Prindi


Siin sektsioonis on abordi füüsilise, psüühilise ja sotsiaalse reaalsuse selgitamiseks vastatud mitmesugustele laialt levinud aborti õigustavatele argumentidele. Kuivõrd neid argumente on formaalset autoriteeti omavate isikute ja institutsioonide poolt piisavalt kaua korrutatud, või kuna need sobivad omaksvõetud ideoloogiaga, on paljudesse neist hakatud suhtuma kriitikavabalt.

Bioloogilised argumendid



Inimese elu algust ei ole võimalik kindlaks teha; tegu on religioosse küsimusega, millele ei saa teaduslikku vastust anda.


Inimese elu alguse määratlemise näol oli tegemist religioosse (st. usul põhineva) küsimusega, kuni teadmised bioloogiast olid puudulikud, kuna puudus võimalus emaüsas toimuvat vahetult vaadelda. Selle tõttu valitsesid inimelu alguse kohta teadmise asemel spekulatiivsed arvamused ja uskumused. Ent praeguseks on olukord põhjalikult muutunud. Tänapäeval võib inimese elu alguse küsimus olla religioosne ainult inimese jaoks, kes ei ole bioloogiaga piisavalt kursis või eirab bioloogilisi tõsiasju.

Bioloogiline elu ei teki iga olendi puhul uuesti. See antakse katkematult edasi üh(ted)elt olendi(te)lt teis(t)ele elavate rakkude kaudu, millest areneb uus iseseisev organism. Seega edasiandmisel elu ei katke ega teki uuesti, vaid antakse edasi ühelt olendilt teisele. Iga olend kuulub mingisse liiki ja tema keha rakud – ka need, mille kaudu elu edasi antakse – on konkreetsesse liiki kuuluva olendi rakud. Nendes rakkudes sisalduv geneetiline informatsioon määrab ära, millisesse liiki uus, nendest rakkudest arenev olend kuulub. Nii ei saa porgandist paljunemisel tekkida kartul ega inimesest kana. Lisaks liiki määratlevale informatsioonile sisaldub geneetilises informatsioonis ka uue isendi individuaalsete bioloogiliste iseärasuste määratlus. Elu edasikandvate rakkude arenguprogrammi käivitumisel (inimese puhul mees- ja naissuguraku ühinemisel) ongi tekkinud uus, konkreetsesse liiki kuuluv ja konkreetsete bioloogiliste iseärasustega olend.

Tõsi, ühest viljastunud munarakust võivad jagunemise teel kujuneda mitmikud (~3 juhul 1000-st). Jagunemise mehhanism ja põhjused ei ole veel selged. Seetõttu esineb ka seisukoht, et kuigi inimelu algab eostumisel, saame konkreetsest indiviidist rääkida alles pärast seda, kui jagunemine ei ole enam võimalik (pärast 15 päeva viljastumisest). Seega lükatakse 3/1000 vaieldava juhtumi tõttu 2 nädala võrra edasi 997/1000 inimese indiviidiks tunnistamine, ehkki nad ei jagune. Esineb juhtumeid, kus jagunemine algab väga hilja (13.-15. päeval) ja ei jõuagi lõpule, nii et moodustuvad nn siiami kaksikud, kellel on osaliselt ühine keha. Tegemist on kahe isikuga, kes siiski ei ole kehaliselt eraldatud. Seega ei saa täielik kehaline iseolemine olla peamine kriteerium inimese individuaalsuse määratlemisel, ehkki see kriteerium tavakogemuses enamasti kehtib. Sõltumata jagunemisest algab inimese elu eostumisel, ent sõltuvalt sellest, kas jagunemine toimub või mitte, algab eostumisel ühe või mitme inimese elu.

Ühemunaraku (ehk identsete) kaksikute fenomeni tõttu ei saa ka unikaalset geneetilist informatsiooni pidada inimese individuaalsuse lõplikuks määrajaks. Jagavad ju identsed kaksikud täielikult sama geneetilist materjali (jättes kõrvale võimalikud mutatsioonid). Ent see geneetiline informatsioon hakkab realiseeruma vaid vastasmõjus keskkonnaga, alguses emaüsas ja hiljem väljaspool seda. Interaktsioon keskkonnaga aktiviseerib identsete mitmikute geneetilise informatsiooni realiseerumist organismi toimimise, muutumise ja arengu käigus erinevalt. Toimub epigeneetiline eristumine. Nii nagu sama geneetilist informatsiooni kandvad rakud eristuvad, moodustades kehas väga erinevaid struktuure, nii eristuvad ka sama geneetilist informatsiooni kandvad isikud, kuna erinevate keskkondlike mõjudega kokku puutudes võivad neil aktualiseeruda erinevad geenid. Seega, ehkki ülekaalukal enamusel inimestest on unikaalne geneetiline info, ei ole mitte see nende individuaalsuse lõplik määraja, vaid nende toimimine selle päritud informatsiooni alusel kujuneva keha ja konkreetse keskkonna vastastikuste mõjude ja suhete süsteemis, mis saab alguse eostumisel ja mida nimetatakse eluks.

Kokkuvõttes, inimese elu saab alguse siis, kui seemnerakk viljastab munaraku ning nendes kahes rakus sisalduva geneetilise materjali kombineerumisel tekib uus organism (mõnikord mitu), mis hakkab arenema inimesena.üles


Loode on vaid osa raseda naise kehast; ei saa ju tõsiselt arvata, et külmutatud embrüo on inimisik.


Miks ei saa külmutatud inimest pidada inimeseks? Kui hiberneeritakse täiskasvanu, ei pea keegi teda tema ema kehaosaks. Samuti ei ole inimene oma varases arengustaadiumis ema keha osa, ehkki ema ja lapse kehade funktsionaalsed süsteemid on tihedalt ühendatud. Ühtlasi oleks veider rääkida embrüost kui ema keha osast, samal ajal kui üha enamate laste elu saab alguse mitte emaüsas, vaid katseklaasis (mille järgselt siirdatakse embrüo emakasse).

Inimese keha kõik rakud kannavad sama geneetilist informatsiooni (juhul kui pole toimunud mutatsioone), kuna see pärineb samast allikast – see on koopia ema ja isa sugurakkude ühinemisel tekkinud esimese raku unikaalsest geneetilisest infost. Embrüo rakkudes sisalduv geneetiline informatsioon erineb ema keha rakkudes sisalduvast geneetilisest informatsioonist ja määratleb teise, emast erineva organismi. Ka embrüonaalses faasis saab laps emalt vaid toitu, hapnikku ja soojust ning kaitset väliste mõjude eest.

Kui nõustuksime seisukohaga, et loode on ema keha osa, peaksime nõustuma ka sellega, et raseduse ajal on emal kaks paralleelselt tuksuvat südant, kaks vereringesüsteemi ja pead, neli silma ja kõrva, kaheksa jäset jne. Veelgi enam, peaksime nõustuma, et poisslast kandval emal on kahe erineva soo suguelundid. Mitmikute korral oleks absurdsuse aste veelgi suurem.üles

Loode on lihtsalt viljastumise tulemusena tekkinud kudedeklomp, mitte inimene. Abort on raseduse katkestamine, mitte lapse tapmine.


Inimese keha koosneb mitmesugustest kudedest. Selles mõttes on igaüks meist “kudedeklomp”. Samas kannavad kõik antud isiku koed sama geneetilist informatsiooni, mille tulemusena need koed toimivad üheskoos, moodustades meie keha ja olles aluseks meie bioloogilisele elule. Samuti on tõsi, et see kudede kooslus on tekkinud munaraku viljastumise tulemusena. Sel hetkel hakkasid arenema uue inimese keha koed – esialgu ainsa totipotentse rakuna ja seejärel totipotentsete rakkude kooslusena, nende diferentseerumise kaudu pluripotentsete rakkudena, edasise diferentseerumise läbi multipotentsete, ja lõpuks erinevaid organeid ja organsüsteeme moodustavate unipotentsete rakkudena. Ent need koed on konkreetse inimese keha koed, mitte mingi abstraktne “elusaine”, millest kunagi võib kujuneda inimene.

Munaraku viljastumine, uue inimese eostumine ja naise rasestumine ei ole tavaliselt kolm eraldiseisvat, ajalises järgnevuses olevat sündmust, vaid ühe ja sama sündmuse kolm erinevat aspekti. Munaraku viljastumisel naine rasestub ja eostub uus inimene. Siiski ei ole see alati nii. Emakavälise kunstliku viljastamise korral on rasestumine eraldatud viljastumisest-eostumisest. Kloonimise korral (kui see peaks teostuma) on uue inimese teke eraldatud munaraku viljastumisest. Esineb juhuseid, kus raseduse katkestamine päädib lapse enneaegse sünni, mitte tema surmaga. Siiski on tahtliku abordi taotlus suunatud raseduse katkestamise kaudu lapse tapmisele. Seepärast on meditsiiniline abort kui raseduse tehislik katkestamine üldjuhul ühtlasi ka eostunud inimese tapmine.

Möödunud sajandi kuuekĂĽmnendatest aastatest alates on mõningad organisatsioonid pĂĽĂĽdnud saavutada eostumise ja raseduse mõistete ĂĽmberdefineerimist, et võimaldada rasestumisvastaste vahendite nime all turule tuua medikamente, mille toime on ka raseduse katkestamine, mitte ainult selle ärahoidmine, st. need toimivad mitte ainult kontratseptiivide, vaid ka abortiividena. Selleks on pĂĽĂĽtud määratleda raseduse alguseks implantatsiooni ehk embrĂĽo pesastumist emakaseinale. Ăśmberdefineerimisega kaasnevat vastuolu iseloomustab hästi tsitaat õiguskantsleri vastusest (PDF) Kirikute Nõukogu järelepärimisele “Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse” vastavuse kohta põhiseadusele: “loote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal -- s.o. 15. raseduspäevast kuni lapse sĂĽnnini.” Vahe tegemine raseduse katkestamise ja raseduse vältimise vahel käib vahel ĂĽle jõu ka naistearstidel. Näiteks tsiteeritakse Evita Grupp OĂś  kodulehel naistearst Galina Litterit: „Abort on ĂĽks kontratseptsiooni meetoditest ning see on paratamatus ja fakt.“üles

Loode võib olla elus, kuid seda on ka muna- ja seemnerakud; loode on potentsiaalne inimene, mitte tegelik.


Tõsi, muna- ja seemnerakud on samuti elus, ent mitte nii nagu loode – nad ei moodusta iseseisvat, ennast taastootvat organismi. Muna- ja seemnerakud ei saa iseseisvalt elada ennast taastootes. Olles küpsenud, surevad nad pea, kui just seemnerakk ei viljasta munarakku ja ei eostu uus inimene. Ent kui see toimub, lakkavad seemne- ja munarakk eksisteerimast, transformeerudes uueks olendiks, kes kannab uut ja unikaalset geneetilist informatsiooni, mis põhineb seemne- ja munarakus sisaldunud geneetilise materjali kombineerumisel (vt elu algus).

Seni kuni nad ei ole ühinenud, eksisteerib vaid võimalus, et seemne- ja munarakust tekib uus inimene, see tähendab, nendest võib tekkida inimene, kui seemnerakk viljastab munaraku. Kui viljastamine on toimunud, ei ole tegemist mitte potentsiaalse inimesega, vaid teatud potentsiaali omava inimesega, st. inimesega, kellel on võimalused arenguks – arenguks inimesena. Selles suhtes ei ole äsjaeostunud inimene erand – me kõik omame mingit potentsiaali areneda. Ent tema eripära on selle potentsiaali tohutus suuruses – ainuüksi kvantitatiivselt kasvab ta sünnieelsel perioodil mitmeid triljoneid kordi (triljon = miljon miljonit).üles


Loode ei ole isik, ta ei oma mõtestatud elu; ta on vaid mõne sentimeetri pikkune ega suuda mõelda; ta on vähem arenenud kui paljud loomad; ja üleüldse, miks peaks inimestel olema enam õigust elule kui loomadel?


Mis on elu mõte emaüsas? Piisavalt areneda, et tulla toime eluga väljaspool emaüska. Ja abordi mõte on tappa see inimene enne, kui ta areneb piisavalt, et sündida. Selleks, et inimene saaks ilmutada oma isikulisust, peab ta kehaliselt piisavalt arenema, sest tema isikulisus saab avalduda vaid tema keha kaudu. Sedamööda, kuidas tema keha süsteemid küpsevad, hakkab ta üha enam ilmutama oma isikulisust. Isikulisus on võime toimida mõistuslikult oma vabal tahtel. Selle võime realiseerumine eeldab piisavat küpsust ja tervist. Kuna inimese, nagu mistahes teise olendi keha ei teki oma täies funktsionaalsuses hetkeliselt, vaid küpseb järk-järgult, siis avaldub ka tema võimekus järk-järgult, vastavalt kehalise funktsionaalsuse kujunemisele.

Väites, et inimene pole isik enne, kui ta on nideerunud või sündinud või saavutanud teatud kaalu või pikkuse või intelligentsuse taseme, eitatakse isikulisust kui võimet tahteliseks mõtestatud tegevuseks ja samastatakse see kas mingi arenguetapi saavutamisega või isikulisuse mingi avaldumisvormiga (nt teatud IQ saavutamisega).

Esimesel juhul on aluseks kõrvaline meelevaldselt valitud kriteerium. Kui isikulisuse määramise aluseks oleks näiteks nideerumine, siis kas hobuse loode on pärast nideerumist samuti isik? Sama küsimuse võib esitada kaalu või pikkuse või eluvõimelisuse saavutamise kohta väljaspool emaüska ning samuti sünnitamise/poegimise kohta. Need kriteeriumid ei saa olla aluseks isikulisuse määramisel, kuna ei ole seotud spetsiifiliselt isikulisusega, vaid kõigi imetajate üldise lootelise arenguga. Kui aga väidetakse, et mõni neist kriteeriumitest on siiski aluseks isikulisuse määramisel, ent ainult inimese puhul, tekib küsimus, mis on see eriline inimese puhul, mis võimaldab imetajate üldises lootelises arengus tõlgendada antud kriteeriumi isikulisuse tekkimise alusena. Kui antud verstapostile eelnevas arengus inimesel selline eripära puudus, ei saa see ka iseeneslikult mitte millestki tekkida. Kui see aga oli olemas enne antud verstaposti saavutamist, siis ei ole see verstapost seotud isikulisuse tekkimisega – see on vaid etapp juba olemasoleva isiku küpsemisel.


Teisel juhul samastatakse isikulisuse tekkimine selle avaldumisega mingil tasemel, näiteks eneseteadvuse kujunemisega või teatud intelligentsustaseme saavutamisega. Mõnes variandis seatakse kindlad mõõdetavad kriteeriumid, millest allpool isikulisust ei ole, mida ületades aga isikulisus on. Teistes variantides kindlaid kriteeriume ei seata, kehtestatakse vaid mingid parameetrid, mille osas võrrelduna mõned inimesed on rohkem isikud kui teised. Sellise käsitlusega on seotud vähemalt kaks olulist probleemi.


Esiteks muudetakse isikulisus seeläbi meelevaldse poliitilise manipuleerimise objektiks. Keegi peab kehtestama, millised parameetrid ja millised kriteeriumid on isikulisuse määramise aluseks. Ajaloost on tuntud mitmeid selliseid süsteeme, kus on eitatud inimkonna mingi osa isiku staatust, näiteks koloniaalperioodil pärismaalaste, teatud ajastutel orjade (nt mustanahalised Ameerikas), genotsiidide puhul (nt juutide kujutamine Untermenschen’ite ehk alamrassina fašistlikul Saksamaal) jne. Praegusel, seadustatud abordi ajastul kehtestavad demokraatlikult valitud parlamendid, et inimene pole isik enne, kui ta on piisavalt isik (piisavalt täiskasvanud inimese sarnane).


Teiseks püütaksegi isikulisust määrata isikulisuse enda avaldumise kaudu – isik on ainult see, kelle isikulisus piisavalt avaldub; või, see on rohkem isik, kelle isikulisus rohkem avaldub. Seega tippvormis sportlane oleks rohkem isik kui tavaline inimene või kui seesama sportlane väsinuna. Magades lakkaksime olemast isikud, sest meie isikulisus ei avaldu kuidagi, ning üles ärgates oleksime rohkem isikud kui need, kes magavad. Järjekindlal järgimisel viib selline arutlus nihilismi ja absurdini, millele pole võimalik ühiskonda rajada, ilma et see ennast hävitaks.


Inimväärikus põhineb inimese isikulisusel – tema võimel toimida mõtestatult ja vabal tahtel. Selle võime avaldumine eeldab piisavat küpsust ja tervist, ent küpsus ja tervis ei määra selle võime olemasolu. See võime on inimesel eostumisest peale, ent see avaldub tema küpsemise käigus. See võime on ka puuetega ja raskete puuetega inimestel, samuti kuitahes raskelt haigetel inimestel, ent puue või haigus võib pärssida (isegi täielikult) selle avaldumise. Inimväärikus eeldab isikulisuse tunnustamist kõigil inimestel sõltumata nende funktsionaalsest suutlikkusest ning eriti nende puhul, kes on ea, puude või haiguse tõttu kõige haavatavamad.


Sündides on inimene tõepoolest üldiselt abitum kui enamik imetajaid poegimisel ja reeglina, mida algelisem olend, seda vähem vajab ta ettevalmistust iseseisvaks toimetulekuks oma loomulikus elukeskkonnas. Ent ühelgi teisel bioloogilisel olendil pole võimet mõista ennast, teisi ja maailma ning teadlikult valida õige ja vale, hea ja halva vahel ning selle valiku alusel vabatahtlikult toimida. Ehkki paljude loomade eriomane võimekus ületab inimese vahetut füüsilist võimekust erinevates valdkondades toimetulekuks, on inimese vahendatud võimekus – vahendatud tema poolt loodud kultuuri ja tsivilisatsiooni kaudu – võrreldamatult suurem mistahes looma võimekusest.


Kellelegi kuuluvatest õigustest ja kohustustest saame otseses mõttes rääkida ainult olendite puhul, kes suudavad (vähemalt põhimõtteliselt) mõista, mis on õige ja vale, ning sellele vastavalt teadlikult toimida. Teiste puhul saame õigustest rääkida vaid ülekantud tähenduses – sedavõrd, kuivõrd inimesel on kohustusi nende suhtes. Võime tunnetada tõde ja püüelda vabal tahtel hüve poole annab inimesele erilise väärtuse, aga ühtlasi paneb talle ka kohustuse kogu ülejäänud loodu suhtes – austades selle loomupärast toimimist seda tundma õppida, selle eest hoolt kanda ja seda kasutada, aga vajaduse korral end selle eest ka kaitsta.üles


Inimelu algab sünniga; miks muidu tähistame sünnipäevi, mitte viljastumispäevi ning miks muidu ei korralda me nurisünnituste järel matuseid?


See argument võiks olla oluline, kui tähistaksime sünnipäeva kui elu alguse päeva. Ent me tähistame seda just nimelt kui sünnipäeva, st. sündimise päeva; päeva, mil inimene astus varjulisest emaüsast välja meie, sündinute keskele; päeva, mil ta kohtus teiste inimestega näost näkku.


Kultuuritraditsioonid on kujunenud aastatuhandete jooksul ja väga suure enamuse sellest ajast on ettekujutus inimese arengu lootelisest faasist olnud puudulik. (Samas on teadmiste puudulikkuse tõttu olnud piiratud ka võimalused sellesse sekkuda.) Seetõttu on inimese elu oluliste tähtpäevade tähistamise aluseks olnud enamasti n-ö nähtavad, “käegakatsutavad” sündmused. Sedamööda, kuidas süveneb arusaamine inimese elu esimesest, varjatud faasist, leiab see oma esindatuse ka kultuuris. Paraku on inimese avarduvad teadmised sageli vastuolus tema enesekesksete soovidega. Inimese võime sekkuda varajasse arengusse emaüsas on võtnud massiliselt hävitava vormi, mis iseloomustab inimese suutlikkust mõtlematuks või ka tahtlikuks paheks. Nagu muudeski valdkondades, jõuab inimese võime loodust mõjutada pahatihti ette tema arusaamisest oma tegude tagajärgede kohta. Alles siis, kui see meeltesegadus on võidetud, või ka sellega võitlemise käigus, kujuneb domineerivaks kultuur, mis austab ja väärtustab inimese elu selle algusest peale ja selle kõige haavatavamates vormides.üles