega või isikulisuse mingi avaldumisvormiga (nt teatud IQ saavutamisega).

Ühel juhul on aluseks kõrvaline meelevaldselt valitud kriteerium. Kui isikulisuse määramise aluseks oleks näiteks nideerumine, siis kas hobuse loode on pärast nideerumist samuti isik? Sama küsimuse võib esitada mistahes teise meelevaldselt seatud kriteeriumi kohta, milleks võivad olla näiteks kaal, pikkus või eluvõimelisuse saavutamine väljaspool emaüska või ka sünnitamine/poegimine. Need kriteeriumid ei saa olla aluseks isikulisuse määramisel, kuna nad ei ole seotud spetsiifiliselt isikulisusega, vaid kõigi imetajate üldise lootelise arenguga. Kui aga väidetakse, et mõni neist kriteeriumitest on siiski aluseks isikulisuse määramisel, ent seda ainult inimese puhul, tekib küsimus, mis on see, mis võimaldab inimese lootelises arengus tõlgendada antud kriteeriumit isikulisuse tekkimise alusena. Kui antud verstapostile eelnevas arengus inimesel selline eripära puudus, ei saa see ka iseeneslikult mitte millestki tekkida. Kui see aga oli olemas enne antud verstapostini jõudmist, siis ei ole see verstapost seotud isikulisuse tekkimisega – see on vaid etapp juba olemasoleva isiku küpsemisel.

Teisel juhul samastatakse isikulisuse tekkimine selle avaldumisega mingil tasemel, näiteks eneseteadvuse kujunemisega või teatud intelligentsustaseme saavutamisega. Mõnel puhul seatakse kindlad mõõdetavad kriteeriumid, millest allpool isikulisust ei ole, mida ületades isikulisus aga on. Mõnel puhul aga kindlaid kriteeriume ei seata, kehtestatakse vaid mingid parameetrid, mida võrreldes mõned inimesed on rohkem isikud kui teised. Sellise käsitlusega on seotud vähemalt kaks olulist probleemi.

Esiteks muudetakse isikulisus seeläbi meelevaldse poliitilise manipuleerimise objektiks. Keegi peab kehtestama isikulisuse määramise aluseks olevad parameetrid ja kriteeriumid. Ajaloost on teada mitmeid selliseid süsteeme, kus on eitatud inimkonna mingi osa isiku staatust, näiteks koloniaalperioodil põlisrahvaste, teatud ajastutel orjade (nt mustanahalised Ameerikas), genotsiidide puhul (nt juutide kujutamine Untermenschen’ite ehk alamrassina fašistlikul Saksamaal) jne. Praegusel seadustatud abordi ajastul kehtestavad demokraatlikult valitud parlamendid või rahvahääletus, et inimene pole isik enne, kui ta on piisavalt täiskasvanud inimese sarnane.

Teiseks püütaksegi isikulisust määrata isikulisuse enda avaldumise kaudu – isik on ainult see, kelle isikulisus piisavalt avaldub; või on see rohkem isik, kelle isikulisus rohkem avaldub. Seega tippvormis sportlane oleks rohkem isik kui tavaline inimene või kui seesama sportlane väsinuna. Magades lakkaksime olemast isikud, sest meie isikulisus ei avaldu kuidagi, ning üles ärgates oleksime rohkem isikud kui need, kes magavad. Järjekindlal järgimisel viib selline arutlus nihilismi ja absurdini, millele pole võimalik ühiskonda rajada, ilma et see ennast hävitaks.

Inimväärikus põhineb inimese isikulisusel – tema võimel toimida mõtestatult ja vabal tahtel. Selle võime avaldumine eeldab piisavat küpsust ja tervist, ent küpsus ja tervis ei määra selle olemasolu. See võime on inimesel eostumisest peale, ent avaldub tema küpsemise käigus. See võime on ka puuetega ja kuitahes raskelt haigetel inimestel, ent puue või haigus võib pärssida (isegi täielikult) selle avaldumist. Inimväärikus eeldab isikulisuse tunnustamist kõigil inimestel sõltumata nende funktsionaalsest suutlikkusest ning eriti nende puhul, kes on ea, puude või haiguse tõttu kõige haavatavamad.

Sündides on inimene tõepoolest üldiselt abitum kui enamik imetajaid poegimisel ja mida algelisem olend, seda vähem vajab ta üldjuhul ettevalmistust iseseisvaks toimetulekuks oma loomulikus elukeskkonnas. Ent ühelgi teisel bioloogilisel olendil pole võimet mõista ennast, teisi ja maailma ning teadlikult valida õige ja vale, hea ja kurja vahel ning selle valiku alusel vabatahtlikult toimida. Ehkki paljude loomade eriomane võimekus ületab inimese vahetut füüsilist võimekust erinevates valdkondades toimetulekuks, on inimese vahendatud võimekus – tema loodud kultuuri ja tsivilisatsiooni kaudu – võrreldamatult suurem mistahes looma võimekusest.

Kellelegi kuuluvatest õigustest ja kohustustest saame otseses mõttes rääkida ainult inimolendite puhul, kes suudavad (vähemalt põhimõtteliselt) mõista, mis on õige ja vale, ning sellele vastavalt teadlikult toimida. Teiste olendite puhul saame õigustest rääkida vaid ülekantud tähenduses – sedavõrd, kuivõrd inimesel on kohustusi nende suhtes. Võime tunnetada tõde ja püüelda vabal tahtel hüve poole annab inimesele erilise väärtuse, aga ühtlasi paneb talle ka kohustuse kogu ülejäänud loodu suhtes – austades selle loomupärast toimimist seda tundma õppida, selle eest hoolt kanda ja seda kasutada, aga vajaduse korral end selle eest ka kaitsta.

See argument võiks olla oluline, kui tähistaksime sünnipäeva kui elu alguse päeva. Ent me tähistame seda just nimelt kui sünnipäeva, st sündimise päeva; päeva, mil inimene tuli varjulisest emaüsast välja meie, sündinute keskele; päeva, mil ta kohtus teiste inimestega näost näkku.

Kultuuritraditsioonid on kujunenud aastatuhandete jooksul ja väga suure enamuse sellest ajast on ettekujutus inimese arengu lootelisest faasist olnud puudulik. (Samas on teadmiste puudulikkuse tõttu olnud piiratud ka võimalused sellesse sekkuda.) Seetõttu on inimese elu oluliste tähtpäevade tähistamise aluseks olnud enamasti n-ö nähtavad, käegakatsutavad sündmused. Sedamööda, kuidas süveneb arusaamine inimese elu esimesest, varjatud faasist, leiab see oma väljenduse ka kultuuris. Paraku on aina avarduvad teadmised inimese varajasest arengust emaüsas viinud sündimata laste massilise hävitamiseni, mis iseloomustab inimese kalduvust mõtlematule või ka tahtlikule pahele. Nagu muudeski valdkondades, jõuab inimese võime loodut mõjutada pahatihti ette tema arusaamisest oma tegude tagajärgede kohta. Alles siis, kui see meeltesegadus on võidetud või ka sellega võitlemise käigus saab kujuneda domineerivaks kultuur, mis austab ja väärtustab inimese elu selle algusest peale ja selle kõige haavatavamateski vormides.

Väide, et lootel peaks olema vähem õigusi kui naisel, põhineb eeldusel, et inimese õigused kasvavad astmeliselt vastavalt tema füüsilisele või psüühilisele arengule. On tõsi, et kui inimene jõuab teatavasse ikka, lisanduvad mõned positiivsed õigused, nagu näiteks hääleõigus valimistel. Kuid on olemas fundamentaalsed õigused, mis pälvitakse tänu olemusele või liigikuuluvusele. Inimese puhul on üks selliseid – ja neist kõige fundamentaalsem – õigus elule, mis ei ole piiratud ei vanuse ega ühegi arenguetapiga, vaid kuulub inimesele sellepärast, et ta on inimene – tulenevalt tema inimeseks olemise faktist. Me ei saa neid kahte erinevat tüüpi õigust omavahel segamini ajada ega käituda fundamentaalsete õigustega, nagu oleks nende allikaks üksnes positiivse õiguse normistik. Vastasel korral peaksime eitama ka natside vangilaagrites tapetud juutide õigust elule, sest nende hävitamine oli fašistlikul Saksamaal kehtestatud positiivse õigusega kooskõlas. Riigi kohus on inimese fundamentaalseid õiguseid positiivse õigusega tunnustada, ent see positiivne õigus ei ole nende inimese loomusel põhinevate õiguste allikaks.

Kui siduda inimese põhiõigused tema arengutasemega, peaks sellest järelduma, et kahenädalasel lootel on vähem õigust elada kui 24-nädalasel ning tollel omakorda vähem kui 9-kuusel beebil, kes valmistub iga hetk sündima. Kuid kuna teame, et füüsiline ja psüühiline areng jätkub aktiivselt ka pärast sündi, siis ei tohiks olla mingit loogilist põhjust, miks ei võiks see argument kehtida ka hilisemate arenguperioodide kohta. Täiskasvanutel peaks seega olema palju suurem õigus elada kui lastel või teismelistel. Järelikult oleks moraalselt eelistatum tappa kolmeaastane laps kui teismeline või täiskasvanu. Et selline läbinisti ebainimlik suhtumine inimesse, tema väärikusse ja õigustesse ei ole tänapäeva maailmas enam sensatsioon, nähtub näiteks asjaolust, et seda esindab üks nimekatest kaasaja „eetikutest”, Princetoni ülikooli professor Peter Singer. Oma raamatus Rethinking Life and Death kirjutab Singer järgmist:

„Alles jääb probleem, mis seisneb selles, et puudub selge piir vastsündinud imiku, kes ilmselgelt ei ole isik eetiliselt tähenduslikus mõttes, ja väikese lapse vahel, kes on isik. Raamatus „Kas beebi peaks elama?” soovitame kolleeg Helga Kuhsega kehtestada kuni 28-päevane periood pärast sündi, enne kui vastsündinu võetakse vastu inimesena, kel on teistega samaväärne õigus elule.” [1]

Ka näiteks Oxfordi Ülikooli filosoofia professor Jeff McMahan on õigustanud infantitsiidi (imikute tapmist) teatud juhtudel. Oma artiklis „Infantitsiid“, mis avaldati 2007. aastal filosoofiaajakirjas Utilitas, kirjutab McMahan:

„Levinud arvamust, et infantitsiid ja abort on moraalselt erineva kaaluga, on keeruline kaitsta, pidades silmas, et samaealise elujõulise loote ja vastsündinu vahel ei saa olla olulisi erinevusi (arvestades tema vanust viljastumisest, mitte sünnist). Järjekindluse huvides tuleb meil hüljata arusaam, et elujõulisuse saavutanud loodete aborteerimine võib olla õigustatud, isegi selleks, et vältida tõsist kahju rasedale naisele, või [vastupidine] seisukoht, et imiku tapmine on moraalselt samaväärne vanema lapse või täiskasvanu tapmisega.“ [2]

Selline hirmuäratav suhtumine on aga vastuolus inimese loomupärase moraalitunnetusega. Veel enam, me tunneme erilist halvakspanu ja õudu, kui süütuid ja kaitsetuid lapsi on mingil moel ära kasutatud või tapetud. Inimõiguste rakendamist lähtuvalt psühho-füüsilisest arengust ei poolda ka erinevate riikide õigussüsteemid; vastupidi, kui vägivald on suunatud kaitsetute ja väetite laste vastu, siis seda käsitletakse tihti kuritegu raskendava asjaoluna.

Küsimus, kas loode on inimene või mitte, on siin kesksel kohal. Kui keegi on inimene, siis laienevad talle ka kõik inimõigused, millest kõige tähtsam on õigus elule. Inimesena on lootel seega samaväärsed fundamentaalsed õigused kui mistahes teises vanuses inimesel.

Ka lugematute emade kogemus lükkab ümber arvamuse, mille kohaselt on rase naine üksnes „kellegi teise elushoidmise süsteem”. Lapseootel naised elavad tavaliselt tegusat sotsiaalset elu ega eraldu oma perekonnast ja töösuhetest üheksaks kuuks kellegi teise elushoidmise passiivseks süsteemiks. Selline suhtumine ei võta arvesse ema ja tema lapse vahel olevat olemuslikku armastust, ülitugevat inimlikku sidet, mis tuleneb inimese enda loomusest.

[1] Peter Singer, Rethinking Life and Death (New York: St Martin’s Griffin, 1996), lk 217.
[2] McMahan, J. (2007), “Infanticide”, Utilitas, 19(2), lk 131-159.

Oleks põhjendamatu pooldada teatavaid valikuid vaid selle põhjal, et need on valikud. Valikuid on mitmesuguseid. On õigus valida endale elukoht, elukutse ja amet, elada oma südametunnistuse kohaselt, lähtudes oma religioossetest või maailmavaatelistest veendumustest jne. Kuid on valikuid, mis on selgelt ebaõiglased ja moraalselt halvad ning kellelgi ei ole õigust neid ellu viia. Mitte kellelgi ei ole õigust valida teise inimese piinamist, tapmist või vägistamist ehk midagi, mis kahjustab otseselt teist inimest. Kui kehtiv õigus ja inimeste moraalne tunnetus taunib valiku tegemist nt vägistamise kasuks, siis ei vastustata siin mitte valimisõigust, vaid õigust valida halba. Seal, kus algavad teise inimese võõrandamatud õigused, lõpeb inimese õigus talitada üksnes oma valikutest lähtudes.

Täpselt samamoodi nagu mehel puudub õigus teha valik naise vägistamise kasuks, sest naise isikupuutumatus on suurem hüve kui mehe õigus valida, nõnda on ka naise puhul, kes valib abordi – sündimata lapse õigus elule kaalub üles ema valikuõiguse. Sellest hetkest, kui naine on rase, puudub tal valik, kas saada emaks või mitte, sest ta juba on ema — oma ihus kasvava lapse ema. Jääb üle valida vaid see, kas tuua oma laps ilmale elusalt või surnult.

Paljud, kes pooldavad abordi puhul valikuvabadust, on märksa väiksemates küsimustes valiku vastu. Näiteks arvavad paljud nende seast, et kõik peaksid autos kasutama turvavööd. See aga piirab sõitjate valikuvabadust. Kõikjal ei ole lubatud suitsetada, et mittesuitsetajad ei sattuks ebatervislike ainete mõju alla ise seda soovimata. Nii ei tohiks ka sündimata inimesi kellegi tugevama tahtest ja valikust lähtudes hävitada ning tappa.

Tavaliselt ei vaadelda valikuvabadust nende poolelt, kes on nõrgad, väetid ja alistatud. Orjapidajad rõhutasid „õigust“ valida, kas pidada orje või mitte, ent orjad oma iket ei valinud. Nõukogude Liidus valis parteiliit miljonitele inimestele Gulagi, mis kindlasti ei olnud küüditatute valik. Meie saame valida abordi, kuid seda pole teinud veel ükski abordi läbi tapetud laps.

Aastal 2021 tehti Eestis Statistikaameti andmetel 3307 seaduslikku tehisaborti. Kuna umbes pooled aborteeritud lastest on tüdrukud, siis rööviti sel aastal umbes 1650-lt eesti naiselt alatiseks õigus ise oma keha üle otsustada.

Paljudel juhtudel ütleb seadus, mida inimene tohib oma kehaga teha. Näiteks oma keha prostitutsiooniks müümine ja teatavate uimastite tarbimine on paljudes maades ebaseaduslik. Kui inimestel peaks olema absoluutne otsustamisvabadus oma keha puudutavates küsimustes, siis peaks näiteks olema seaduslik ka oma siseelundite vaba müümine neile, kes neid vajavad, kuid ka see on Eestis ja mujal maailmas keelatud. Ei ole midagi enneolematut selles, et kehtiva õigusega piiratakse mõistlikkuse piires oma keha kasutamist. Kui seevastu nõustuksime, et inimesel on vabadus kasutada oma keha piiramatult nii, nagu ta vähegi soovib, peaksime nõustuma ka näiteks absurdse väitega, et meestel on õigus kasutada oma keha naiste vägistamiseks.

Inimesel on vabadus otsustada teiste inimeste õigusi ja vabadusi austades, kas, millal, kus ja kellega luua pere ning järeltulijaid eostada. See on äärmiselt oluline inimese põhiõigus ja vabadus ning oleks ebaõiglane, kui riik või keegi teine hakkaks seda õigust piirama. Ent oluline on seejuures mitte jätta kahe silma vahele tõsiasja, et järeltulija saamine leiab aset lapse eostamisel, mitte tema sünnil. Lapse eostumise järgselt, kui naine on rase, on see õigus juba realiseeritud, sest naise ihus kasvab uus pisike inimene. Inimeste taastootmisvabaduse (reproduktiivvabaduse) rikkumisest saaksime rääkida näiteks siis, kui riik teostaks oma kodanike sunniviisilist steriliseerimist, sunniks neid eostama teatavat hulka järglasi või piiraks järeltulijate arvu (nagu seda teeb Hiina).

Õigus eraelu puutumatusele on vaid üks paljudest ühiskonna poolt tunnustatud õigustest. Õigused on aga omavahel tihti põrkuvad ja samal ajal hierarhiliselt liigendatud. Oleks absurdne arvata, et konflikti sattudes peaks õigus eraelu puutumatusele domineerima eluõiguse üle, mis on kõikide teiste õiguste teostamise eeldus (kui ei ole elu, ei ole ka võimalust ühtegi õigust kasutada). Kui nii ei oleks, siis võiks mõelda olukorrale, kus eraelu puutumatuse varjus tohiks teha kõige hirmsamaid kuritegusid, mis rikuvad vägivaldselt paljude teiste inimeste õigusi. Näiteks poleks perevägivalla puhul ühiskonnal või lähedastel mingisugustki vahelesegamise võimalust nõrgema kaitseks, kuna vägivald toimub perekonna privaatses keskkonnas, kus kehtib abikaasade eraelu puutumatus.

Abordiga rikutakse kõige fundamentaalsemat põhiõigust ehk õigust elule (ja selle kaudu lapse kõiki teisi võimalikke õigusi, mida ta saaks piisava küpsuse saavutamisel kasutama hakata). Abort pole seega enam naise eraelu sündmus, millest teda ümbritsev ühiskond võiks häbelikult pilgu eemale pöörata, vaid olukord, kus rikutakse lapse õigust elule. Abordi puhul on ühiskonnal põhimõtteliselt õigus ja kohustus sekkuda kättesaadavaid seaduslikke vahendeid kasutades sündimata lapse elu kaitseks naise eraelu sfääri – täpselt samamoodi, nagu perekondliku vägivalla korral kaitseb ta naise isikupuutumatust mehe eraelu puutumatuse kahjuks või lapse isikupuutumatust isa või ema vägivalla korral viimaste eraelu puutumatuse kahjuks. Kui kaitseme ühiskonnana sündinud lapsi vägivalla eest, siis miks ei peaks me kaitsma sündimata lapsi, kes on veelgi hapramad ja kaitsetumad? Ühe inimese vägivalda teise vastu ei või kunagi eraelu küsimuseks pidada, sest vägivald on olemuslikult nähtus, mille ärahoidmise suhtes eksisteerib avalik huvi.

Arstiga konsulteerimine ei muuda abordi kui moraalse teo liiki, tagajärgi ega loomust. Arst võib nõu anda küsimustes, mis puudutavad otseselt tema enda ametialast pädevust patoloogia või füsioloogia vallas. Moraalsetes otsustes on ta samal tasemel kui iga teine inimene, kes valikuid teeb. Kahjuks muudab paljude abordipraktikaga professionaalselt seotud arstide isiklik arusaam nad selles küsimuses pigem kõlbmatuks nõuandjaks. Dr Leo Alexander, natsikurjategijate üle kohtu mõistmiseks moodustatud Nürnbergi sõjatribunali ametnik, on kuulsa meditsiiniajakirja The New England Journal of Medicine veergudel kirjutanud, et kõik toimikutesse süvenenud inimesed mõistsid, et kogu holokaust algas nihkest meditsiinieetikas. Paraku on tänane maailmas lokkav abordimentaliteet võimalik suuresti just seetõttu, et leidub piisavalt südametunnistuse hääle maha surunud arste, kes on nõus sündimata inimeste tapmist teostama.

Kahjuks kinnitavad aborti teinud naiste kogemused, et harvad ei ole juhud, kus arstide ja nõustajate suhtumine aborti on soosiv. Kuivõrd abordieelset nõustamist viivad Eestis sageli läbi samad inimesed, kes aborte teostavad, ei ole huvide konflikti tõttu kindel, et rasedust katkestada soovivaile naistele selgitatakse alati, et abort tähendab elava inimese tapmist.

Kuigi on võimalik, et arstid usuvad, et aborti tehes aitavad nad naistel nende parima valiku ellu viia, on tõsiasi, et nad ei paku aborti kaaluvatele naistele tõelisi alternatiive, nagu abi lapse üleskasvatamisel või elamispaiga võimaldamine. Seega peab naine tihti langetama valiku alternatiivide vahel, millest ükski ei ole tegelikult rahuldav ega vasta tema tegelikele soovidele.

Kahtlemata on abielu loomulik keskkond lapse sündimiseks ja kasvamiseks. Ühtlasi on abielu ka tugevaim kaitse nii sündinud kui sündimata lastele. Ametlik abordistatistika näitab selgelt, et abielus eostatud laste osakaal abortide üldarvus on oluliselt väiksem kui abieluväliselt eostatud laste osakaal.

Fakt, et Eesti ühiskonnas sünnib enamus lapsi väljaspool abielu, on kurb tõsiasi, mis tuleneb suuresti sellest, et abielu kui institutsioon on tõsises kriisis. Ent ühtlasi kinnitab see, et meie ühiskonnas on juba ammu hüljatud häbitunne, mis veel mõned aastakümned tagasi võis lapseootusega väljaspool seaduslikku abielu kaasneda. Siiski võib arvata, et häbi peamiseks põhjuseks oli abieluväline suhe ning selles eostatud lapse kõrvaldamisega püüti vältida selle avalikuks tulekut.

Seega, kuigi abielu on lapse täisväärtuslikuks arenguks vaieldamatult kõige parem keskkond, on sündimata lapse elu hüve iseenesest, olenemata sellest, kas ta sünnib abielust või mitte. [1]

Võimalik häbi lapsendamise ees lähtub väärast arusaamast, mille kohaselt oleks lapse tapmine moraalselt eelistatavam kui tema adoptiivperre andmine. Ent kuidas võiks olla sündimata inimese tapmine parem kui tema sünnijärgne loovutamine perekonda, kes on ilmselt kaua aega last oodanud ning kes teda seetõttu väga hoiaks ja armastaks, kui neile selline võimalus antaks? Ühe inimese hetkeline heaolu ja kergendustunne ei saa eales üles kaaluda teist hindamatu väärtusega inimelu.

Naine, kes üritab oma lapse tapmisega vältida häbi, mida lapse sünnitamine või  adoptiivperre andmine tema meelest kaasa tooks, vallandab oma elus ajutisest häbitundest mõõtmatult tõsisemad probleemid. Lisaks häbile peab ta toime tulema ka süütunde ja leinaga, mis abordiga sageli terveks eluks kaasnevad. Ei ole loogiline, et ühe probleemi saaks lahendada palju tõsisema ja raskema probleemi esile kutsumisega.

[1] Vastavatest uuringutest ülevaate saamiseks vt Allan C. Carlson, The Natural Family: A Manifesto (Spence Publishing Company, 2007).

On tähelepanuväärne, et esimese põlvkonna feministid USA-s olid veendunult abordi vastu, pidades seda naiste ühiskondliku ärakasutamise vahendiks. Feministliku liikumise ühe rajaja Susan B. Anthony seisukoht abordi suhtes oli ühemõtteline: „Ma jälestan lapsetapmise hirmsat kuritegu…”

Uue põlvkonna feministid USA-s, kelle seast tõuseb esile Planned Parenthoodi rajaja Margaret Sanger (1879-1966), propageerisid aborti seksuaalse vabaduse, eugeenika (tõutervishoiu) ja sündide piiramise eesmärgil. Sanger ja tema järgijad sidusid teadlikult abordi naiste õiguste teemaga, et ühiskonna poolehoiu pälvinud liikumise varjus kujundada suhtumist aborti, mida avalik arvamus 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui Sanger oma tegevust alustas, pidas õigustatult üheks kõige hirmsamaks kuriteoks.

Ka mõjukad kommunistlikud naised Inessa Armand (1874-1920) ja Aleksandra Kollontai (1872-1952) pidasid seksuaalset vabadust kommunistliku ühiskonna rajamise oluliseks eelduseks. Kollontai kirjutas aastal 1920 ajakirjas Kommunistka: „Individuaalse ja egoistliku perekonna asemel areneb suur üleilmne tööliste perekond, milles… mehed ja naised on eeskätt kamraadid … Need uued suhted tagavad inimkonnale armastuse rõõmud, mis on kommertsühiskonnas olnud tundmatud — armastuse, mis on vaba ning baseerub tõelisel partnerite vahelisel sotsiaalsel võrdsusel.“ [1]

Lenin ise hooples naiste olukorra parandamisega, öeldes: „Selles vallas pole mitte ükski demokraatlik partei maailmas, isegi mitte kõige arenenum kodanlik vabariik teinud aastakümnete jooksul sajandikkugi sellest, mida meie oleme teinud oma esimese valitsusaasta jooksul. Me oleme tõesti hävitanud maatasa kurikuulsad seadused, mis asetasid naised ebavõrdsele positsioonile.“ [2]

Kommunistide kiirus naisi ja perekonda kaitsvate seaduste lammutamisel oli tõepoolest tähelepanuväärne. Detsembris 1917,  vaid mõned nädalad pärast seda, kui bolševikud haarasid võimu, seadustati abielulahutus; 1920. aastal seadustati piiranguteta abort (Nõukogude Venemaa oli esimene riik maailmas, kus seda tehti); 1922. aastal eemaldati karistusseadustikust prostitutsioon ja homoseksuaalsed suhted. 1923. aastal kirjutas Lev Trotski: „Perekonna hävitamise esimene etapp ei ole veel kaugeltki saavutatud. Purustusprotsess on täies hoos.“ [3]

Ka tänapäeval kuuleme sageli, et nn õigus abordile on lahutamatult seotud naiste õigustega. Küsimus tundub eelkõige seisnevat selles, kas naine võib ühiskonnas saavutada võrdseid võimalusi naisena kooskõlas oma psühho-füüsilise loomusega − säilitades oma feminiinsuse −, või peab ta selleks kasutama meetmeid, mis tema naiselikkust suretaksid.

Margaret Sanger ja Simone de Beauvoir (1908-1988) olid seisukohal, et oma sotsiaalse positsiooni muutmiseks peab naine vastu astuma omaenda kehale, mille üks kõige olemuslikumaid võimalusi on kanda endas uut elu. Saavutamaks ihaldatud vabadust peaks naine nende arvates selle osa oma loomusest suretama või vähemalt täielikult kontrolli alla saama. Emadus on naiselikkuse üks olulisemaid, kui mitte olulisim komponent. Abort kui emaduse pärssimise viis kuulub aga naise loomuse suretamise ja kontrollimise kõige tõhusamate vahendite arsenali. Naise õigusi nähakse siin sõna kõige otsesemas mõttes loomuvastaste õigustena.

Paljud ennast tänapäeval feministidena positsioneerivad naised tõdevad, et sanger-beauvoir’lik nägemus naisest oma loomuse vangina pole mitte midagi muud kui meeste poolt naisi alavääristava mudeli kriitikata omaksvõtt. Nende autorite arvamus on, et kui naine pole võimeline ühiskonnas oma eesmärke naisena teostama, vaid peaks nende saavutamiseks muutuma mehe sarnaseks, siis on siin eelkõige alaväärtustatud naise loomust. Naine peab oma vabadust teostama sellena, kes ta tegelikult on. Uue laine feministid on kritiseerinud ka feministlikku nägemust naisest kui nõrgast, isekast ja ebastabiilsest olendist, kes peab mõningatest teda piiravatest olukordadest välja tulema aborti tehes. Kui naine ei ole võimeline taluma üheksa kuu pikkust rasedusperioodi ning lapse kasvatamisega kaasnevaid kohustusi, vaid üritab nendest vabaneda oma sündimata lapse tapmise teel, siis kuidas võiks ta taluda pinget ja vastutust suurfirma juhi või presidendina?

Tegelikult on abordist saanud maailmas üks levinumaid ja totaalsemaid naiste õiguste rikkumise mooduseid. Ainuüksi see, et abort on seaduslik, võimaldab vastutusest vabaneda tahtvatel meestel ja teistel lähedastel isikutel naisi survestada aborti tegema. Hiinas ja Indias tehakse paljudel juhtudel aborti selekteerides välja just tüdrukud, keda kohalik kultuur ei hinda nii palju kui poisslapsi. Nõnda röövitakse abordi teel lugematute naiste igasugused õigused alatiseks.

[1] Alexandra Kollontai, Communism and the Family, first published in Komunistka, No. 2, 1920, https://www.marxists.org/archive/kollonta/1920/communism-family.htm.
[2] Vladimir Lenin, A Great Beginning, Marxists Internet Archive, https://www.marxists.org/archive/lenin/works/1919/jun/19.htm.
[3] Leon Trotsky, Problems of everyday life, Monad Press, New York 1986, p 37.

Alati on teisi võimalusi peale abordi. Ka nendel harvadel juhtudel, kus ema elu on ohus ning talle elupäästva ravi andmise tagajärjel laps hukkub, on lapse surm ravi tagajärg ning mitte mõne protseduuri otsene eesmärk.

On kahetsusväärne, et abordipooldajad, kes räägivad palju valikuvabadusest, on sageli just need, kes püüavad kujundada ühiskondlikku arvamust nii, nagu oleks olukordi, kus abort on ainuke võimalus − ehk teisisõnu, valikut ei ole. Kui ka nõustajate nägemus ei ole mitte lihtsalt aborti aktsepteeriv, vaid ka seda pooldav ja soovitav, siis ei olegi oma otsusega üksi jäänud naisel võimalik saada asjalikku tuge, mis aitaks tal hoiduda oma elu tõenäoliselt kõige halvema otsuse langetamisest.

Tuleb vältida ühepoolset nägemust, kus ainukeste alternatiividena esitatakse aborti või viletsust ning jäetakse mainimata, et kõige suurem viletsus kaasneb just nimelt abordi endaga. Selline lootusetu probleemiasetus, mis paneb inimese valiku ette, kus kaalukaussidel on vaid kaks halba võimalust, takistab tal näha ja otsida reaalseid alternatiive ning  leida probleemidele tegelikke lahendusi.

Esmalt peaks alati püüdma näha ja aktsepteerida oma elu koos lapsega. Loomulikult võib see tähendada plaanide muutmist ja eesmärkide ümberhindamist, ent moraalselt elamine eeldab alati valmisolekut oma soovidest taganeda ja lahendada probleeme lähtudes sellest, mis on hea ja õige. Kindlasti on oluline elupooldava nõustamispraktika arendamine koos raseduskriisikeskuste ja teiste abistavate struktuuridega, et emasid vajadusel toetada.

Lõpuks on reaalseks alternatiiviks ka lapse adoptiivperre andmine. Leidub väga palju perekondi, kes ootavad aastaid, et adopteerida vastsündinud last. Ühiskonnal tuleb hakata tõsiselt tegelema selle kuristiku sillutamisega, mille ühel serval seisavad oma lapsi mitte tahtvad naised ja teisel neid väga lapsendada soovivad korralikud perekonnad. Tuleb muuta seadusandlust, mis lubaks lapsendada soovijatel lihtsamini oma eesmärgini jõuda. Teisalt tuleks rajada organisatsioone, mis pühenduksid otseselt võimalike kasuvanemate ja abordist loobunud naiste kokkuviimisele.

Ainus põhjus öelda, et me peame aborti halvaks valikuks, on see, et abort kui sündimata inimese tapmine on tõepoolest ja objektiivselt halb valik. Kui see on nii, siis on see halb igaühele, kes selle valiku teeb, sõltumata kellegi arvamusest.

Muidugi ei ole meil sageli võimalik teiste inimeste eluvalikutesse sekkuda. Ent lähedaste ja sõprade puhul, kes meie seisukohaga arvestavad või vähemalt selle ära kuulavad, on meil kohustus aidata neil halbadest otsustest hoiduda. Sellisel juhul öelda, et pean isiklikult aborti halvaks, kuid ei taha oma seisukohti teistele „peale suruda”, oleks sama absurdne, kui vaadata kõrval seistes pealt, kuidas kedagi piinatakse, tahtmata oma erinevat arvamust „peale suruda”. Kui keegi on siiralt veendunud, et miski on kahjulik või halb nendele, kes sellega kokku puutuvad, siis on tal mitte lihtsalt õigus, vaid kohustus oma arvamus asjaosalistele teatavaks teha. See, kas nad seda kuulda võtavad või mitte, on mõistagi igaühe vaba valik.

Mitte kõik, mis on seadusega lubatud, pole seetõttu hüveline. Ajaloost tunneme kultuure, kus pereisal oli seaduslik meelevald oma vastsündinud lapsi tappa, nagu näiteks Spartas ja Roomas. Samades kultuurides, nagu ka veel 18. ja 19. sajandi Euroopas, õitses seaduslik orjandus. Kõiki neid tavasid peame tänapäeval õigustatult moraalselt lubamatuteks. Meie käitumine peab lähtuma mitte ainuüksi ühiskondlikest normidest ja riigi kehtestatud õigusest, vaid sellest, mis on tõeliselt hüveline. Miski, mis on objektiivselt halb, ei muutu heaks üksnes tänu selle seadustamisele. Abordi seadusega lubamine ei iseloomusta mitte abordi moraalset olemust, vaid meie ühiskonna ja õiguskorra moraalset kvaliteeti.

Emakaseina kaudu saab eostatud laps toitaineid ning võimaluse loomulikul viisil areneda. Embrüonaalses arengustaadiumis inimesel on kõik vajalikud eeldused, et areneda täiskasvanud inimeseks. Kuivõrd embrüo omab juba enne emakaseinale kinnitumist inimloomust, jätkab ta nideerumise järgselt endale kohase ja loomuliku keskkonna mõjul arenemist ja kasvamist. Kui see nii ei oleks, siis võiks väita, et täiskasvanud inimene, kes on mingil põhjusel eemaldunud keskkonnast, mis pakub talle eluks vajalikku peavarju ja toitu, kaotab inimloomuse. Samamoodi võiks väita, et embrüo, kellest emakaseinale kinnitudes sai inimisik, lakkab seda äkitselt olemast, kui tema kontakt emakaseinaga katkeb iseenesliku või tehisliku abordi tulemusel.

Mõnikord on väidetud, et loode ei ole enne emakaseinale kinnitumist inimisik, kuna tal puudub olulisim element, mis kuulub inimelu juurde, nimelt kommunikatsioon igal tasandil inimliku keskkonnaga. See argument ei ole veenev, sest suhtlus keskkonnaga ei lisa juba eelnevalt antud loomusele mitte midagi sellist, mis sunniks seda loomust muutuma millekski teiseks. Inimene areneb ja täiustub kuni täiskasvanuks saamiseni, kuid ta teeb seda alati tema enda loomuses olevast võimekusest lähtudes.

Juba enne emakaseinale kinnitumist on loode vaieldamatult elav ja arenev organism. Sellisena ta kas on inimene või ei ole ning keskkond, millega ta suhte loob ning mis on tema edasise arengu eelduseks, ei anna talle uut loomust. Kui embrüo on inimisik, siis on ta seda nii enne kui ka pärast emakaseinale kinnitumist. Kui ta ei ole inimisik, siis ei muuda teda selleks ei emakaseinale kinnitumine ega ükski teine keskkondlik mõju. Siinkohal võib tsiteerida Eesti Vabariigi endist õiguskantslerit Allar Jõksi, kes on oma ametlikus arvamuses öelnud järgmist:

„Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. Seega ei saa õigus elu kaitsele olla seotud loote eluvõimelisusega, sünnihetke või muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni.“

Iseseisev eluvõimelisus on ähmane ja meelevaldne mõiste. Võiks küsida, kas vastsündinu on iseseisvalt eluvõimeline ja kas seda on isegi paari-kolmeaastane laps? Vähe sellest. Kas moodsa linnaühiskonna mugavustega harjunud täiskasvanu, kellel puudub igasugune teadmine ja kogemus küttimisest ja korilusest, on iseseisvalt eluvõimeline, kui paigutada ta näiteks talvisesse metsa? Tegelikult võib eluvõimelisuse mõistet mõtestatult kasutada vaid siis, kui rääkida sellest elusorganismi ja tema loomuliku keskkonna vahelise suhte kontekstis. Kui inimene paisataks ilma hapnikuballoonideta vetesügavusse või kala toodaks merest kuivale maale, siis iseenesest mõistetavalt surevad mõlemad. Loode on oma arenguetapile vastavas ja endale omases keskkonnas ehk emaüsas üldjuhul vägagi elujõuline. Kui mitte, siis toimub iseeneslik abort.

Kurikuulsas kohtuprotsessis Roe vs. Wade, mis leidis aset Ameerika Ühendriikides 1973. aastal, sõnastas USA Ülemkohus eluvõimelisuse kui „potentsiaalsuse püsida elus väljaspool emaüska tehislike vahenditega”.[1] Oluliseks osutus selle määratluse puhul lapse kopsude piisav areng, mis tagas hingamisvõime väljaspool emaüska. Siiski, miks peaks inimisiku algus olema seotud kopsude toimimisega? Miks ei võiks see olla suhtes näiteks lapse südametegevuse algusega neljandal rasedusnädalal? Inimisiku väljenduseks oleks võimalik seada veel palju teisi mõõdupuid, nagu mõõdetava ajutegevuse algus kuuendal rasedusnädalal või sündimata lapse võime reageerida valgusele ja häälele, mis kõik oleksid ühtviisi meelevaldsed.

Samas on teada, et tehnika, mille abil on võimalik aidata üha varem ilmale tulnud lastel ellu jääda, täiustub pidevalt. Kuigi mõnekümne aasta eest oli see mõeldamatu, võivad täna moodsa tehnika abil mõningatel juhtudel ellu jääda isegi 21 nädala vanuselt enneaegselt sündinud lapsed. Tunnustatud teadlane dr Landrum Shettles ütleb:

„Aborti puudutavat seadusandlust, mis põhineb eluvõimelisuse mõistel, peaks pidevalt ümber sõnastama. See, mida ei peetud eelmisel aastal kaitset väärivaks inimeluks, saaks selleks äkki käesoleval aastal. Kui me võtaksime Ülemkohtu otsust sõna-sõnalt, siis leiaksime eest seaduse, mis teeb eelmise aasta „abortidest” teatavatel juhtudel käesoleval aastal mõrva. Olen inimembrüoid … elus hoidnud mitme päeva jooksul … Tundub vältimatuna, et kunagi jõuab kätte see päev, mil sündimata inimlaps on väljaspool emaüska alati potentsiaalselt eluvõimeline.“ [2]

Samasisulise avalduse tegi Ameerika Ühendriikide Ülemkohus protsessis Webster vs. Reproductive Health Services, kus tunnistati: „Me ei mõista, miks peaks riigi huvi potentsiaalse inimelu kaitsel teostuma vaid eluvõimelisuse saavutamise puhul.” Püüd piiritleda inimisiku algust rohkem või vähem meelevaldsete kriteeriumite abil on määratud ebaõnnestumisele. Inimisiku eksistentsil on vaid üks objektiivne bioloogiline alguspunkt, millele eelnevalt inimest ei olnud ja mille järgselt ta on. Selleks punktiks on inimese eostamine ehk munaraku viljastamine seemnerakuga.

Siinkohal on väga oluline ka märkida, et mainitud kohtuotsus Roe vs. Wade, millele see argument peaaegu 50 aastat toetus, on tänaseks sama Ülemkohtu 2022. aasta otsusega kohtuasjas Dobbs vs. Jackson Women’s Health ümber lükatud.

[1] Roe vs Wade, 410 U.S. 113 (1973), 38.
[2] Molly Yard, viidatud “Voices of the Abortion Debate”, New Dimensions, oktoober 1990, 109.

Sir Albert Lilley, keda peetakse looteuuringute isaks, kinnitab raamatus The Tiniest Humans, et 8-10-nädalased looted tunnevad puudutust ja temperatuuri vaheldumist. Selles eas leiab aset enamik abortidest, mis tehakse kas medikamentidega (peatades lootele vajalike toitainete tootmise ning kutsudes esile nurisünnituse) või kirurgiliste vahenditega (rebides loote emaüsas tükkideks). Kui loode reageerib puudutustele ja teistele väliskeskkonna stiimulitele, siis võib arvata, et ta tunneb ka valu.

Ent argumenti iseenesest ei ole võimalik järjepidevalt kohaldada. Kui inimisiku määraks kindlaks võime tunda valu, siis lakkaksid kõik inimesed, kes magavad narkoosi all või on koomas ning ei reageeri seetõttu valu põhjustavatele mõjutustele, olemast inimisikud. Kui nad pöörduvad narkoosist või koomast meelemärkuse juurde tagasi, siis peaksid nad jälle omandama inimloomuse, mille juurde kuulub paratamatult isikulisus. See on võimatu. Inimese võime valu tunda on seega tema isiku defineerimisel täiesti meelevaldne kriteerium. Kui keegi on inimene, siis on ta ühtlasi isik, sõltumata kõigist sattumuslikest teguritest. Inimest tuleb igal ajal kohelda kui isikut, muidu võiks teatud olukordades, kus tal puudub mõni omadus, mis meie meelevaldse hinnangu kohaselt kinnitaks tema isikulisust, eitada mõnda tema põhiõigust, nagu näiteks õigust elule. Kui valutundlikkus oleks inimisikulisuse mõõdupuu, kas võiksime siis kõiki neid, kes valu ei tunne, vastutustundetult hävitada ja tappa? Kas narkoosi või ka lihtsalt tugevate valuvaigistite all viibiva inimese tapmine oleks moraalselt eelistatum kui inimese tapmine, kes tunneb valu ja viibib meelemärkuse juures?

Sündimata lapse võime tunda abordi ajal valu on teisejärguline küsimus. Kuigi piinarikas valu teeb juba niigi kohutava teo veelgi julmemaks, on eeskätt oluline tagasipööramatu tõsiasi, et sündimata inimene tapetakse. Kui seda tehtaks valutult, siis ei muutuks sellest abordi moraalne olemus, mis on ja jääb sündimata lapse tapmiseks.

Inimisiku (või persooni) mõistega tähistatakse kuuluvust inimeste liiki, mitte arenguastet selle liigi sees. Inimese ja isiku mõiste eraldamine teineteisest viib sügavate seesmiste vastuoludeni. Bioloogiliselt määratleb inimese tema geneetiline info. Tal kas on geneetiline informatsioon, mis teeb temast inimliiki kuuluva olendi, või siis selline informatsioon puudub. Viimasel juhul ei ole tegu inimesega.

Kui keegi on inimene, siis on ta alati ühtlasi isik. Kõigist bioloogilistest olenditest võib ainult inimene arendada välja isikule omaseid võimeid, nagu seda on mõtlemine ja vaba tahe. Siinkohal on oluline eristada aktiivset ja passiivset võimekust. Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessoril on aktiivne võimekus selgitada oma kuulajatele Platoni Politeia põhimõisteid ka siis, kui ta seda võimet parajasti ei aktualiseeri, näiteks magades või oma maakodus heina niites. Lapsel, kes on sündinud või veel sündimata, on passiivne võimekus süveneda kunagi tulevikus vanakreeka filosoofi teostesse, sest laps kuulub inimliiki ning talle on antud mõistus ja vaba tahe.

Aktiivse võimekuse all peame silmas juba omandatud oskuse või vooruse avaldumise võimalikkust, passiivse võimekuse all valmidust see oskus või voorus kunagi omandada ja selles areneda. Passiivse võimekuse määratleb liigikuuluvus, aktuaalse aga liigikuuluvuse sees juba omandatud voorused ja võimed. Kassil näiteks puudub igasugune passiivne võimekus lugeda Platoni dialooge, inimlapsel on see aga alati olemas, sõltumata sellest, kas ta seda kunagi aktualiseerib või mitte.

Nende kahe võimekuse segiajamine ja mittearvestamine põhjustab paljuski käesoleva problemaatika. Kui keegi väidab, et loode ei ole inimisik, kuna tal puudub väljakujunenud isiksus, siis väidab ta, et asjadel ei ole loomust enne, kui nad ei ole välja arendanud endasse kätketud võimeid ehk teiste sõnadega – kui nad ei ole praegu ja kohe valmis teostama oma kaasasündinud võimele vastavat funktsiooni. Kuid siin ei võeta arvesse võimeid nende võimalikus olekus ehk võimeid, mis pole veel jõudnud teostuda, kuid on sellest hoolimata olemas tänu loomusele, mis võimaldab neil ilmsiks tulla. Kui on tõsi, et ilma võimeta praegu siinsamas viiulit mängida pole ma viiulimängija, siis samamoodi on tõsi, et olemuslik võimalus kunagi viiulit õppima hakata ja seda hiljem mängida on mul olemas. Ent see võimalus kuulub inimloomuse juurde. Järelikult olen ma inimene, kuigi kahjuks veel mitte viiuldaja. Analoogiliselt: kui kellelgi on võime arendada välja inimisiksus, siis ta juba on inimene, kuigi ta pole seda võimet veel kasutanud või tal puudub tegelik võimalus seda võimet kasutada, nagu juhtub näiteks raske vaimse puudega inimeste puhul. Mitte ühelgi teisel olendil peale inimese sellist võimet lihtsalt ei ole.

Kui loode ei oleks inimisik selle tõttu, et tal puudub väljakujunenud isiksus, siis peaks ta mingil hetkel omandama eimillestki, ex nihilo, passiivse võimekuse selleks saada. Kui see on tõsi, siis võiks igal hetkel ükskõik kes omandada passiivse võimekuse ükskõik milleks. Näiteks võiks lihtsalt niisama saada kassipojast aja jooksul inimene, inimesest hobune ning lennukist seinakell. See aga on võimatu.

Veelgi enam, argument tekitab probleeme ka aktiivse võimekuse seisukohast vaadatuna. Võimed, mis on juba omandatud, võivad nimelt areneda. Kellel meist, kes on juba ammu emaüsast väljunud, on nii väljakujunenud isiksus, et see enam ei saaks areneda? Oletame, et selline inimene siiski leiduks, kelle isiksusele pole enam mitte midagi juurde panna ega ära võtta. Võiksime siiski küsida, kas teismelistel on väljakujunenud isiksus? Tundub, et mitte. Seega peaks argumendiga nõustuja tegema loogilise järelduse, et teismelised ei ole inimisikud. Ja kui nad seda ei ole, siis peaks olema võimalik neid samuti hävitada ilma juriidilist või moraalset vastutust kandmata. On aga selge, et argumendina esitatud väide on iseeneses vastuoluline ja seega mitte tõene.

a) Süütute inimeste tapmine ei ole ühiskondlike probleemide lahendamiseks aktsepteeritav meede.

See, kas Eestis ja maailmas üldse eksisteerib ülerahvastatuse probleem, on küsimus, millest tuleb juttu allpool. Ent oletagem, et see probleem on tõepoolest olemas ning vajab lahendamist. Kas sellisel juhul võib käsitleda süütute inimeste tapmist vastuvõetava lahendusena?

Selline lahendus ei oleks aga inimväärikuse austusele rajatud ühiskonnas vastuvõetav. Hea eesmärk (lahendada ühiskondlikke probleeme) ei pühitse halba abinõu (inimeste tapmine). Inimelu ja -väärikus on kõrgeimad ühiskondlikud hüved, mille austamise arvelt ei tohi teha kompromisse. Õiglane ühiskonnakorraldus eeldab, et tugevamate liikmete elukvaliteeti ei tagata nõrgemate liikmete verega. Seega ei saa aborti õigustada sellega, et see aitab lahendada mingeid muid ühiskondlikke probleeme – vastasel korral astub ühiskond väga õhukesele jääle.

Kõik ülalöeldu osutab tõsiasjale, et argument, mis õigustab aborti kui lahendust ülerahvastatuse probleemile, kätkeb lihtsat, aga tõsist mõtlemisviga. Nimelt eeldab selle argumendi kasutaja seda, mida ta peaks tõestama: et sündimata inimesed ei ole täisväärtuslikud inimesed. Üksnes seda eeldades saab aborti käsitleda vastuvõetava meetmena ülerahvastatuse probleemi lahendamisel, samal ajal kui täiskasvanud inimeste tapmist samal moel ei aktsepteerita. Seega taandub küsimus sellele, kas sündimata inimesed on täisväärtuslikud inimesed või mitte.

b) Eesti rahvas on mitte liigse kasvamise, vaid väljasuremise kursil.

2021. aastal oli Eestis sündimus 1,6 last iga viljakas eas naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks vajalik sündimus on 2,1. Need kaks fakti räägivad selgesti, et vaid ca 1,3 miljoni inimesega Eesti rahva arvukus mitte ei suurene, vaid kahaneb. Seejuures on rahvastikuteadlased juba pikka aega hoiatanud demograafilisse musta auku langemise eest. Professor Rein Taagepera selgitas aastal 2005:

„Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. Tore, et see arv hiljuti tuhande võrra tõusis. Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses. Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.“[1]

Liigmadal sündimus ei ole probleemiks kaugeltki mitte ainult Eestis. Täna ei leidu maailmas peaaegu ühtegi piirkonda, kus sündimus kasvaks – kõikjal on vastavad näitajad kas languses või lihtsalt madalad. Tõsiseimaks probleemiks on see aga Euroopas, kus sündimus on kõige madalam. Tasub vaid mõelda asjaolule, et 1957. aastal, kui Rooma lepinguga asutati Euroopa Liit, oli kõigis 27-s praeguses Euroopa Liidu liikmesriigis sündimus üle taastootmise taseme (2,1) või selle piiril. Praegu ei ole sündimus taastootmistasemel mitte üheski neist. Keskmine sündimus on seejuures 1,61 last naise kohta, mis ei ole taastootmise lähedane, ja seitsmes Euroopa Liidu liikmesriigis on see vaid ligikaudu 1,3 või alla selle.

Kuivõrd Euroopa sündimus on väga madal ja inimeste eluiga seejuures üha kasvab, leiab aset ühiskonna kiire vananemine. Kümnest maailma kõrgeima keskmise vanusega riigist on üheksa Euroopas (esikohal on Jaapan). Eurooplase keskmine vanus on üle 10 aasta kõrgem maailma keskmisest.

Ennekõike on sündimuse langus probleemne seepärast, et rahvas, mille liikmed otsustavad mitte lapsi saada, teostab demograafilist enesetappu. Kuid veel tasub tähele panna, et Euroopa helded pensionisüsteemid lähtuvad suuresti põhimõttest, et töötavad noored inimesed peavad pensionile jäänuid üleval. Samal ajal ületab paljudes riikides vanade inimeste arv juba praegu noorte oma ning Euroopa Komisjon on hoiatanud, et praeguste demograafiliste trendide jätkudes jõuab meie maailmajagu aastaks 2030 tõsisesse tööjõu kriisi.

Ilma vajaliku arvu kohalike töötajateta peab Euroopa ilmselgelt tuginema immigratsioonile, millest lõviosa saab geograafilistel ja ajaloolistel põhjustel olema islamistlik. See hakkab omakorda tugevasti mõjutama Euroopa kultuuri ja ühiskonda. Juba praegu on mitmes Euroopa riigis tekkinud erinevate kogukondade vahel teravad kultuurilised vastuolud religioosse tausta ning sõna- ja mõttevabaduse pinnal. Kõige eelneva juures on tähelepanuväärne, et kui muslimikultuur vallutab Euroopa, siis vastupidiselt ajaloolistele kartustele ei toimu see mitte vägivaldselt, vaid lapsi tõrjuva ja samal ajal majanduslikku heaolu säilitada ihkava Euroopa enese kutsel.

Kõik eelöeldu kehtib ka Eesti kohta, mistõttu tuleb järeldada, et meie hädaks pole mitte see, et lapsi sünnib liiga palju, vaid et neid sünnib liiga vähe. Eestlaste-suguse väikerahva jaoks, kes on omakeelsuse ja omakultuursuse kandjana niigi kriitiliselt pisike, on tegu ülehindamatult tõsise probleemiga. Lisaks toob rahvaarvu vähenemine kaasa ka teisi probleeme − näiteks kaitsepoliitiliselt probleemse tõsiasja, et kui Eestis ei ole enam piisavalt noori mehi, muutub veelgi keerukamaks juba täna väga hõredalt asustatud Eesti territooriumi kaitsmine võimalike välisrünnakute korral.

Seega fakt, et Eestis tehakse aastas enam kui kolm tuhat tehisaborti, on väga tõsine osa rahvastikuprobleemist, mitte selle lahendusest. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et hukkunud sündimata laste arv on pärast nõukogude aja lõppu (mil aborti käsitleti pereplaneerimise vahendina) igal aastal märkimisväärselt langenud. Aastast 1956 on Eestis abordi läbi tapetud enam kui 1,5 miljonit inimest, mida on rohkem kui tänases Eestis elanikke!

c) See, kas maailm on ülerahvastatud, on küsitav.

Eelmisest punktist nähtub, et Eestis ja terves Euroopas pole probleemiks mitte liiga kõrge, vaid liiga madal sündimus. Ent kas maailm tervikuna on ülerahvastatud? Püüdes sellele küsimusele vastust leida, tuleb esmalt küsida, mida ülerahvastatuse all silmas peetakse. Tavaliselt räägitakse sellest tähenduses, et planeedil Maa on rohkem inimesi, kui jätkub ressursse nende elatamiseks. Ent kas see on tõsi? Kuigi see on küsimus, millele ammendava vastuse andmine nõuaks süvenemist ning põhjalikku uurimistööd, võib tuua välja mõned asjaolud, mis ajendavad ülerahvastatuse osas kahtlust väljendama.

Rahvastiku tihedus ja jaotumine Maal (NASA)

Kuigi keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi maailmas elab, räägitakse praegusel ajal tihti ligi 8 miljardist. Oletades, et see vastab tõele, võib öelda näiteks järgmist: kui kõik maailma inimesed paigutada Eesti maismaaterritooriumile (ca 43 200 km²), jääks igaühele ruumi enam kui 5 m². Kui kõik need inimesed koliksid Saksamaale, mille territooriumi suurus on 357 022 km², oleks sealse asustuse tihedus 22 407 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on pisut tihedam kui tänane asustus näiteks Pariisis (20 000/km²). Kui kõik maailma inimesed koliksid Ameerika Ühendriikidesse (mille maismaapindala on 9 531 904 km²), oleks sealne rahvastiku tihedus vaid 839 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on veidi enam kui Mauritiuse saarel, India ookeanis Aafrika ranniku lähedal asuvas populaarses puhkusekohas. Seejuures oleks kogu ülejäänud planeet absoluutselt inimtühi. Need on küll vaid teoreetilised arutelud, kuid siiski tähendusrikkad.

Oluliselt praktilisem on mõelda sellele, kas ikka on nii, et planeedil Maa lihtsalt ei jätku kõigi inimeste jaoks ressursse. Siinkohal peab küsima, kuidas on ressursid rahvaste vahel jaotunud. Ei ole saladus, et need on jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt. Tihti räägitakse 80/20 sündroomist, mis tähendab, et 80 protsendi ressursside tarbijateks on 20 protsenti maailma elanikest. Nii ongi tulemuseks, et samal ajal, kui põhjapoolkeral elatakse arutu tarbimise, ülekülluse ja priiskamise tähe all, kannatavad paljud inimesed nälga.

Kahjuks on inimesel kalduvus ihnsusele ja nii ei ole üllatav, et ülerahvastatuse retoorikat kuuleme pea alati mitte lõuna-, vaid põhjapoolkera inimeste ja võimuesindajate suust. Mida aga tegelikult silmas peetakse, on see, et maailmas ei jätku ressursse, et kõik saaksid elada sedavõrd priiskavalt, kui elatakse põhjapoolkeral.

Tuledesäras Maa öösel (NASA, Visible Earth)

Kui põhjapoolkeral loobutaks ebamõistlikust priiskamisest (elektri, nafta, toidu jms ületarbimisest), oleks maailma hädasid nagu vaesus, nälg ja meditsiinitarvete puudumine palju kergem lahendada. Probleem paistab aga olevat selles, et põhjapoolkera ühiskonnad ei taha mingilgi määral oma mugavustest loobuda. Heaks näiteks on ravimipatendid – samal  ajal, kui „arengumaades” surevad inimesed massiliselt haigustesse, ei võimalda põhjapoolkera suured ravimikompaniid maksuvõimetuile hädasolijaile ilma kopsaka tasuta ei medikamente ega retsepte, mille alusel neid valmistada.

Selge on ka see, et maailmas on tohutul määral kasutamata inimressurssi. Kui koloniaalperioodil kuritarvitatud ja seejärel „esimesest maailmast“ sõltuvusse sattunud „kolmandal maailmal“ õnnestuks luua toimiv valitsemis- ja majandussüsteem – juurida välja lokkav korruptsioon ja riigiriisumine ning vabaneda läänemaailma poolsest ekspluateerimisest –, oleks võimalik paljud inimviletsust põhjustavad hädad, nagu nälg, kiiresti seljatada. Kahjuks ei ole aga jällegi põhjapoolkera küllust armastavatel riikidel poliitilist tahet selle saavutamiseks, kuna see ohustaks nende endi elatustaset ja üha suuremat võimu omavate hiigelkorporatsioonide ärilisi huve.

Seega ei seisne paljud maailma hädad mitte ülerahvastatuses, vaid ühe kriitilise tähtsusega ressursi – ligimesearmastuse – puuduses. Nii olemegi olukorras, kus lääneriigid teevad nii otse kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailmapanga ja muude mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu jõulisi pingutusi, et suruda „kolmandale maailmale“ peale kontratseptiivide, abortiivide ning abordi diktatuur, sidudes nn reproduktiivtervise edendamine oma helde välisabiga, mida vaesemad riigid reaalselt vajavad, ja seda kõike ülerahvastatuse vastu võitlemise loosungi all.

d) Steriliseerimise ja abordi käsitlemine ülerahvastatusega võitlemise vahenditena võib viia sundsteriliseerimise ja sundabordini.

Seda väidet kinnitab rahvastikupoliitika tänases Hiinas, kus pikki aastaid oli lubatud vaid üks, nüüd kaks ja mõnel pool kolm last perekonna kohta. Olukorras, kus ühiskond taunib laste saamist, on vabast valikust keeruline rääkida. Hiina poliitika näeb aga ette, et kui riiklikult lubatud laste arvust endale enam lapsi „lubavad“ naised „vabatahtlikult“ aborti ei tee, saavad nad karistada mitte üksnes majanduslike ja sotsiaalsete repressioonidega, vaid tihti järgneb sellele ka vägivaldne abordi tegemine ning füüsiline karistus. Harvad ei ole olnud ka juhtumid, kus võimuesindajad tapavad juba sündinud lapse, kellel ei nähtud olevat õigust sündida. Või kui selline laps sünnib ja jääb ellu, ei võimalda võimud talle mingeid sotsiaalseid tagatisi – ei meditsiiniabi ega haridust (vt lähemalt nt Women’s Rights Without Frontiers).

Kui arvame, et sellised arengud on lääne ühiskonnas välistatud, tasub vaadata lähiajalukku. Peamine tänane aborditeenuse pakkuja ja abordi seadustamise eest võitleja Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon (International Planned Parenthood Federation) on algusest peale seisnud idee eest, et inimeste paljunemist ja perekondade suurust peaks piirama. Nagu selgitab ajaloolane ja poliitikateoreetik George Grant, on Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon toetanud Hiina abordipoliitikat:

„Tõde on, et Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon on oma rajamisest saati otsinud võimalusi juurutada kohustuslikke rahvastiku piiramise vahendeid – vahendeid, mis on hoolikalt välja töötatud, jätmaks inimesi ilma valikuvabadusest. Aastate jooksul on see organisatsioon soovitanud meie [Ameerika Ühendriikide] valitsusel rakendada selliseid programme nagu „Kohustuslik abort abieluväliste raseduste korral“, „Riiklikud toetused, julgustamaks inimesi aborti tegema“, „Juba kaks last saanud inimeste kohustuslik steriliseerimine“ ja „Maksukaristused“ juba eksisteerivatele suurtele perekondadele.”[2]

Samuti on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni asutaja Margaret Sanger läinud ajalukku puudega inimeste sunniviisilise steriliseerimise eestkõnelejana. Tema sõnad räägivad enese eest: „Eugeenilise steriliseerimise järele on tuline vajadus … Me peame takistama selle viletsa karja paljunemist“[3] ja „Neid, kes on ilmselgelt nõrgamõistuslikud, ei peaks mitte üksi keelitama mitte lapsi saama, vaid neid peaks takistama omasuguseid juurde tootmast.“[4]

Kui riigid on rahvastiku piiramise nimel nõus eirama õigust elule, siis ei ole alusetu arvata, et võidakse eirata ka naiste kehalist puutumatust ning perekondade loomulikku õigust saada järeltulijaid.

e) Elukvaliteedi eetika lähtub ebainimlikest maailmavaatelistest veendumustest, millel on ühiskonna jaoks tõsised tagajärjed.

Elukvaliteedi eetika lähtub ohtlikust veendumusest, et mõned inimelud on kõrgema kvaliteediga kui teised – see ei väärtusta inimelu kui sellist, vaid üksnes elu, mis on teatud ja kellegi poolt meelevaldselt määratletud „kvaliteediga”. Ajalugu näitab, et iga ühiskond, mis on oma korralduses sellisest põhimõttest lähtunud, on libisenud üha laiaulatuslikuma inimeste ärakasutamise ja kuritarvitamise teele. Dr Leo Alexander, natsikurjategijate üle kohtumõistmiseks moodustatud Nürnbergi sõjatribunali ametnik, on kirjutanud tunnustatud meditsiiniajakirjas The New England Journal of Medicine, et ka holokaust algas vaevu hoomatava, kuid põhimõttelise nihkega meditsiinieetikas:

„Kuigi kõnealused kuriteod saavutasid lõpuks tohutud mõõtmed, mõistsid kõik, kes nende uurimisse süvenesid, et need algasid väikestest asjadest. Alguseks olid peened muudatused arstide üldises suhtumises. Kõik sai alguse suhtumise omaksvõtmisest … et on olemas selline nähtus nagu elu, mis ei vääri elamist. Algselt puutus see arusaam vaid neisse, kes olid tõsiselt ja krooniliselt haiged. Järk-järgult hakkas sellesse kategooriasse mahtuvate gruppide ring aga kasvama, hõlmates järgemööda ka sotsiaalselt mitteproduktiivseid inimesi, ideoloogiliselt soovimatuid inimesi, rassiliselt soovimatuid inimesi ning lõpuks kõiki mittesakslasi.”[5]

Elukvaliteedi retoorikat kasutatakse pea eranditult siis, kui soovitakse varjatult rääkida nendest, kellel ei taheta lasta elada. Nendel, kellelt võetakse võimalus elada, ei ole mingit elukvaliteeti; kel lubatakse elada, nende elukvaliteet tõuseb. Muutujad nagu vanus, tervis või puue võivad inimestelt võtta privileegi elada, muutes nad sel viisil ohvriks, mis tuuakse teiste elukvaliteedi parandamise eest.

1994. aastal osales viisteist aastat varem Nobeli rahupreemia laureaadiks valitud ema Teresa Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoni, esimese leedi Hillary Clintoni, kongressiliikmete ja teiste mõjukate abordipooldajatega ühisel rahvuslikul palvushommikusöögil ning ütles kõigi kohalviibijate ehmatuseks järgmised sõnad:

„Mul on tunne, et tänane suurim rahu hävitaja on abort, kuna see on sõda lapse vastu, süütu lapse otsene tapmine, ema enese sooritatud mõrv. Ja kui aktsepteerime, et ema võib tappa isegi omaenese lapse, siis kuidas saame kutsuda teisi inimesi üles mitte üksteist tapma? …

Kõik aborti aktsepteerivad riigid õpetavad oma inimesi mitte armastama, vaid kasutama ükskõik millist vägivalda saamaks oma tahtmist. Seepärast on abort suurim armastuse ja rahu hävitaja.

Paljud inimesed on väga, väga mures laste pärast Indias ja Aafrikas, kus neid sureb nälja ja muude hädade kätte. Paljud inimesed on mures ka Ameerikas, selles võimsas riigis aset leidva vägivalla pärast. Selline mure on väga hea. Kuid samal ajal ei ole needsamad inimesed üldse mures miljonite pärast, kes tapetakse nende oma emade tahtliku valiku tulemusel. Ja see on tänane suurim rahu hävitaja – abort, mis viib inimesed sellise pimeduseni.”[6]

[1] Rein Taagepera, „Demograafiline vetsupott“, Eesti Päevaleht, 30.08.2005.
Võrdluseks Statistikaameti andmed: 2004 − 13 992 sündi, 2005 − 14 350 sündi, 2021− 13 272 sündi.
[2] George Grant, Grand Illusions: The Legacy of Planned Parenthood (Brentwood, Tennessee: Wolgemuth and Hyatt, 1988), lk 25.
[3] Margaret Sanger, 1933. aasta aprillikuu Birth Control Review.
[4] Charles Valenza, “Was Margaret Sanger a Racist?“, Family Planning Perspectives, jaanuar-veebruar 1985, lk 44.
[5] Leo Alexander, “Medical Science and Dictatorship“, The New England Journal of Medicine (juuli 1989), lk 39–47.
[6] Ema Teresa kõne rahvuslikul palvushommikusöögil 3. veebruaril 1994.

Sellist nähtust nagu „vajadus“ abordi järele ei eksisteeri. Mitte kellelgi ei ole vaja oma sündimata last tappa. Samuti ei ole kellelgi õigustatud ootust, et ühiskond peaks teda oma laste tapmisel abistama.

Siiski väidab Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon sageli, et seadused, mis tõkestavad inimeste juurdepääsu abordile, on madala sissetulekuga ja vähemusgruppidesse kuuluvate naiste suhtes diskrimineerivad. Argument seisneb selles, et neil, kel on väiksem sissetulek, ei ole abordipiirangute tingimustes samavõrd lihtne aborti teha kui neil, kellel on rohkem raha (nt ei ole nii lihtne sõita aborti tegema riiki, kus see on lubatud).

Samas ei ole selles, et osal inimestest on vähem võimalusi sündimata inimeste tapmiseks kui teistel, iseenesest absoluutselt midagi ebaõiglast. Vaesematel inimestel on vähem võimalusi ka sündinud inimese tapmiseks – nt palgamõrvari palkamiseks, kuna see on lihtsalt väga kallis. Sellest oleks vale järeldada, et ühiskond peaks sündinud inimeste palgamõrvateenuse seaduslikuks muutma. Ebaõiglane ei ole see, et vaesematel puudub tapmisele ligipääs, vaid see, et seesugune võimalus üleüldse eksisteerib. Riik ei tohi sallida ega subsideerida tegevust, mis on iseenesest vale ja kahjulik ning peab seetõttu olema seadusevastane. Niisiis taandub küsimus sellele, mis on abort. Majanduslikel ja sotsiaalsetel argumentidel puudub siinkohal igasugune jõud – kuna abort on süütu inimese tapmine, siis ei oma see, et rikastel on seda lihtsam toime panna kui vaestel, mingit tähtsust.

Eelöeldu osundab jällegi tõsiasjale, et antud argument sisaldab ilmset mõtlemisviga, eeldades seda, mida tuleks tõestada. Nimelt on abordi kättesaamatusele kui ebaõiglusele apelleerimine õigustatud üksnes juhul, kui abort on midagi olemuslikult head ja aktsepteeritavat. Ent just seda tuleks selle argumendi tõsiseltvõetavuse saavutamiseks eelnevalt tõestada.

Mõeldes tagasi Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni asutaja Margaret Sangeri ideedele, tuleb lisaks tõdeda, et tihti tundub abordipooldajate argumentide taga olevat mitte vaestest hoolimine, vaid mure nende arvu suurenemise pärast. Margaret Sanger ütles omal ajal: „Me ei taha, et sõna läheks liikvele, et soovime hävitada neegripopulatsiooni.“ Tõepoolest, mis võiks olla tõhusam ja seejuures varjatum viis vaeste ja vähemusgruppide hävitamiseks kui neile nende raskuste leevendamise asemel oma laste kõrvaldamise võimaluste kättemängimine? Vaesed ei nõua enesele aborditegemise võimalust kaugeltki samavõrd innukalt, kui teatud huvigrupid (nagu Pereplaneerimise Liit) neile seda nõuavad.

Esiteks, see, kas abort on seaduslik või seadusevastane, ei muuda sündimata laste tapmise olemust. On ebaloogiline põhjendada n-ö vajadust tappa süütuid inimesi sellega, et seadusevastase tapmisega kaasneksid võimalikud ohud tapjatele.

Teiseks, see argument põhineb valedel eeldustel. Nendeks eeldusteks on, et naised ei kannata seadusliku abordi põhjustatud tervisehädade all; et seadusevastaseid aborte teostavad valdavalt võhikud; ja et abortide kuulutamisega seadusevastaseks ei kaasne abortide arvu olulist langust.

Ükski neist eeldustest ei ole tõene. Naised kannatavad ka seadusliku abordiga kaasnevate hädade käes. Eelkõige kannatavad paljud naised abordiotsusega silmitsi seistes lähedaste surve all. Lisaks kaasnevad abordiga füüsilised ja psüühilised probleemid. Samuti on vale, et enne abortide legaliseerimist sooritati neid massiliselt ja ebakompetentsete isikute poolt. Näiteks üks abortide legaliseerimise eestvedajaid USA-s dr Bernard Nathanson on tunnistanud, et nende poolt seaduse muutmiseks tehtava kampaania käigus esitatud arvud massiliste illegaalsete abortide kohta olid teadlikult ülepaisutatud.[1] Samas teostasid USA-s ka enne abortide seadustamist nendest valdava enamuse arstid, näiteks 1957. aastal 90%.[2]

Ka Ühendkuningriigis väitsid abordipooldajad 1960ndate lõpus nii parlamendis kui meedias, et aborti lubav seadus on hädavajalik vältimaks suurt hulka surmasid, mida võib nn põrandaaluste abortidega seostada. Lord David Steel, kes seaduseelnõu abordi legaliseerimiseks Briti parlamendis 1966. aastal algatas, väitis, et jutt käib 40 000-200 000st illegaalsest abordist aastas.[3] Samas kinnitas Council of the Royal College of Obstetricians and Gynaecologists (RCOG), et 1962. aastal vajasid umbes 14 600 naist Inglismaal ja Walesis haiglaravi illegaalse abordi tõttu. Ajakirjas British Medical Journal kommenteeris RCOG, et illegaalsete abortide arvuks pakutud 100 000-250 000 aastas, nii nagu ka varem pakutud arvul 50 000 „puudub igasugune faktiline tõestus, millest me teadlikud oleksime”.[4]

Tegelikkuses langes arenenud maades naiste suremus abordi tagajärjel oluliselt aastaid enne abordi seadustamist. Inglismaal ja Wales’is langes see number 96 surmalt 1950. aastal 56-le 1960. aastal ning 32-le 1970. aastal.[5] Nendes arvudes kajastuvad surmad, mis on seotud nii legaalsete kui illegaalsete abortidega ning ka loomulike nurisünnitustega. Meditsiini areng, eriti antibiootikumide kasutuselevõtt, oli kõige olulisem tegur selles suundumuses.

Sarnast arvudega liialdamise mustrit võib täheldada kõikjal maailmas enne abordi legaliseerimist. Abordipooldajate esitatavad hinnangud illegaalsete abortide arvu kohta riikides, kus abordid on keelatud, rajanevad paraku soovil veenda avalikkust illegaalsete abortide massilisuses.

Olgu siinkohal veel öeldud, et seadustel on oluline hoiakuid kujundav mõju. Abortide arv püsib tõenäoliselt kõrge juhul, kui aborti soosiv mentaliteet on ühiskonnas juurdunud ning seda püütakse käsu korras muuta. Kui abordi keelustamisega kaasneb arusaamise kasv abordi olemusest ja seeläbi ühiskondliku austuse kasv inimelu vastu, päästetakse paljud naised abordiga kaasnevatest sotsiaalsetest, psüühilistest ja füüsilistest hädadest, rääkimata tohutul  hulgal päästetud laste eludest. Näiteks Poolas kahanes abortide arv oluliselt juba enne valikabortide keelustamist 1993. aastal, kuna ühiskonnas süvenes abordivastane hoiak.

[1] B. Nathanson, “Aborting America”, lk 193.
[2] Illegal Abortion as a Public Health Problem, American Journal of Public Health (AJPH), July 1960, lk 949; www.ajph.org/cgi/reprint/50/7/948.pdf
[3] https://www.marchforlife.co.uk/50-years-of-abortion-in-the-uk/.
[4] “Legalised Abortion: Report by the Council of the Royal College of Obstetricians and Gynaecologists”, British Medical Journal, 1966; 1: 850-854.
[5] World Health Statistics Annual 1970, Geneva: WHO, 1973, vol.1, p. 516.

Tuleb eristada ohutust ema ja ohutust lapse jaoks. Lapse jaoks on abort üldjuhul surmav (esineb siiski ka juhtumeid, kus laps „elab abordi üle“). Seejuures pole see lihtsalt surmav, vaid ajast, mil laps hakkab tajuma valu, ka piinarikas.

Ka ema jaoks ei ole abort kaugeltki ohutu protseduur. Abordist tulenevad terviseprobleemid ei pruugi ilmneda kohe. Eestis on avaldatud andmeid vaid tüsistuste kohta, mis ilmnevad 24 tunni jooksul pärast aborti. Vahetult ilmnenud tüsistusi oli 2021. aastal sooritatud 3355 indutseeritud abordi kohta kokku 57. Tüsistustega abortide osakaal kõigi abortide seas oli seega 1,7%.[1]

Viimase 10-15 aasta jooksul on hüppeliselt kasvanud medikamentoossete abortide osakaal ning tänaseks on need kindlalt seljatanud kirurgilised abordid. Medikamentoosne abort üldjuhul kirurgilist sekkumist ei nõua ja nii on ka vahetult ilmnevate tüsistuste arv oluliselt kahanenud. Siiski esineb kõikide abordi meetodite (ka medikamentoosse abordi) tagajärjel hospitaliseerimist, vereülekandeid, kiirabi väljakutseid, põletikke ning antibiootikumiravi.[2]

Ent vaadeldes pikemat perioodi pärast aborti ilmneb palju tõsisem pilt. Kui võrrelda suremust mistahes põhjusel aasta jooksul pärast aborti, siis on mitmed ulatuslikud uuringud näidanud, et aborti teinud naiste seas on suremus oluliselt suurem kui naiste seas, kes on sünnitanud või üldse mitte rasedad olnud, kuigi põhjuslikku seost kinnitatud ei ole.[3, 4, 5] 2015. aastal Soomes avaldatud uuringu kohaselt oli aborti teinud naiste seas enesetapu risk ligi kuus korda kõrgem kui sünnitanud naiste seas ning kolm korda kõrgem kui naiste seas, kes ei olnud rasedad olnud.[6] Ka Taanis viidi läbi uuring (1980-2004), mis viitas sellele, et aborti teinud naiste seas oli suremus oluliselt kõrgem kuni kümme aastat pärast protseduuri võrreldes naistega, kes olid sünnitanud.[7]

Seos abordi ja rinnavähi riski kasvamise vahel on jätkuvalt vaidlusi tekitav küsimus. Paljud uuringud viitavad kõrgenenud riskile ning teised jällegi sellele, et risk puudub. Vaieldamatu tõsiasi on aga see, et esimese raseduse lõpuni kandmisel on rinnavähi vastu kaitsev toime. See tähendab, et naisel on suurem oht haigestuda rinnavähki, kui ta oma esimese raseduse abordiga lõpetab, võrreldes sellega, kui ta selle lõpuni kannab.[8]

Eelneva kirurgilise abordi ajal saadud emakakaela vigastused suurendavad hilisemate raseduste korral katkemise, enneaegse sünnituse ja sünnitushäirete tõenäosust märkimisväärselt. Eriti suur on raseduskomplikatsioonide risk naistel, kelle esimene rasedus on lõppenud abordiga. Samuti on enneaegne sünnitus, sünnituskomplikatsioonid ja platsenta arenguhäired, mis kõik võivad kaasneda varasema abordiga, laste puuete kujunemise peamiste põhjuste seas. Ka medikamentoosse abordi puhul, mis on täna valdavaks abordi tegemise meetodiks, vajab 2-8% naistest kirurgilist sekkumist.[9]

Oluliselt suureneb ka üldise tervisliku seisukorra halvenemise tõenäosus. Riskid on kõrgemad teismelistel ja kasvavad korduvabortidega.

Psüühilistest probleemidest on olulisim nn abordijärgne sündroom, üks posttraumaatilise stressihäire vorme. PAS (post-abortion syndrome) esineb eelkõige naistel, kes on abordi ise läbi teinud või olnud selle tunnistajaks ning on kogenud seda lapse tapmisest johtuva šokina, millega kaasnevad hirmu-, abitus- ja õudustunne. Läbielatud trauma annab endast märku ootamatute intensiivsete mälupiltide, lootega seotud fantaasiate või õudusunenägudena, mõnikord seletamatu kurbusega aborteeritud lapse kujuteldaval sünnipäeval. Samuti on iseloomulik abordiga seotud mõtete, tegevuste, inimeste ja kohtade vältimine ning emotsionaalne tuimus selle teema suhtes. Lisaks ilmneb traumaatilise kogemuse järel teisi häireid nagu unetus, kõrgenenud ärrituvus, keskendumisraskused, ülierutuvus, masendus ja enesetapumõtted, ellujäänu süütunne, enesehinnangu langus ja seksuaalelu häired. Palavikulise erutuse perioodid võivad vahelduda sügava tuimuse ja passiivsuse perioodidega, süvendades elu üle kontrolli kaotamise ja pidevalt ähvardava ohu tunnet.

PAS-i ei ole piisavalt uuritud, ja osalt just selle iseloomu tõttu – need, kes selle all kannatavad, väldivad seda teemat. Samuti ei ole selle nähtuse tunnistamist peetud ideoloogilistel põhjustel soovitavaks. Erinevatel hinnangutel kannatab abordijärgse sündroomi all 5-35% aborti teinud naistest. Seejuures kannatavad eelkõige need, kes on läinud aborti tegema naiivses teadmatuses, uskudes, et tegemist on ohutu ja süütu protseduuriga, ning tegelikkus jõuab nendeni alles abordi tegemise käigus või vahetult selle järel.

[1] Tervise Arengu Instituudi andmebaas
Võimalikud kaebused seoses kirurgiliste abortidega on: emaka perforatsioon, emakakaela vigastused, platsenta väärareng hilisema raseduse korral, hilisemad sünnitushäired, hilisemate laste vaegareng, hilisem emakaväline rasedus, PID (pelvic inflammatory disease, s.o emaka, munajuhade, munasarjade või kogu väikese vaagna põletik), endometriit (emaka sisekesta põletik). Vahetutest võimalikest komplikatsioonidest on tõsisemad (sh eluohtlikud): nakkus, verekaotus, embolism, emaka rebestus või läbistus, anesteesiahäired, konvulsioonid e vapluskrambid, hemorraagia e verejooks, emakakaela vigastused ja toksiline šokk; väiksemad komplikatsioonid: nakkus, veritsus, palavik, krooniline valu alakehas, oksendamine, seedimis- ja soolestiku häired, Rh-sensibiliseerumine).
[2] Dr Greg Pike, Abortion and Women’s Health, SPUC 2019.
[3] Reardon DC, Strahan TW, Thorp JM Jr & Shuping MW. (2002). Deaths associated with pregnancy outcome: a record linkage study of low income women. Southern Medical Journal 95(8):834-841.
[4] Gissler M, Berg C, Bouvier-Colle MH & Buekens P (2004) Pregnancy-associated mortality after birth, spontaneous abortion, or induced abortion in Finland, 1987-2000. American Journal of Obstetrics and Gynecology 190(2):422-7.
[5] Gissler M, Hemminki E & Lönnqvist J (1996) Suicides after pregnancy in Finland, 1987-94: register linkage study. British Medical Journal 313:1431-4.
[6] Võrdluseks enesetappude arv 100 000 naise kohta: 5,9 sünnitanud naised; 11,3 rasedusega mitte seotud naised; 34,7 aborti teinud naised. Gissler M, Karalis E & Ulander VM (2015) Decreased suicide rate after induced abortion, after the Current Care Guidelines in Finland 1987 – 2012. Scandinavian Journal of Public Health 43:99-101.
[7] Coleman PK, Reardon DC, & Calhoun BC (2012) Reproductive history patterns and long-term mortality rates: a Danish, population-based record linkage study. European Journal of Public Health 23(4):579-574.
[8] Dr Greg Pike, Abortion and Women’s Health, SPUC 2019, lk 18-19.
[9] Huber D, Curtis C, Irani L, Pappa S & Arrington L. (2016) Postabortion care: 20 years of strong evidence on emergency treatment, family planning, and other programming components. Global Health: Science and Practice 4(3):481-494.

Isegi kui abort oleks täiesti valutu nii emale kui tapetavale lapsele, ei õigustaks see mitte mingil moel lapse tapmist. Tõsi, tapmine, mis kätkeb teadlikku valu tekitamist, on julmem kui valutu tapmisviis, ent see ei muuda valutut tapmist moraalselt vastuvõetavaks.

Lapse jaoks on abort mitte lihtsalt surmav, vaid  teatud ajast alates  piinarikkalt surmav. Lapse keha tundlikkus kujuneb järk-järgult vastavalt närvisüsteemi küpsemisele ja hiljemalt 20. nädalaks, aga mõningatel andmetel juba oluliselt varem, on tal välja kujunenud vajalikud anatoomilised struktuurid valu tajumiseks ning tema reaktsioonid erinevatele stiimulitele osutavad valuaistingute olemasolule. Kuna aistingud ei ole närvirakkude müeliinkihi ebaküpsuse tõttu esialgu selgelt diferentseerunud ning ka valu pidurdusmehhanismid kujunevad välja hiljem, tajub laps sel perioodil valu üldisema ja intensiivsema aistinguna kui hilisemas arengujärgus.[1] Kui laps rebitakse või lõigatakse tükkideks vaakumaspiratsiooni või küretaaži teel või kui tema keha söövitab surmavalt lootekotti süstitud soolalahus, kannatab ta nagu iga teinegi olend, keda surnuks piinatakse. Seepärast on mitmetes riikides hakatud üha enam kasutama nii laste opereerimisel emaüsas kui ka abortide puhul valu vaigistamist mitte ainult ema, vaid ka lapse jaoks. Mõnel pool praktiseeritakse üle 20-nädalaste loodete aborteerimisel nende eelnevat tapmist surmava süstiga südamesse, et vältida erinevate abordimeetoditega kaasnevat piina.[2]

Emale on abort enamasti sotsiaalselt traumeeriv, sageli psüühiliselt ja vahel ka kehaliselt piinav. Näiteks lõigatakse küretaaži korral laps küretiga tükkideks ja kaabitakse tükid emakaseina pidi välja. Sageli kaasneb sellega emakaseina veritsus, mõnikord ka sügavam vigastus, millele järgneb armistumine. See omakorda suurendab edaspidi iseenesliku abordi tõenäosust, kuna uuel lootel on raskem emakaseinale kinnituda. Mitte asjata ei kasutata abortide puhul valutustamist. Abort ei ole valutu, vaid valu on allasurutud.

Abort on psüühiliselt traumeeriv ka arstidele. Harjumusliku sooritamise tõttu võib arst küll kalgistuda ja muutuda ükskõikseks, kuid võib arvata, et enamik neist on esmakordselt last tükikaupa emaüsast välja kiskudes šokeeritud.

[1] Dr Kanwaljeet S. Anand’i eksperttunnistus USA föderaalkohtus seoses eelnõuga Partial-Birth Abortion Ban Act [PDF]; 15 jaanuar 2004; http://www.nrlc.org/uploads/fetalpain/AnandPainReport.pdf
[2] Pain of the Unborn: Hearing Before the Subcommittee on the Constitution of the Committee on the Judiciary House of Representatives, 4. köide, November 2005.

Vastupidi, abort on emadele ja ka isadele suur stressiallikas ning jätab sageli nende hinge piinava süütunde. Paljud naised kogevad vahetult pärast aborti tõepoolest vabanemistunnet, aga seda just abordi moraalse raskuse tõttu. Nad teavad intuitiivselt, et see ei ole õige, mida nad kavatsevad teha, ning see tekitabki stressi. Kui abort on sooritatud, on valik pöördumatult tehtud ning seetõttu kadunud ka valiku langetamise koorem. Ent suure tõenäosusega tagajärgede koorem alles hakkab end aja jooksul ilmutama.

See võib avalduda neuroosina, mida nimetatakse ka abordijärgseks sündroomiks. Sooritatud tegu ei kao olematusse, vaid saab sageli inimese enesemääratluse osaks. Oma tahtlike tegude kaudu määratleb inimene, kes ta on. Kui naine on teinud aborti, siis võibki ta ennast edaspidi näha eeskätt inimesena, kes on lasknud tappa omaenda lapse. Kuna toimiva südametunnistusega inimene ei saa hingerahu, tajudes oma süüd, on tal valida kaks teed – kas oma teo olemust tunnistada ja seda kahetseda või tegu õigustada ja püüda enesepettuse abil vältida sellega kaasnevat süütunnet.

Väga sageli valitakse teine tee ja ehitatakse üha paksem sein enese ja tegelikkuse vahele. Ent ühtlasi surutakse konflikt seeläbi alateadvusse ning üha suuremaks muutub neurooside ja irratsionaalse ängistuse tõenäosus, millega kaasneb kohati enesehävituslik käitumine – võib kasvada narkootikumide ja alkoholi tarbimine, langeda enesehinnang, tekkida seksuaalelu häired ja kasvada enesetapu tõenäosus. Dr David Reardon, Elliot Instituudi juht, on abordiga seotud psüühilised nähtused, mis võivad avalduda erinevatel inimestel erineval määral, loetlenud järgnevalt:[1]

• kurbus
• kaotuse- ja tühjusetunne
• viha ja enesevalitsuse kaotamine
• häbi- ja süütunne
• teistest eraldumine
• „enne“ ja „pärast“ tunne — pärast aborti tunned ennast teise inimesena
• liialdatud kontroll oma laste suhtes
• nurisünnituse ja viljakusprobleemide nägemine „karistusena“
• kõrgendatud hirm valede otsuste tegemise pärast
• seksuaalelu häired
• depressioon
• usaldamatus
• enesesüüdistamine
• vaenulikkus enese ja teiste vastu
• enesetapumõtted ja -katsed
• narkootikumide või liigne alkoholi tarbimine
• tuimus
• intensiivsed kontrollimatud mälupildid (flashback)
• lootefantaasiad
• unehäired ja õudusunenäod
• ärevushäired
• söömishäired
• emotsionaalne distantseerumine oma abikaasast ja lastest
• vastumeelsus rasedate naiste ja beebide suhtes
• hirm kohtade ees, mis aborti meenutavad (arstikabinet jne)

2006. aastal Uus-Meremaal läbi viidud uuring kinnitas (nagu ka mitmed teised temaatilised uuringud), et 42% naistest, kes olid teinud aborti, kogesid tõsist depressiooni (peaaegu kaks korda rohkem kui naised, kes ei olnud kunagi rasedad olnud ning 35% enam kui naised, kes olid sünnitanud).[2] Uuring näitas samuti, et abort suurendas oluliselt ärevushäirete riski.

Hiljutine Saksa uuring (2019), mis uuris abordi ja psühhiaatriliste häirete seost 57 770 naisel, leidis, et abort suurendas terve rea vaimsete häirete riski 75-101%.[3]

1997. aasta Soome uuringust nähtus, et aborti teinud naiste seas on enesetapp ligikaudu kuus korda sagedasem võrreldes sünnitanud naistega (lisaks kõrgenenud ohule surra muudel põhjustel).[4] Teine Soome andmebaasil põhinev uuring aastatest 2001-2012 leidis, et naiste suremus enesetapu tagajärjel oli paranenud kõikides kategooriates, ent jäänud kõrgemaks abordi järel võrreldes naistega, kes olid sünnitanud, nurisünnituse läbi elanud või üldse mitte rasedad olnud.[5]

Taani Rahvastikuregistri 1980-2004. aasta andmetel põhinev uuring näitas, et aborti võis seostada kõrgema surmade arvuga naiste seas kuni kümne aasta jooksul pärast protseduuri, võrreldes naistega, kes sünnitasid.[6]

Depressiooni, ärevust, post-traumaatilist stressi seostatakse samuti järgnevate rasedustega naiste puhul, kes on eelnevalt teinud aborti.[7] On ka tõendeid selle kohta, et esineb „asendusraseduse” fenomen, kui naine püüab kiiresti uuesti rasestuda, et tulla toime leina ja stressiga, mis on abordi tagajärjel tekkinud.[8]

Paljud uuringud on kinnitanud seost abordi ning suurema alkoholi ja narkootiliste ainete tarbimise vahel selleks, et emotsionaalse valu ja kaotusega toime tulla.[9]

Vaid tõene arusaam abordi olemusest, oma süü tunnistamine ja siiras kahetsus saavad taastada psüühilise tasakaalu ja rahu. See on küll valulik, kuid hingerahu taastamiseks möödapääsmatult vajalik protsess. Maailmas on mitmeid ühendusi, mis püüavad aborti teinud naisi aidata — näiteks Rachel’s Vineyard, American Victims of Abortion, ARCH (Abortion Recovery Care & Helpline) ja mitmeid teisi.

[1] Burke, T. & Reardon, D. C. Forbidden Grief: The Unspoken Pain Abortion. (Acorn Books, 2007); afterabortion.org
[2] Fergusson DM, Horwood LJ & Ridder EM (2006) Abortion in young women and subsequent mental health. Journal of Child Psychology and Psychiatry 47(1):16-24.
[3] Jacob L et al. (2019) Association between induced abortion, spontaneous abortion, and infertility respectively and the risk of psychiatric disorders in 57,770 women followed in gynecological practices in Germany. J Affective Disorders 251:107–113.
[4] Gissler M et al. (1997) Pregnancy-associated Deaths in Finland 1987-1994 – definition Problems and Benefits of Record Linkage. Acta Obstet Gynecol Scand 76(7):651-657.
[5] Karalis E et al. (2016) Decreasing mortality during pregnancy and for a year after while mortality after termination of pregnancy remains high: population-based register study of pregnancy-associated deaths in Finland 2001-2012. BJOG DOI 10.1111/1471-0528.14484.
[6] Coleman PK et al. (2012) Reproductive history patterns and long-term mortality rates: a Danish, population-based record linkage study. Eur J Publ Health 23(4):579-574.
[7] Scholten BL et al. (2013) The influence of pregnancy termination on the outcome of subsequent pregnancies: a retrospective cohort study. BMJ Open 3:e002803.
[8] Coleman PK et al. (2002) State-funded abortions vs deliveries: a comparison of outpatient mental health claims over four years. Am J Orthopsychiatry 72:141-152.
[9] Sullins DP (2019) Affective and Substance Abuse Disorders Following Abortion by Pregnancy Intention in the United States: A Longitudinal Cohort Study. Medicina 55:741; doi:10.3390/medicina55110741.

Esiteks, sõna „soovimata“ ei iseloomusta mitte last, vaid tema vanemaid või teisi täiskasvanud inimesi, kes last ei soovi. Probleem ei ole laps, vaid vanemate soovimatus teda saada. Mittesoovimine on vanemate tahtest tingitud hoiak, mis omakorda tähendab, et probleemile tuleks lahendust otsida vanematest ning nende suhtumise ja käitumise muutmisest, mitte lapse tapmisest.

Teiseks, soovimatu rasedus ja „soovimata“ laps on kaks eraldi nähtust. Paljud lapsed, keda nende vanemad algselt ei soovi, saavad juba hiljem raseduse käigus ning veelgi enam peale sündi suure armastuse osaliseks. Kahjuks teevad paljud naised abordi enne, kui neil jõuab oma lapsega tugev side tekkida.

Kolmandaks, mida tähendab „tuua lapsi maailma“? Kui laps on eostatud, on ta juba maailma toodud. Inimelu eostumise ehk tema siia maailma tulemise järgselt on küsimus selles, kas õiglane on lapse elu austada ja tema eest hoolitseda või ta tappa.

Neljandaks tuleb tõdeda, et asjaolu, et vanemad oma last ei soovi, ei muuda aborti moraalselt õigustatuks. Laps on inimene ning kuigi on hea, kui ta on tahetud, ei mõjuta kellegi suhtumine temasse kõige vähemalgi määral tema õigust elule.

Maailmas elab ka palju juba sündinud lapsi, keda nende vanemad ei taha. Kui nõustuda, et soovimine või mittesoovimine on abordi õigustamisel kohane kriteerium, siis peaks oma laste tapmise õigus olema ka nendel vanematel, kellel on juba sündinud lapsed, keda nad ei soovi.

Viiendaks, see, et vanemad oma last ei taha, ei tähenda, et laps ei oleks üldse soovitud. Maailmas on palju häid inimesi, kes tahavad teiste inimeste soovimata lastele oma südame ja kodu avada, eriti palju on aga neid, kes tahaksid lapsendada vastsündinuid. Tasub tuletada meelde ema Teresa poolt Ameerika Ühendriikide president Bill Clintonile öeldut:

„Palun ärge tapke last. Mina tahan last. Palun andke laps mulle. Tahan võtta vastu iga lapse, kes muidu aborteeritaks, ja soovin anda ta abielupaarile, kes armastab teda ja keda tema armastama hakkab.“[1]

Seda, et oma vanemate jaoks soovimatu laps on ühiskonnas vägagi soovitud, saab tõestada Ameerika Ühendriikide näitel. Seal tehakse aastas ligi miljon aborti, samal ajal kui adopteerimise järjekorras ootab võimalust oma kodu väikesele lapsele avada erinevatel hinnangutel ligi kaks miljonit abielupaari. Hinnanguliselt on see üks pere iga 36 lapse kohta, kes antakse adopteerimiseks.[2] Vahel on inimeste valmidus aidata sündimata lapsi sedavõrd suur, et soovitakse lapsendada mitte üksnes terveid lapsi, vaid järjekorrad on moodustunud ka nendest, kes on valmis adopteerima nt Downi sündroomi või spina bifida’ga beebi.

Lõpetuseks, üks abordipooldajate retoorika kõige hämmastavamaid aspekte on see, et püütakse jätta mulje, nagu oleks abort sündimata beebi parimates huvides. Kuidas saaksime uskuda, et väikese kaitsetu inimlapse hävitamine tema ema üsas, sageli äärmiselt piinarikkal moel ja vaid seetõttu, et vanemad teda ei soovi, on tema enda huvides!? Orjapidajad argumenteerisid 18. sajandil, et orjapidamine on tegelikult mustanahaliste endi huvides, kuna nad ei saaks omal käel hakkama. Täna öeldakse: „Ma ei taha seda last, kuna ma ei saa talle anda piisavalt head elu.“ Ja mida nähakse lahendusena? Võtta lapselt igasugune elu. Nii on võimalik seista omaenda huvide eest, väites, et lähtutakse ohvrite parimatest huvidest.

[1] Ema Teresa Rahvuslikul palvushommikusöögil 3. veebruaril 1994.
[2] American Adoptions; www.americanadoptions.com/pregnant/waiting_adoptive_families

Esiteks on väide, et abort kaitseb lapsi kuritarvitamise eest, iseeneses vastuoluline, kuna abort kui sündimata inimese tapmine on laste kuritarvitamise surmav vorm. Mõte välistada võimalikku laste kuritarvitamist kunagi tulevikus potentsiaalsete ohvrite tapmisega oleks sama absurdne kui plaan seista vastu perevägivallale abielunaiste tapmise teel.

Teiseks tuleks küsida, kas ema või isa võib tappa näiteks 2-aastase lapse, kuna ta ei soovi teda ning kardab, et see soovimatus võib viia lapse kuritarvitamiseni? Laste kuritarvitamine selle erinevates vormides on karistusseadustiku kohaselt kuritegu. Kuid eesmärk üht kuritegu ära hoida ei saa õigustada teist ja veelgi kurjemat tegu – lapse tapmist. Kui sündinud inimlapse kuritarvitamine on vale, siis kuidas saab sündimata lapse tapmist pidada õigeks?

Veelgi enam, ei ole mingit tõestust selle kohta, et planeerimata või isegi „soovimata” lapsed langeksid tihedamini kuritarvitamise ohvriks kui planeeritud ja soovitud lapsed. Pigem vastupidi: 1980. aastal uuris Lõuna-Carolina Ülikooli professor Edward Lenoski 600-t laste kuritarvitamise juhtumit. Uuringu tulemustest nähtus, et enam kui 90 protsendil nendest juhtudest kinnitasid vanemad, et väärkohtlemise ohvriks langenud laps oli soovitud.[1] Lisaks kinnitab statistika, et peredes, kus on tehtud aborti, esineb laste kuritarvitamist oluliselt rohkem kui peredes, kus aborti tehtud ei ole.[2]

Eestiski tuntud Princetoni Ülikooli professor Peter Singer teeb aborti õigustavate argumentide pinnalt täiesti loogilise, kuid väga hirmuäratava järelduse:

„Inimlapsed sünnivad eneseteadvuseta ja võimeta mõista, et nad eksisteerivad ajas. Nad ei ole isikud. Seega ei ole põhjust pidada nende elu kaitsmisväärsemaks kui loote elu.“[3]

Tõepoolest, kui asume seisukohale, et sündimata inimese elu ei ole väärtuslik, peame loogiliselt järeldama, et seda ei ole ka vastsündinute ja lõppastmes ka kõigi teiste inimeste elu. Ja selle järelduseni on Peter Singer ka jõudnud – ta on seisukohal, et inimese elu ei ole tingimata väärtuslikum kui looma oma.

Nii on üksnes loomulik, et abordi aktsepteerimisega kaasneb laste kuritarvitamise juhtumite arvu kasv. Võib küsida, et kui vanemad peavad võimalikuks oma sündimata lapsi tappa, siis miks peaksid nad pidama lubamatuks sündinud lapsi kuritarvitada? Dr Philip G. Ney uuringud näitavad, et asjaolu, et peredes, kus on esinenud aborti, tuleb ka rohkem ette laste kuritarvitamist, võib tuleneda ka abordist põhjustatud depressioonist ning selle rängast mõjust ema võimele edaspidi oma lastega suhestuda.[4]

Kui inimene otsustab abordi kasuks, eirab ta loomulikku instinkti hoolitseda oma abitu lapse eest. Olles selle instinkti kord alla surunud, võib tal hiljem olla raske toime tulla ka vihaga, mida võib tingida vastsündinu abitus, väikelapse nutt või eelkooliealise isepäisus.[5] Suhtumine, mis lubab aborti, on olemuselt sama kui see, mis lubab laste väärkohtlemist. Kui laste väärkohtlemise mentaliteedist ei pääse sündimata lapsed, ei pääse sellest ka sündinud lapsed. Selle kinnituseks tasub meenutada jällegi Peter Singeri mõtet:

„Veel jääb probleem, mis seisneb selles, et puudub selge piir vastsündinud imiku – kes ilmselgelt ei ole isik eetiliselt tähenduslikus mõttes – ja väikese lapse vahel, kes on. Oma raamatus „Kas beebi peaks elama?“ soovitame koos kolleeg Helga Kuhsega lubada kehtestada kuni 28-päevane periood pärast sündi, enne kui vastsündinu võetakse vastu kui inimene, kellel on teistega samaväärne eluõigus.”[6]

Ent miks peaks sel juhul kehtestama piiri vaid 28 päevale pärast sündi? Miks siis mitte juba kolmele kuule? Või kuuele kuule? Või aastale? Või kolmele aastale? … Miks ei võiks siis vanemad ise anda teada, milline piir neile sobib, kuna inimeste arvamused, soovid ja nn vajadused on erinevad? Nagu nendest õõvastavatest küsimustest on näha, viib selline mõttekäik kiiresti ebainimliku džungliseaduseni, kus tugevamate võim varjutab tsiviliseeritud ühiskonnale omased inimõigused ja -kohustused.

Ka pilguheit konkreetsetele numbritele näitab, et alates sündimata inimeste tapmise seadustamisest on maailmas laste kuritarvitamise juhtumite arv märgatavalt kasvanud. Ameerika Ühendriikides kasvas ajavahemikus 1976−1987 laste kuritarvitamise registreeritud juhtumite arv 330 protsenti.[7] Võib ju väita, et selline hüppeline kasv on tingitud õiguskaitseorganite töö tõhusamaks muutumisest või muutustest rahvaarvus, kuid võttes arvesse selle kasvu mastaapi, ei ole see veenev. Pigem paistab selline statistika osundavat, et abordi kui laste väärkohtlemise surmava vormi seadustamine (ja levik) on toonud kaasa laste väärkohtlemise teiste juhtude plahvatusliku kasvu.

[1] Edward Lenoski, Heartbeat 3 (detsember 1980), tsiteeritud raamatus John Willke, Abortion Questions and Answers. Cincinnati, Ohio: Hayes Publishing Co., 1988, lk 140–141.
[2] Nancy Michels, Helping Women Recover from Abortion. Minneapolis: Bethany House Publishers, 1988, lk 168.
[3] Peter Singer, Rethinking Life and Death. New York: St. Martin’s Griffin, 1996.
[4] Philip G. Ney, „A Consideration of Abortion Survivors“, Child Psychiatry and Human Development (Spring 1983), lk. 172–173; Philip G. Ney, „Relationship between Abortion and Child Abuse“, Canadian Journal of Psychiatry (November 1979), lk 611–612.
[5] Nancy Michels, Helping Women Recover from Abortion. Minneapolis: Bethany House Publishers, 1988, lk 169–170.
[6] Peter Singer, Rethinking Life and Death. New York: St. Martin’s Griffin, 1996, lk 217.
[7] Theresa Karminski Burke ja David C. Reardon, “Abortion Trauma and Child Abuse”, 6 Post Abortion Review (1988).

Ühiskonnas tervikuna on alati piisavalt vahendeid, et hoolitseda oma abivajavate liikmete eest. Puudu võib olla heast tahtest seda teha. Kalgistuv ühiskond hülgab abivajajad ja ehkki materiaalselt rikas, muutub see inimlikkuse poolest vaeseks ehk ebainimlikuks. Selles mõttes võib olla õigus, et me oleme ühiskonnana liiga vaesed, et hoolitseda abivajajate eest, kuid seda mitte materiaalselt, vaid inimlikkuse poolest.

Ent kas sellise kalgistumisega saab olla rahul? See küsimus ei puuduta sugugi mitte ainult tervishoiu ja sotsiaalhoolekande piisavat riiklikku rahastamist, vaid eelkõige igaühte isiklikult: kas ma olen valmis abistama neid, kes seda tõeliselt vajavad, kas vahetult või annetustega, või eelistan enese materiaalse mugavuse nimel jääda nende häda suhtes ükskõikseks?

Taaskord tuleb nentida, et isegi juhul, kui meie ühiskonnas tõepoolest ei oleks haigete laste eest hoolitsemiseks piisavalt ressursse, ei tohiks süütute sündimata inimlaste tapmist käsitleda vastuvõetava lahendusena. Eesmärk ei pühitse abinõu. Inimelu on kõrgeim ühiskondlik hüve, mille austamise arvelt ei tohi teha kompromisse. Vastasel korral kujundame ühiskonna, mis tagab oma tugevamate liikmete eelistatud elukvaliteedi nõrgemate liikmete verega. Seejuures tasub meeles pidada ema Teresa sõnu: „On tõeline vaesus otsustada, et beebi peab surema selleks, et sina võiksid elada nii, nagu parasjagu soovid.”

Ka ema jaoks on väärarengu kahtlusega lapse aborteerimine sageli veel traumeerivam kui abort mõnel muul põhjusel. Tervishoiutöötajad ning aborti kaaluvad naised peavad teadvustama, et suure tõenäosusega järgneb abordile sügav lein, mis on võrreldav nurisünnituse järgse leinaga, kuid ühe lisafaktoriga: nimelt, et abort oli tahtlik valik.[1] Enamus naisi, kes teevad aborti lapse võimaliku väärarengu tõttu, kirjeldavad valu ja negatiivseid tundeid väga laial skaalal, sealhulgas suurt kurbust, mõttetuse ja üksinduse tunnet, viha ja ängistust, hirmu, meeleheidet.[2] Naised, kes on väärarenguga lapse lõpuni kandnud ka siis, kui on teada, et lapse seisund ei luba tal pärast sünnitust kaua elada, on lapse loomuliku surma järel kirjeldanud samuti suurt kurbust − kuid see on loomulik kurbus, mis on vaba süütundest oma haige lapse ees ega vii hilisemate vaimse tervise probleemideni.

[1] White-Van Mourik MCA et al. (1992) The psychosocial sequelae of a second-trimester termination of pregnancy for fetal abnormality. Prenatal Diagnosis 12:189-204.
[2] White-Van Mourik MCA et al. (1992) The psychosocial sequelae of a second-trimester termination of pregnancy for fetal abnormality. Prenatal Diagnosis 12:189-204; Davies V et al. (2005) Psychological outcome in women undergoing termination of pregnancy for ultrasound-detected fetal anomaly in the first and second trimesters: a pilot study. Ultrasound in Obstet & Gynecol 25:389-392; Korenromp MJ et al. (2005) Long-term psychological consequences of pregnancy termination for fetal abnormality: a cross-sectional study. Prenatal Diagnosis 25:253-260.

Selleks, et mõista, et abort ei ole meie ühiskonnas võimust võtnud eesmärgiga aidata vaeseid ja puuetega inimesi, tuleb heita pilk ajalukku ja vaadata, millistest eesmärkidest lähtudes ja millistel alustel sai abordi seadustamist taotlev organiseeritud tegevus alguse.

Abort seadustati esmakordselt Nõukogude Venemaal 1920. aastal selleks, et vabastada töölisnaised emadusega kaasnevatest kohustustest ning nõrgestada perekonna institutsiooni, mis oli vastuolus nõukogude režiimi nägemusega üleilmsest töölisperest. Järgnevate aastakümnete jooksul sai abordist Nõukogude Liidus tervete rahvaste massihävitusrelv, mis on selle inimvaenuliku režiimi pärandina olnud palju tõhusam kui sõda, massiküüditamised ja muud repressioonid kokku.

1968. aasta seksuaalrevolutsioon lõi soodsa pinnase abordi seadustamiseks suures osas läänemaailmas. Vaadates lähemalt Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni ja selle asutaja Margaret Sangeri (1879–1966) tegevust, keda peetakse ka lääne ühiskonda tundmatuseni muutnud seksuaalrevolutsiooni emaks, näeme, et aborti käsitleti lihtsalt vahendina nende inimeste sündimuse piiramiseks, kelle paljunemist taheti pidurdada. Millistest ideedest täpsemalt lähtub aborti pooldav liikumine ning mis on selle kandvateks põhimõteteks, selgub Sangeri teostest ja kirjutistest, mida avaldati perioodiliselt tema toimetatud ajakirjas Birth Control Review.

Sanger rääkis vaestest ja puuetega inimestest kui „vastutustundetuse ja nõrgamõistuslikkuse hordide pahaendelistest jõududest“, väites, et nende eksistents kujutab „rünnakut intelligentsele ja rassiliselt tervele karjale.“[1] Ta hoiatas vähem tervete „valimatu paljunemise“ eest, väites, et selle tõttu sünnivad tulevased valijad, „kes võivad hävitada meie vabadused ja olla seega kõige kaugemale ulatuv oht tsivilisatsiooni tulevikule“.[2] Ta kutsus ühiskonna vähem privilegeeritud liikmeid „inimprahi rusuvaks kandamiks“.[3]

Pealkirja all „Helduse julmus“ argumenteeris Sanger, et organisatsioonid, mis püüavad aidata rasedatel naistel jõuda otsuseni mitte teha aborti ja sünnitada oma lapsed, on „otseselt kogukonda ja rassi tulevikku ohustavad“.[4] Ta lisas, et „eraisikute filantroopiale [ligimesearmastusele] toetuvatel emaduskeskustel on düsgeeniline [inimpopulatsiooni pärilike omaduste halvenemise] toime“. Tehnilise termini „düsgeeniline“ kasutamisest nähtub Sangeri veendumus, et sellised naiste abistamise püüded on vastuolus Darwini tugevamate ellujäämise õpetusega, mille kohaselt peavad looduses nõrgemad hävinema.

Samasugune vaimsus domineeris Sangeri ajakirjas Birth Control Review. See on täis artikleid, mis kannavad pealkirju nagu „Maailma rassiline probleem“, „Teel rassilise täiustumise poole“, ja „Eugeeniline steriliseerimine: hädavajadus“.[5] Viimasena nimetatud artikli autor oli dr Ernst Rudin, kes juhtis Saksamaa eugeenilist liikumist, rajades omal ajal teed natside „rassilise parendamise“ ja „etnilise puhastamise“ sildi all läbi viidud õudustele. Sarnase tooniga artikleid võib Birth Control Review’st leida palju. Näiteks kirjutab Sangeri kolleeg ja armuke dr Havelock Ellis artiklis pealkirjaga „Sündivuse kontrollimine ja steriliseerimine“, et „steriliseerimine oleks … kasulik, kuigi sel teel ei õnnestuks ühiskonnast hävitada kogu vaimselt alaarenenud elementi. See oleks alles algus.“[6] Ajaloost teame, et see „algus“ jõudis kulminatsioonini umbes kümme aastat hiljem, pühendunud eugeenika pooldaja Adolf Hitleri juhtimisel. Kuigi on tõsi, et Sanger ei olnud osundatud artiklite autor, oli ta Birth Control Review asutaja ja toimetajana otseselt vastutav selle eest, milliseid artikleid seal avaldati ning milliseid ideid seeläbi propageeriti.

Rahvusvaheline eugeenikaliikumine, mille silmapaistev liige oli vaieldamatult ka Margaret Sanger, toetas natsipoliitikat avalikult isegi veel 1938. aastal.[7] Sanger esines tervitussõnavõtuga 1925. aasta rahvusvahelisel eugeenikakonverentsil.[8] Professor Marvin Olasky kirjutab, et Sangeri 1930. aastate „Neegriprojekt“ … „leidis laiapõhjalist kiitust, kuna keskendus sündimuse piiramise vahendite levitamisele nende hulgas, keda eugeenikud kõige enam kartsid.“[9] Kui sai ilmseks, et kontratseptsioon ei ole mustanahaliste ja muude sihtgruppide arvukuse piiramiseks piisavalt efektiivne vahend, pöördusid eugeenikud lahendust otsides abordi poole, et piirata soovimatute rasside ja perekondade kasvamist.[10]

Sangeri enda sõnul tähendas nõrgemate ja vähem privilegeeritute abistamine, nende eksistentsile kaasa aitamine ja nende paljunemise võimaldamine tagasisammu inimevolutsioonis: „Selle asemel, et vähendada ja püüda kõrvaldada karja, mis on inimrassi ja maailma tulevikule ülimalt kahjustav, kipub selline tegevus muutma seda ohtlikult ülekaalukaks.[11] Selle „karja“ (ehk inimeste) all pidas Sanger silmas vaeseid ja harimatuid, kellest suure osa moodustasid etnilised vähemused. Ilmselgelt oli Sanger huvitatud nende „karjade“ kõrvaldamisest, mitte abistamisest.

Selline ajalooline tagasivaade aitab mõista, miks ei tee Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, suurim aborditeenuste pakkuja maailmas, tänaseni õigupoolest mitte midagi selleks, et luua toimivaid adopteerimise süsteeme või aidata vaeseid ja vähemusgruppidesse kuuluvaid naisi, kes eelistaksid oma sündimata lapsi mitte tappa. Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni liikmesorganisatsioonid on isegi esitanud kohtutele hagisid sulgemaks alternatiivseid raseduskriisikeskuseid, mis pakuvad naistele ka teisi valikuid peale abordi.[12]

Uurides praeguseid Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni materjale, on raske leida midagi, mis distantseeriks ennast organisatsiooni aluseks olevatest eugeenilistest ideedest, mida Sanger propageeris. Küll aga leidub palju katseid salata või õigustada neid vaeste ja puuetega inimeste suhtes vaenulikke ja rassistlikke hoiakuid.

Võib arvata, et Margaret Sanger ei olnud ebasiiras kõiges, mida ta tegi. Samuti on kindlasti tõsi, et kõik aborti pooldavad inimesed ei ole eugeenikud või rassistid. Küll aga on ajalukku vaadates rohkem kui küllalt põhjust arvata, et abort ei ole mõeldud mitte vaeste, vaid tugevamate hüvanguks.

Ka tänane Eesti abordiregulatsioon kaldub eugeenilisusse, tagades puuetega inimeste õigust elule oluliselt vähemal määral kui tervete oma. Nimelt sätestab raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (§-s 6 lg 2 p 2), et kui lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus, on lubatud teda tappa mitte reeglipärase 11. rasedusnädala lõpuni, vaid kuni 21. rasedusnädala lõpuni (seejuures piisab ainuüksi tervisekahjustuse eksisteerimise võimalusest). Nii olemegi jõudnud olukorda, kus ühiskonnas on aina vähem puuetega inimesi – ent mitte seepärast, et oleksime suutnud kõrvaldada puuete põhjused, vaid seepärast, et kõrvaldatud on puuetega inimesed, kes tapetakse reeglina enne, kui nad jõuavad sündida. Selline suhtumine puuetega inimestesse on omane pea kõikidele aborti aktsepteerivatele riikidele.

[1] Margaret Sanger, Pivot of Civilization. New York, Brentano’s Publishers, 1922, lk 176.
[2] Ibid, lk 177.
[3] Ibid, lk-d 112 ja 116.
[4] Ibid, lk 113.
[5] Havelock Ellis, „The World’s Racial Problem“, Birth Control Review (oktoober 1920), lk 14–16; Theodore Russel Robie, „Towards Race Betterment“, Birth Control Review (aprill 1933), lk 93–95; Ernst Rudin, „Eugenic Sterilization: An Urgent Need“, Birth Control Review (aprill 1933), lk 104.
[6] Havelock Ellis, „Birth Control and Sterilization“, Birth Control Review, April 1933, lk 104.
[7] Marvin Olasky, Abortion Rites: A Social History of Abortion in America. Whaton: Crossway Books, 1992, lk 256–257.
[8] Ibid, lk 258.
[9] Ibid, lk 259.
[10] Ibid, lk 259–263.
[11] Margaret Sanger, Pivot of Civilization. New York: Brentano’s Publishers, 1922, lk 116–117.
[12] Randy Alcorn, Pro Life Answers to Pro Choice Arguments. Oregon: Multnomah Publishers, 2000, lk 150.

Väita, et kellegi seisukoht on vale mitte esitatud argumendi, vaid nende esitaja isiku pärast – näiteks seepärast, et tegu on meesterahvaga –, on levinud mõtlemisviga argumentum ad hominem.

Selleks, et teada, kuidas ühes või teises olukorras moraalselt käituda, ei pea inimene olema sellist situatsiooni ise läbi elanud. Näiteks ei pruugi inimene, kes ei ole lapsevanem, olla teadlik stressist, mis sageli kaasneb kasvuvaludes vaevleva imiku rahustamisega. Kui selline inimene ütleks mõnele stressis emale, et ta ei pea valudes vaevleva lapse löömist õigeks, siis ei saaks öelda, et tal ei ole moraalset õigust sel teemal sõna võtta, kuna tal endal ei ole lapsi.

Samuti ei pea olema naine, et teada, mis on naiste suhtes õige ja mis vale. Näiteks ei pea olema naine, et olla veendunud, et vägistamine on moraalselt lubamatu. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kuigi naised on need, kes lapsi oma ihus kannavad, on mehed samuti lapsevanemad – ja mitte üksi sündinud, vaid ka sündimata laste vanemad. Eesti Vabariigi põhiseadus tunnustab §-s 27 abikaasade võrdõiguslikkust ning perekonnaseadus lisab §-s 116, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Sama kinnitab artiklis 18 lapse õiguste konventsioon.

Abordipooldajate väide, nagu jaguneksid inimesed abordiküsimuses kahte leeri – naised abordi poolt ja mehed abordi vastu – on absoluutselt vale. Sageli on just mehed need, kelle surve või toetuse puuduse tõttu naised abordi kasuks otsustavad. Samas on hulgaliselt naisi, kes on jõuliselt abordi vastu. See on iseenesest loomulik, kuna abort kui otsene rünnak naiselikkuse sügavaimaks sisuks oleva emaduse vastu on tõesti raske naistevastase vägivalla ja naiste alandamise vorm.

Inimese ja isiku tehislikku mõistelist eristamist rakendati abordi kontekstis esimest korda Ameerika Ühendriikides aastal 1973, kui toimus kohtuprotsess Roe versus Wade. Selle protsessi käigus otsustas USA Ülemkohus, et arenev loode on küll inimene, teiste sõnadega kuulub liiki Homo sapiens, kuid mitte veel isik. Kohus asus seisukohale, et kuna põhiseaduslik kaitse kehtib vaid inimisikutele, siis on abort kui mitteisikulise inimese hävitamine seaduslik. USA Ülemkohtu otsusega tehti seadusega võimalikuks olukord, kus võib eksisteerida inimene, kes ei ole isik ning kelle elule ei laiene põhiseaduslik kaitse. Tänaseks on see Ülemkohtu otsus tühistatud.

Milliste kriteeriumite järgi teha kindlaks, kas keegi on nii inimene kui ka isik? Kui üldiselt ollakse nõus, et liiki Homo sapiens kuuluvate vanemate muna- ja seemneraku ühinemisest sünnib keegi, kes kuulub ise samasse liiki, siis isiku määratlemine on osutunud raskemaks. Nõnda on näiteks geeniteadlane dr Francis Crick väitnud briti reaalteaduste ajakirjas Nature, et last võib lugeda õiguspäraselt sündinuks, kui kahe päeva jooksul pärast emaüsast väljumist tunnistatakse ta „inimühiskonna heakskiidetud liikmeks”. Ashley Montagu ja teised on pakkunud inimisiku tunnistamiseks välja kultuurimõjude kriteeriumi. Selle autori arvates pole laps inimisik enne, kui teda on mõjutanud kultuurilised tegurid.[1] Dr Joseph Fletcher väidab oma teoses „Humanhood“ („Inimeseks olemine“), et inimesed ilma minimaalsete intellektuaalsete või vaimsete eeldusteta ei ole isikud. Oma teistes teostes pakub ta kriitiliseks inimisikut piiritlevaks IQ-ks välja 40.[2]

Kõik eelmainitud määratlused paistavad silma hämmastava meelevaldsuse poolest. On selge, et kui inimene ei ole isik oma bioloogilisest algusest − eostumisest − alates, siis peab leidma kriteeriumi, mis lubaks teha vahet lihtsalt inimeste ja isikuliste või isikuks saanud inimeste vahel. Kuid juba eelneva väga lühikese ja pealiskaudse vaatluse pinnalt võib järeldada, et väljapakutud kriteeriumid on ülimalt subjektiivsed, sõltudes iga inimese enda maailmavaatest või poliitilis-ideoloogilistest eelistustest. Mis takistab diktaatoreid inimese ja isiku mõistelisele eristusele toetudes kuulutamast, et osa populatsioonist, näiteks puuetega inimesed, haiged ja vanad, kes on ületanud teatava ea, või vähemusrahvused, näiteks eestlased või juudid, kuuluvad küll inimliiki, kuid ei ole isikud ning seetõttu asuvad väljaspool igasugust õiguslikku kaitset või on nende kaitse põhimõtteliselt nõrgem?

Tegelikult on inimsuse ja isikulisuse eraldamine tehislik mõisteline protsess, millel puudub igasugune reaalne filosoofiline ja bioloogiline alus. Isiku mõiste all peame silmas inimese olemuslikke võimeid, mis eristavad teda kõikidest teistest elusolenditest – nimelt mõistust ja vaba tahet. Kas võib leiduda inimene, kes ei ole isik, teiste sõnadega mõni liiki Homo sapiens kuuluv olend, kellel puudub täielikult eeldus mõistuse ja vaba tahte avaldumiseks? Kuidas võib inimene äkitselt saada isikuks, kui ta seda eelnevalt juba ei ole? Ei ole ühtegi arengulist sündmust pärast viljastumist, mille käigus inimene omandaks sellise varem puudunud potentsiaali mõistuse ja vaba tahte avaldumiseks.

Järelikult on inimliiki kuuluv loode ka isik, sest ta on võimeline patoloogiliste takistuste puudumisel arenema inimisiku avaldumise täiuse poole. Kui ta seda ei oleks, siis peaks ta inimesest „isikuks“ arenemisel läbi tegema seletamatu kvalitatiivse hüppe, millel puudub igasugune reaalne pretsedent. Inimene võib treenida kehalist tugevust või arendada oma loomuse piires tunnetuslikke ja emotsionaalseid võimeid, kuid mitte keegi, kes pole juba eelnevalt inimene, ei saa äkitselt omandada uut loomust või seda määratlevat tuumikut, nagu peaks juhtuma siis, kui kellestki hüpoteetilisest „inimesest“ saaks ühtäkki „isik“.

[1] Ashley Montague, Sex, Man and Society (New York: G.P. Putnam and Sons, 1967), cit. Paul Fowler, Abortion: Toward an Evangelical Consensus (Portland, Ore.: Multnomah Press, 1987), lk 34-35.
[2] Joseph Fletcher, Situation Ethics: The New Morality, cit. Mark O´Keefe „Personhood: When Does it Begin…or End?”, Oregonian, 12. veebruar 1995, B1.

Kindlasti mitte. Selles olukorras räägitakse tavaliselt palju halastusest ja kaastundest väärarenguga lapse vastu, mida justkui peaks väljendama meie otsus tal mitte elada lasta. Ent õige halastus ei otsi oma objekti surma; õige halastus lähtub armastuse nõudest, soovides ja tehes teistele head. Elu on inimese esimene hüve. Seega peaks halastus, mis vähegi on oma nime väärt, püüdma hoida ja säilitada ennekõike olulisimat, mis inimesele kuulub.

Väärarenguga laste suhtes omandab surmav halastus vähemalt kahes aspektis vägagi silmakirjaliku loomu. Esiteks tundub, et väärarenguga sündimata laste tapmine ei lähtu mitte kaastundest nende, vaid eeskätt iseenda vastu. Me lihtsalt ei suuda ega taha nendega tegeleda. Teiseks on silmakirjalik rajada humaansuse kaalutlusel puuetega inimeste abistamiseks mõeldud asutusi ning üritada edendada paremat suhtumist nendesse, ent samal ajal nende ilmaletulekut sünnieelse tapmise teel takistada, kohe kui selleks võimalus avaneb.

Inimese väärtus inimesena püsib muutumatu sõltumata sellest, kas ta on puudega või mitte. Miski ei õigusta sündimata laste tapmist, kõige vähem aga end halastuse ja kaastunde varju peitev egoism. Ühiskonna humaansust ja kultuursust mõõdetakse tavaliselt selle järgi, kuidas selles suhtutakse oma kõige nõrgematesse liikmetesse – kas antakse abi ja armastust neile, kes seda kõige enam vajavad, või tallatakse nõrgemate õiguste peal. Viimasel juhul juhivad ühiskonda džungliseadused ja seeläbi õõnestatakse tasapisi kõikide ühiskonda kuuluvate inimeste õigusi. Nõrgematele tehtud ülekohus ei tunne piire ega pea seiskuma kõige nõrgema juures, vaid liigub oma sisemisest loogikast lähtudes edasi üha tugevamate poole, kes võivad leida ennast ühel päeval kellegi subjektiivsest meelevallast sündinud definitsiooni kohaselt nõrkade ja viletsate klassist ilma õiguste ja kaitseta.

Ameerika Ühendriikide üks peamisi abordipooldajate organisatsioone Planned Parenthood (Pereplaneerimise Liit) on viinud läbi uuringu, mille käigus selgitati, kui suur tõenäosus on rasestuda naisel, kes on ühe korra seksuaalvahekorras, eeldusel, et see toimub kahe suguküpse täiskasvanu vahel ja on vabatahtlik. Planned Parenthoodi uurimisüksusena töötav Guttmacheri Instituut, mis uurimuse läbi viis, hindas tõenäosuseks 3%. Uurimuses lisati veel, et vägistamisega kaasneb palju tegureid, mis vähendavad omakorda rasestumise tõenäosust.[1] Sama instituudi andmeil on näiteks Ameerika Ühendriikides tehtavatest abortidest vaid 1% seotud vägistamisjärgse raseduse katkestamisega.[2] Mõningad teised uuringud näitavad, et tõenäosus rasestuda vägivaldselt pealesurutud vahekorra tulemusel on keskeltläbi 1/1000.[3]

Miks on siiski levinud arusaam, et paljud abordid on seotud vägistamise tulemusel tekkinud raseduse katkestamisega, hoolimata sellest, et paljud uuringud räägivad hoopis vastupidist? Tihtipeale on põhjus lihtsalt väitluste retoorikas, kus lihtsama argumendina abordi seadustamise poolt tuuakse sisse emotsionaalselt rasked juhtumid nagu vägistamine või intsest, mis äratavad igaühes kaastunnet nende hirmsate tegude ohvrite vastu ning mille „tagajärgede kõrvaldamiseks” on kerge pakkuda lihtsustatud lahendusi, nagu näiteks abort. Teisalt on kahjuks mõned noored naised, kes on igal juhul tahtnud oma last aborteerida, arstide kaastunde äratamiseks valetanud, et neid on vägistatud. Nõnda juhtus ka kurikuulsas kohtuprotsessis Roe vs. Wade, mis seadustas abordi kõikjal USA-s. Norma McCorvey – naine, kes soovis aborti teha – väitis, et teda vägistati. Aastaid hiljem tunnistas ta, et valetas ja rääkis vägistamisest vaid selleks, et pälvida kohtunike ja meedia poolehoid.[4]

Kui tegu on tõepoolest vägistamise tulemusel eostatud lapsega, siis tuleb küsida, kes peab sellises olukorras karistust kandma – kas süütu laps või kuriteo toime pannud vägistaja? On selge, et laps ise ei ole kuidagi vägistamises süüdi. Olukorda raskendab tõsiasi, et naine peaks siin võtma enda peale lapsekandmisega ja juhul, kui ta otsustab lapse endale jätta, ka tema kasvatamisega seonduvad raskused. Selles inimlikult keerulises olukorras vajatakse abi nii perekonnalt kui ka ühiskondlikelt struktuuridelt. Eelnevalt mainitud tõsiasi aga jääb samaks – lapse süütus on väljaspool kahtlust. Süütu olendina on lapsel õigus elule, mida abort kõige raskemal kujul rikuks.

Vägistamine ja intsest on hirmuäratavad kuriteod, millega on kerge määrida kõiki, keda see puudutab, eeskätt naist ja last, kes võib eostuda. Siiski on kuritegelik osapool vägistamise juures just nimelt vägistaja. Tema ainukesena väärib ka karistust. Naise eneseväärikust on vägistamine küll sügavalt haavanud, kuid tema põhiolemust ja sellega kaasnevat inimväärikust ei ole see puudutanud. Süütu lapse tapmine on aga tegu, mis teeb ka emast süüdlase ning kahjustab ühtlasi tema inimväärikust.

Abordivägivald on olemuselt võrreldav vägistamisega kaasneva vägivallaga. Abordiga teostab naine kontrolli oma keha üle sellisel viisil, et ta ei pea lugu teise inimese, antud juhul omaenda lapse fundamentaalsetest õigustest. Vägistamise korral lähtub mees naise suhtes sarnasest põhimõttest, seades oma seksuaalsed ihad naise isikupuutumatusest kõrgemale. Nii abordi kui vägistamise puhul seatakse oma isiklikud huvid teise inimese õigustest kõrgemale. Just nimelt teiste õigused aga seisavad väärtuste hierarhias palju kõrgemal isiklikest huvidest, mis võivad viia mõne inimese tegema aborti ja teise vägistama. Naise isikupuutumatus on väärtuste hierarhias mõõtmatult kõrgemal positsioonil kui mõne mehe iha end seksuaalselt rahuldada. Samamoodi on sündimata inimese õigus elule hindamatult olulisem kui ükskõik milline põhjus, mille pärast naine võiks soovida aborti teha.

Abordivägivald ei paku vägistamise ohvrile tegelikult mingit lahendust. Süütu lapse tapmine ei tee mitte midagi halba kurjategijale ega mitte midagi head naisele, kuritöö ohvrile. Vähe sellest: abort ei suuda kunagi parandada neid haavu, mille vägistamine on naise hinge rebinud, vaid lisab nendele juurde veel uue trauma. Laps, kes on vägistamise tulemusel eostatud, ei ole iseenesest kuidagi halvem nendest, kelle on sigitanud teineteist austavad ja armastavad vanemad. Lapse eluõiguse seisukohast ei ole oluline see, kuidas ta on eostatud, vaid et ta on eostatud. Lapse väärtus inimesena ei kahane tulenevalt tema eostamise viisist; nagu igal teisel, on ka kuritegelikul viisil eostatud lapsel õigus elada.

Palju on räägitud sellest, et naisele võiks vägistamise või intsesti tulemusel eostatud lapse kandmine ja ilmaletoomine olla pidevaks piina ja alanduse allikaks, meenutades talle tema üleelamisi. Tegelikkus võib aga olla hoopis vastupidine. Nimelt võib süütu lapse sünd olla naisele tõeliseks paranemise ja lepituse lätteks. Paljud vägistamise ohvriks langenud naised on öelnud, et laps on ainukene hea asi, mis selle koletu kuriteo õudusest võib sündida. Siiski on naisel, kui ta ei leia endas jõudu oma last üles kasvatada, võimalus anda ta kellelegi teisele.

On võimalik, et mitmed inimesed meie ümber, kelle elude saladusi me ei tunne, on eostatud vägistamise tulemusel. Nende emad on omal ajal teinud sangarliku otsuse nad ilmale tuua ja praegu võivad need lapsed valgustada ja soojendada oma kohalolekuga paljude teiste inimeste elusid. Vägistamise või intsesti puhul oleks abort vaid katse eitada juhtunut, kuid eitus ei ole eales hea lahendus, liiatigi ei paku trauma allasurumine või eitamine hingele tõelist ravi, vaid võib hiljem esile tulla sümptomitena, mille algset seost abordiga isegi ei teadvustata.

Kõik eespool öeldu kehtib ka intsesti puhul. Intsest on õudustäratav kuritegu. Tuleb teha kõik selleks, et tüdruk, kes on langenud intsesti ohvriks, viidaks turvalisse keskkonda, et kaitsta teda ärakasutaja edasiste rünnakute eest. Siingi on probleemiks vägistaja ja ärakasutaja, mitte tüdruk ega tema laps. Vastupidiselt üldistele arusaamadele on sellisel puhul loote väärarengud üpris haruldased ja kui neid esinekski, siis on ka puuetega inimesel samasugune õigus elule kui tervel inimesel. Ühtlasi on kurb tõsiasi, et pärast abordi seadustamist on isadel oma tütreid palju lihtsam ära kasutada, kuna tüdruku rasestumise korral on kuritegu oluliselt kergem varjata.

[1] Jean Staker Garton, Who Broke the Baby? (Minneapolis, Minn: Bethany House Publishers, 1979), 76.
[2] “Abortion: Facts at a Glance”, Planned Parenthood Federation of America, n.d., 1.
[3] John Willke, Abortion Questions and Answers (Cincinnati, Ohio: Hayes Publishing Co.,1988), lk 53.
[4] Sue Reily, “Life Uneasy for Woman at Center of Abortion Ruling”, Oregonian, 9. May, 1989, A2.

Olukordi, kus ema elu päästmine tooks endaga kaasa sündimata lapse surma, tuleb ette väga harva. Mõningatel hinnangutel on kõikidest abortidest vähem kui 1% seotud ema elu päästmisega.[1]

Näiteks toob emakavähi või emakavälise raseduse korral emale elupäästva ravi osutamine tavaliselt kaasa sündimata lapse surma. See on moraalselt aktsepteeritav juhul, kui meedikute ja lapsevanemate pürgimus on suunatud ema elu päästmisele, mitte kunagi aga lapse otsesele tapmisele. Sellises olukorras peaks alati püüdma päästa nii ema kui lapse elu, ent kui on võimalik päästa ühe inimese elu selle asemel, et mõlemad hukkuksid, siis tuleb seda teha. Sellisel juhul on sündimata lapse surm ema elu päästmise traagiline tagajärg, mitte teo eesmärk iseeneses. Sel juhul ei ole tegu eesmärgipäraselt teostatud abordiga, millega püütakse otseselt hävitada sündimata elu.

Selle argumendiga on abordi seadustamise protsessides palju manipuleeritud, haarates sellesse ka ohud vaimsele tervisele ning väites, et raseduse jätkamine kujutab endast ema jaoks sellist emotsionaalset koormat, mis võib viia ta enesetapuni.[2] Mõistagi on eelpool peetud silmas vaid füüsilisest seisundist tulenevat reaalset ohtu emale, mis nõuab viivitamatut meditsiinilist sekkumist ning elupäästva ravi osutamist, ja selliseks raviks ei saa kunagi olla abort ise.

[1] “Abortion: Facts at a Glance”, Planned Parenthood Federation of America, n.d., 1.
[2] Näiteks, Iiri kohtuasi Attorney General v X (1992), tavaliselt tuntud kui “X Case”, nõudis aborditegemise õigust Iiri naistele, kui rasedus ohustas ema elu, sh kujutas endast nn ohtu enesetapuks.