Inspireeriv lugu abordikliiniku direktori pöördumisest Abby Johnson - UNPLANNED

Prindi


Küllap ammutab elukultuur kõige enam jõudu ja lootust sellest, kui aborti kaaluvad vanemad otsustavad oma lapse siiski armastusega vastu võtta, säästes nii teda vägivaldsest surmast kui iseennast sügavatest hingehaavadest. Ent aeg-ajalt saab elukultuur üle maailma veel erilisi kingitusi julgete inimeste näol, kes on olnud abordimasina teenistuses, kuid pöördunud ning asunud kaitsma sündimata beebisid ning nende perekondi.

Teame mitmeid selliseid lugusid. Hiljuti lahkus meie seast ilmselt üks kõige erakordsema elukäiguga inimestest, Dr Bernard Nathanson, kes - olles olnud vastutav umbkaudu 75 000 abordi sooritamise eest (sealhulgas omaenda lapse aborteerimise eest), abordiideoloogia tuline edendaja ning vabade abordiseaduste „isa“ - muutis oma eluhoiakuid kardinaalselt pärast ultraheli kasutuselevõttu. Nähes, mis abordi käigus emaüsas päriselt toimub, otsustas Dr Nathanson hakata „taltsutama seda džinni, mille ta ise oli purgist välja lasknud“. Tema film „Silent Scream“ oli läbimurre, mida elu kaitsjad tänaseni kõrgelt hindavad. Selles reas seisavad veel Dr Anthony Levantino, Dr Stojan Adasevic, Carol Everett ja mitmed teised, kes on maailmale oma julge pöördumisega nähtavaks teinud aborditööstuse destruktiivse olemuse. Viimati astus nende sekka Abby Johnson, endine Planned Parenthoodi direktor, kes sarnaselt Dr Nathansoniga muutis meelt seejärel, kui oli ühel tavalisel tööpäeval tulnud appi ultraheliga jälgitava abordi sooritamise juurde. Johnson pidi hoidma ultraheli aparaati, et nii abordiarst kui ka ta ise näeks, kuidas pisikene inimene vaakumaspiratsiooni käigus tükkideks rebitakse ning ema üsast välja imetakse. „Kui ma võtsin ultraheli sondi enda kätte, ei oleks ma võinud kuidagi aimata, mismoodi järgnevad kümme minutit raputavad minu väärtuste alusmüüri ja muudavad tervet minu elukäiku,“ kirjutab Johnson.

Abby Johnson alustas Planned Parenthoodi vabatahtlikuna juba tudengipõlves, õppides psühholoogiat ja hiljem magistrantuuris nõustamist - ja seda siira veendumusega, et aitab sel viisil kriisisituatsioonis olevaid naisi. 2005. aastal palkas Planned Parenthood ta ametlikult tööle ning temast sai pereplaneerimisprogrammide juht ning Planned Parenthoodi eestkõneleja meedias. Hiljem edutati ta Bryani kliiniku direktoriks Texases. Kaheksa aastat oli ta maailma suurima abordipakkuja ideoloogia vankumatu advokaat – nii patsientide, avalikkuse kui ka omaenda abikaasa ees. Kuigi mitmed kokkulangevused panid ta endale ebamugavaid küsimusi esitama – nendest olulisim oli ehk Planned Parenthoodi finantskriis, mis paljastas raha tõelise allika, nimelt jõudsalt töötava abordisüsteemi, ning aktualiseeris vajaduse selle intensiivsuse järele –, ei mõistnud Johnson päriselt, milles ta oli aastaid osalenud, kuni päevani, mil seda näitas ultraheli. Järgnes kannapööre, mille tulemusel sai mõne päevaga abordikliiniku direktorist ületee „teisel pool rindejoont“ asuva elupooldava organisatsiooni Coalition for Life vabatahtlik.

Abby Johnsoni raamat on silmiavav jutustus maailma kõige suurema abordimasina sisemehhanismidest. See on haarav tõestisündinud lugu kriisit ja pöördumisest ning meenutab igal leheküljel, et ka kurjuse kõige pimedam sügavik on avatud tõele.

Frank Pavone on oma eessõnas raamatule suurepäraselt sõnastanud ülesande, millega on silmitsi kõik elukultuuri eest seisjad, kes soovivad ehitada sildu sarnaste lugude sünniks kui Abby Johnsoni oma:

„Igaüks meist on osa sellest tervenemise protsessist – kutsutud nägema, et inimesed, kes otsustavad abordi kasuks, ja ka need, kes seda läbi viivad ning edendavad, ei ole meie vaenlased. Pigem on nad vaenlase vangid. Meie ülesanne on neid mitte hukka mõista,vaid vabastada. Mõistame hukka nende teod, kuid võtame nad vastu kui vennad ja õed.“


Inspireerigu see lugu arste, õpetajaid, seaduseloojaid ja teisi hea tahtega inimesi Eestis ja maailmas.


Samal teemal: