Vastuseks Eesti Naisühenduste Ümarlauale

Prindi


26.04.2008 - 15. aprillil 2008 lähetas Eesti Naisühenduste Ümarlaud (ENÜ) sotsiaalministrile kirja seoses portaaliga Abort.ee. Kuivõrd kiri oli avalik ja leidis nii Postimehe kui Eesti Päevalehe vahendusel meediakajastust, vastan siinkohal Elukultuuri Instituudi nimel ENÜ kriitikale.

ENÜ arvates on Abort.ee näol tegemist „puhtakujulise ajupesuga, mis ei võitle ainult abordiõiguse vastu, vaid peab tütarlastes ja naistes tekitama süütunde pelgalt mõtte puhul pereplaneerimisest.“ Millega sellist agressiivset seisukohta põhjendatakse? Tsiteerin:

„Kuidagi teisiti ei saa tõlgendada selliste tänapäevaste rasestumisvastaste vahendite nagu rasestumisvastased pillid, minipillid, SOS-pillid, emakasisesed spiraalid ja hormoonspiraalid, rasestumisvastased plaastrid, rasestumisvastased rõngad, süstitavad hormonaalsed vahendid ja implantaadid liigitamist abortiivide alla, mis ‚hävitavad juba alguse saanud inimelu‘. Et rasedus algab portaali autorite arvates munaraku viljastumise hetkest, tembeldatakse seega automaatselt lapsetapjateks kõik eelpool loetletud vahendeid kasutanud naised. Ainult sel viisil on võimalik selgitada portaalis toodud väidet, et alates aastast 1955 on Eestis ‚… tapetud abordi läbi enam kui 1,5 miljonit inimest …‘“
See lõik sisaldab õige mitmeid probleemseid väiteid. Esiteks on arusaamatu, miks nähakse nimetatud vahendite abortiivse toime väljatoomist ja avalikkusele arusaadavalt esitamist ajupesuna. Nagu on portaalis põhjalikult ja vaid teadusele tuginedes selgitatud, saab iga inimese elu tõepoolest alguse eostumise hetkel – see ei ole „portaali autorite arvamus“, vaid teaduslik fakt, mis omakorda tähendab, et nimetatud vahendid, omades lisaks eostumist takistavale toimele ka toimet kutsuda esile embrüo ehk varajases arengustaadiumis oleva inimorganismi hukkumine, evivad abortiivset toimet. Seda tõsiasja on selgitatud (kuigi enamasti valdkonnaspetsiifilisi mõisteid ja terminoloogiat mitte kuigi põhjalikult tundvale inimesele arusaamatul moel) nii Eesti Seksuaaltervise Liidu koduleheküljel kui nimetatud vahendite pakendites leiduvail infolehtedel -- tegu ei ole Elukultuuri Instituudi väljamõeldisega. Kas kõige selle taustal tunduks ENÜ-le parem pillide ja teiste „tänapäevaste rasestumisvastaste vahendite“ abortiivne toime maha vaikida? Teadmata vastust sellele küsimusele, on siiski tõsiasi, et Abort.ee-s ei ole kedagi lapsetapjaks tembeldatud – pakutud on vaid tõelevastavat informatsiooni, mis võimaldaks naistel (ja meestel) pereplaneerimisse puutuvaid otsuseid langetada võimalikult informeeritult ja kooskõlas oma südametunnistusega.

Ühtlasi peab kahjuks tõdema, et ENÜ arvamus, et rääkides traagilisest asjaolust, et aastast 1955 (kui Nõukogude Liit seadustas Eesti territorriumil abordi) on meie maal sünnieelselt abordi läbi hukkunud ca 1,5 miljonit inimest, on peetud silmas ka abortiivset toimet omavate medikamentide kasutamisest põhjustatud aborte, on ekslik. Kuigi seda on tõepoolest raske uskuda, on 1,5 miljonit ligikaudne arv, mis räägib ainuüksi iseeneslikest ja legaalselt indutseeritud abortidest. Ja tõepoolest, see number on märksa suurem kui tänane Eesti elanike arv.

Järgmiseks heidab ENÜ Abort.ee-le ette, et

„Abordi õigusliku regulatsiooni käsitlevas osas ‚unustavad‘ portaali autorid teiste rahvusvaheliste lepete juures mainimata näiteks Naiste Diskrimineerimise Kõigi Vormide Likvideerimise Konventsiooni ja teisi rahvusvahelisi dokumente, mis räägivad naiste õigustest ja reproduktiivsetest õigustest. Portaalis tsiteeritakse õigusakte valikuliselt ja kontekstist väljarebitult, seejuures kopeerib argumentatsioon  Eesti Kirikute Nõukogu 2002. aastal õiguskantslerile abordi delegaliseerimiseks esitatud avalduses toodut. Samal ajal kritiseerivad portaali autorid demagoogiavõtteid kasutades Eestis kehtivaid seadusi.“
Abordi õiguslikku regulatsiooni käsitledes ei ole naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonist räägitud mitte selle unustamise tõttu ega seepärast, et keegi sooviks midagi varjata, vaid pelgalt põhjusel, et antud rahvusvahelisel lepingul ei ole abordi kohta midagi olulist öelda. Ainukesed nimetatud konventsiooni sätted, mis vähegi antud teemaga seonduvad, on artikkel 12(1) ja artikkel 16(1)(e), mis ütlevad järgmist:

Artikkel 12
(1) Osapoolteks olevad riigid rakendavad kõiki kohaseid meetmeid, et likvideerida naiste diskrimineerimine tervishoiuvaldkonnas, et tagada meeste ja naiste võrdsuse alusel juurdepääs tervishoiuteenustele, seal hulgas teenustele, mis seonduvad pereplaneerimisega.
Artikkel 16
(1) Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine kõigis abielu ja perekonnasuhteid puudutavates küsimustes ning tagavad sealhulgas meeste ja naiste võrdsuse alusel: (e) ühesugused õigused vabalt ja vastutavalt otsustada oma laste arvu ja vanusevahe üle, ning saada informatsiooni, haridust ja vahendeid selle õiguse realiseerimiseks;
Nagu näha, ei tulene antud konventsioonist mingil moel õigust abordile, nii väga kui sellest huvitatud grupid seda ka ei sooviks. Ainult väga lennukas fantaasia võib viia seisukohani, et õigusest omada juurdepääsu pereplaneerimisega seonduvaile tervishoiuteenustele või õigusest oma laste arvu ja vanusevahe üle otsustada tuleneb kuidagi õigus sündimata lapsi tappa. Siiski saab neid artikleid abordist rääkides ühes tähenduses oluliseks pidada – nimelt on neis sätestatud põhimõte, et reproduktiivsete õiguste osas peaks valitsema meeste ja naiste vaheline võrdsus, mis peaks seadma küsimuse alla laialt levinud veendumuse, et abort on üksnes naise valiku küsimus.

Siinkirjutajale ei ole teada ka ühtegi muud Eesti Vabariigi jaoks siduvat rahvusvahelise õiguse allikat, mis sätestaks põhiõiguse abordile. ENÜ aga väidab end sellistest õiguse allikatest teadlik olevat, kirjutades, et “[e]nesemääramisõigus seoses raseduse säilitamise ja katkestamisega kuulub inimõiguste hulka. Igal lapsel on õigus sündida soovituna ja armastatuna.” Oleks tõesti äärmiselt huvitav teada, mis on sündimata laste tapmise "inimõiguse” salapärane allikaks. Seega oleks väga tänuväärne, kui ENÜ selles osas Abort.ee loojaid valgustaks – see võimaldaks ka portaali juriidika osasse asjakohased parandused sisse viia.

Samuti oleks väga tänuväärne, kui ENÜ nõustuks tooma välja, millest nähtub asjaolu, et portaalis on õigusakte tsiteeritud valikuliselt ja kontekstist väljarebitult ning mis tingib seisukoha, et Eestis kehtivate seaduste kritiseerimisel on portaali autorid kasutanud demagoogiavõtteid. Praegusel hetkel on ENÜ vastav kriitika formaalne, ühelegi konkreetsele puudusele viidatud ei ole.

Lisaks tahaks ENÜ-lt küsida, et kui “igal lapsel on õigus sündida soovituna ja armastatuna”, siis kas loogilise arutluskäigu tulemusel ei peaks sellest nähtuma vanemate kohustus oma lapsi armastada ja nende eest hoolitseda, mitte õigus nad sünnieelselt ära tappa?

Edasi kirjutab ENÜ järgmist:

“Eesti Naisteühenduste Ümarlaud on seisukohal, et seni, kuni Eestis ei ole naistel reaalset kaitset psühholoogilise, füüsilise, majandusliku jm liiki vägivalla eest, kuni nende tööd väärtustatakse meeste omast rahaliselt veerandi võrra vähem, kuni riik ei suuda tagada kümnetele tuhandetele  üksikemadele kohtu poolt lastele välja mõistetud elatisraha kättesaamist, on äärmiselt küüniline survestada naisi mitte kasutama rasestumisvastaseid vahendeid ja täielikult välistada abort.
Ühest küljest on ENÜ viidanud tõsistele ühiskondlikele probleemidele, millele peaks nii riik kui igaüks individuaalselt tähelepanu osutama. Teisest küljest ei õigusta nende probleemide olemasolu sündimata inimeste tapmist. Tõtt-öelda tundub, et ENÜ ei anna endale aru, et abort on mitte nende probleemide lahendus, vaid väga tõsine osa naisi rõhuvast kultuurist. Julgen kahelda, kas saab olla naiste huvides püüelda meestega sarnaste eneseteostuse võimaluste poole läbi sündimata laste tapmise võimaluse eest seismise. Lisaks kinnitavad paljud uuringud, et abort ja lihtne ligipääs sellele ei ole kaugeltki mitte alati naiste huvides olev nähtus (vt lähemalt Elliot Institute). Selles võtmes silmaringi laiendamiseks ja mõtete korrastamiseks soovitan lugeda Helena Vooglaidi artiklit “Abort – naistevastane vägivald”.

Seejuures ei ole Abort.ee otstarve kedagi millekski survestada – portaal lähtub eesmärgist pakkuda tõele vastavat ja ausat informatsiooni, mille valguses võiks igaüks oma südametunnistusest lähtudes informeeritud otsuseid langetada.

Oma kirja lõpuosas kasutab ENÜ Abort.ee kritiseerimisel juba standardiks saanud mõtlemisveal põhinevat strateegiat, kirjutades järgmist:

“Eesti on demokraatlik riik, kus Põhiseaduse kohaselt on kõigile isikutele tagatud südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Religiooni ja maailmavaadete suhtes neutraalne riik ei tohi toetada religioonist tulenevate põhimõtete pealesurumist neile ühiskonnaliikmetele, kellel on teistsugused põhimõtted. Seetõttu leiame, et maksumaksja raha ei tohi kasutada mistahes rühmituse religioossete või poliitiliste veendumuste propagandaks, nagu portaalis www.abort.ee  on tehtud.”
Neid sõnu lugedes jääb arusaamatuks, kuidas on Abort.ee kellelegi midagi peale surunud. Sama keeruline on mõista, kuidas on riik Abort.ee väljatöötamist rahastades toetanud “religioonist tulenevate põhimõtete pealesurumist”. Kuivõrd portaalist ei ole leida mitte ainsatki religioosse iseloomuga argumenti ega ühegi religioosse veendumuse propagandat, tekib küsimus, kas ENÜ esindajad ikka on Abort.ee sisule tähelepanu pööranud. Muidugi on võimalik, et ENÜ arvab, et mida iganes kristlikust väärtussüsteemist lähtuv Elukultuuri Instituut ei tee, kujutab see igal juhul ja alati religioosset propagandat. Sedavõrd elementaarse loogikavea tegemist ei saa aga pidada tõenäoliseks. Seetõttu tahaks loota, et ENÜ ekslikud väited on tingitud lihtsalt pealiskaudsusest portaaliga tutvumisel.

Lõpetuseks teeb ENÜ Sotsiaalministeeriumile ettepaneku distantseerida end portaalist Abort.ee ning taotleda domeeni nime muutmist. Seda ettepanekut vaagides tundub, et ENÜ ei ole  mõistnud, et ministeerium ei ole ei portaali omanik ega tellija – tema suhe portaaliga piirdub Elukultuuri Instituudi poolt ettevõetud projekti elluviimiseks rahalise toetuse eraldamisega ning tulemuse ja rahastamistaotluse kooskõla kontrollimisega. Demokraatlikus riigis, kus kehtib – nagu ENÜ-gi oma kirjas osundas – sõna- ja mõttevabadus, on ainult normaalne, et riik rahastab erinevaid kolmanda sektori ettevõtmisi kui need seonduvad riigi prioriteetidega, isegi kui käsitlus ei kattu kõiges riigi ametliku seisukohaga, seondades sel viisil inimesi tihedamalt ühiskonna probleemidega tegelmisega. Kuivõrd ministeerium ei ole portaali tellija, ei ole tal ka otsest vajadust end sellest distantseerida; ja kuivõrd ministeerium ei ole portaali omanik, puudub tal ka alus taotleda domeeni nime muutmist.

ENÜ lõpetab oma kirja öeldes, et “[k]õigil inimestel on õigus valida oma laste sündimise aeg ja laste arv nii, et iga laps oleks perekonda oodatud.” Kahtlemata! Kuid see õigus on asjakohane enne, mitte pärast laste elu algust. Kui laste elu on alanud, jääb üle neid vaid oodata ja armastada, mitte abordi läbi ära tappa.

Päris lõpuks tahaks nii ENÜ-le kui teistele kriitikutele meelde tuletada, et sündimata inimestel ei ole oma abituse tõttu võimalik ümarlaudadesse organiseeruda ega meedia vahendusel ministeeriumi poole pöörduda. Neil ei ole ka muul moel võimalik oma huvide eest seista ega enese kaitseks välja astuda. Ometi on nad samavõrd inimesed, kui ükskõik kes meist. Mõeldes õiglasele ühiskonnale, kus austatakse kõigi inimeste õigusi ja väärikust ja kus seda tehakse kõigi inimeste puhul ühetaoliselt -- olgu need inimesed nii pisikesed ja abitud kui tahes --, tuleb seda tõsiasja alati meeles pidada.

Varro Vooglaid