Minu nimi on Aet. Jagan oma lugu, mis jääb küll meditsiini seisukohast suuresti teistsugusesse aega (eelmisesse sajandisse). Ometi olenemata aegadest, olukordadest, tunnetest oleme naistena silmitsi kriisidega, kus valikuid on väga raske teha. Nii saan vaid lugejat omalt poolt julgustada — vali ELU!
Minu esimene abort jäi aega, kus peres oli juba kaks last. Elasime abikaasa vanaisa juures, kus meil oli tuba. Valitses teadmatus, oskamatus, tohutu hirm — ja võlad. Abikaasa oli alkoholismi küüsis. Ja kui aus olla, siis abort oli Nõukogude Eestis probleemi “lahendus”.
Loomulikult olid ka siis kahtlused ja hirmud, kuid meeleheide sundis tegutsema. Kindlasti ei mõelnud ma, et see on lapse tapmine. Loode sai lapseks, kui ta oli sündinud. Seega teatud nädalateni oli lubatud sellest loobuda.
Teine abort tuli siis, kui olin olnud raskes neeruvaagnapõletikus ja väga kangete rohtude all. Olin veendunud, et ravimite mõju oli loodet kahjustanud ja otsustasin abordi kasuks hirmu tõttu. Sel ajal puudus ka võimekus meditsiinisüsteemis võimalikke kahjustusi selgitada.
Mõlema abordi puhul puudus mul tugivõrgustik, kellega oleksin saanud oma hirme jagada. Kindlasti olin ka loomult introvert ega osanud teiste abi otsida. Ka naistearst ei suunanud mind. Need olid minu otsused.
Keegi ei rääkinud sellest, mida need valikud kaasa toovad. Palju pisaraid, tohutu süütunde, häbi, et hakkama ei saanud, kahtlused ja hirmud. Hiljem ka mõistmise, et olen ise lubanud oma lapsed mõrvata.
Isegi, kui teadsin Jumala andestusest, möödus aastaid enne, kui suutsin sellest rääkida ja ka iseendale andeks anda.
ELU poolt
Mu elus on olnud veel kaks episoodi, mida soovin jagada.
1. Mu vanem poeg haigestus äkitselt 6-aastasena peavähki. Ka see lugu jäi aega, kus meditsiinis ei olnud veel kaasaegseid võimalusi. See olukord neelas kogu energia ja tähelepanu, lisaks oli peres veel väike tütar. Nii ei pidanud ma enda ihus toimuvaid muutusi märkimisväärseks ning arvasin, et need tulevad närvipingest (nt söömine). Nii selgus ühel hetkel minu rasedus tänu loote liigutustele. Ja kui mu vanem poeg oli siit ilmast lahkunud, sündis meie perre uus poeg — nädal pärast matuseid.
Tagasivaatavalt mõtlen õudusega: kui ma oleksin sellest rasedusest enne loote liigutamist teadnud, kas ma oleksin teinud sel hetkel aborti, püüdes vaid keskenduda esimese poja terveks saamisele …?
2) Meditsiin ja teadlikkus ühiskonnas olid juba paranenud (1999/2000 a). Mul oli diagnoositud emakakaela vähk. Samas olin just jäänud last ootama. Arstid käskisid aborti teha. Keeldusin, saades tõelise pahameele osaliseks. Kuu aega hiljem ultrahelisse minnes selgus, et lapse süda enam ei löö. Seda mõtet oli raske taluda (ootasime teda nii väga). Ent järgnevate protseduuride käigus avastati minu organismis põletik, mida ei oldud enne märgatud. Sain õiget ravi. Vahel mulle tundub, et see “Pisike” andis oma elu minu eest …
Paljut on raske mõista, aga olen õppinud usaldama Jumalat, kes on elu Looja.
Mu vanem poeg ütles kaks nädalat enne oma surma: “Ma tahan minna Jumala juurde.” Kui ma talt küsisin, mida meie peame tegema, me ju armastame teda nii väga — vastas ta lihtsalt: “Teie võite oodata, kuni teile järgi tullakse.”
Lähtuvalt sellest olen õppinud olema tänulik kingitud võimaluste eest, rõõmu tundma ja neid väärtustama praeguses hetkes.
