Uuring: abordi riiklik rahastamine tõstab abortide arvu

Prindi


Abordi riikliku rahastamise kohta öeldakse tihti, et see ei mõjuta abortide arvu, vaid üksnes tagab ligipääsu kvaliteetsele "teenusele". Seda argumenti kasutati aborti põhiõiguseks pidavate huvigruppide esindajate poolt ka Eestis, kui küsimus sügisel Elukultuuri Instituudi poolt tõstati. Kahjuks ei vasta kõnealune argument, nagu enamik aborti õigustavatest argumentidest, tõele -- seda on sunnitud tunnistama isegi sündimata inimeste tapmise eest seisvad huvigrupid.

Nt käimasoleva kuu alguses avaldasid Guttmacheri Instituudi teadurid raporti, mille kohaselt jätsid 1/4 Ameerika Ühendriikide naistest, kes oleks valitsuse rahalise toetuse olemasolu korral oma lapse aborteerida lasknud, sellise toetuse puudumisel oma sündimata lapse ellu.

Guttmacheri Instituut, mis on maailma suurima aborditegija ja nn abordiõiguse propageerija, Pereplaneerimise Liidu, uurimiskeskus, järeldas 38 temaatilise uuringu analüüsist, et naised, kel puuduvad vahendid abordi eest maksta, on tihti "sunnitud raseduse lõpuni kandma".

Käesoleval ajal on küsimus muutunud eriti aktuaalseks Ameerika Ühendriikides, kuna president Obama surub Kongressi mõlemas kojas jõuliselt läbi tervishoiupaketti, mille jõustumisel peaksid kõik USA maksumaksjad hakkama maksude tasumise teel  sündimata inimeste tapmist kui "tervishoiuteenust" rahastama -- just nagu see on aastaid toimunud Eesti Vabariigis.

Hoolimata majanduslikust surutisest ning riigieelarve jõulisest kärpimisest ei ole siiani  Eestis kaotatud riiklikku toetust sündimata inimeste tapmisele, milleks kulutatakse igal aastal enam kui 10 miljonit krooni kõigi maksumaksjate raha. Tundub, nagu oleks riiklik toetus sündimata inimeste tapmisele just kui "püha lehm" --  nagu nt kaitsevägi --, mida ei saa ka suurima häda korral puutuda. Miks küll?

Selle kurva tõsiasja taustal kõlab täiesti arusaamatult (ja skisofreenilist vastuolu loovalt ) endise õiguskantsleri Allar Jõksi ametlikus arvamuses öeldu, et "Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule. Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed ... mis tagaks [sündimata inimeste eluõiguse] proportsionaalse ja efektiivse kaitse.“