Vastuseks Siiri Oviirile

Prindi


25.04.2008 - 18. aprillil kajastas Eesti Päevaleht Eesti Naisliidu esinaise Siiri Oviiri seisukohti portaali Abort.ee suhtes. Ühest küljest tuleb tänada pr Oviiri portaalile tähelepanu osutamise ning portaali suunatuse ja sisu üle avaliku arvamustevahetuse tervitamise eest. Teisest küljest, püüdes just nimelt portaali suunatuse ja sisu üle avalikult arvamusi vahetada, kasutan siinkohal võimalust vastata mõnele pr Oviiri seisukohale.

EPL-i artikli sissejuhatavas lõigus on kirjutatud, et pr Oviiri sõnul peaks „hasartmängumaksust toetama eelkõige selliseid projekte, mis aitaksid kaasa riigi perepoliitiliste eesmärkide saavutamisele.“ Kuivõrd pr Oviir seejuures taunib portaali Abort.ee tarbeks Hasartmängumaksu Nõukogu poolt raha eraldamist, tekib küsimus, kas portaal ei teenigi eesmärki aidata kaasa riigi perepoliitiliste eesmärkide saavutamisele?


Seejuures lähtus Abort.ee rajamine eesmärgist informeerida Eesti avalikkust inimese sünnieelse arengu ning abordi tegelikkusest ning luua seeläbi eeldused abortide arvu vähenemiseks Eestis. Kuivõrd selline lähenemine tundub ühtivat riigi perepoliitiliste eesmärkidega, jääb pr Oviiri kriitika mõistetamatuks. Riigi perepoliitilistest eesmärkidest rääkides tasub ühtlasi meeles pidada, et Eesti on üks kõrgema abortide suhtarvuga riike kogu maailmas ning et 2006. aastal tapeti Eestis riigi kaitsekohustusest hoolimata abordi läbi 9378 sündimata last.


Edasi kirjutab pr Oviir, et Abort.ee väljatöötamist toetades on maksumaksja raha kulutatud religioossete või poliitiliste veendumuste propageerimiseks. Kuivõrd Abort.ee ei sisalda mitte ainsatki religioosset argumenti ega propageeri ühtegi religioosset veendumust, tekib kahtlus, et pr Oviir ei ole portaaliga piisava põhjalikkusega tutvunud ning et tema kriitika põhineb üldlevinud vääratel eelarvamustel. Võimalik, et eksin, ning et pr Oviir arvab, et kuivõrd Elukultuuri Instituut lähtub oma tegevuses kristlikust väärtussüsteemist, kujutab tema tegevus automaatselt religioossete veendumuste propagandat. Siiski tahan loota, et pr Oviiri mõttekäik ei kätke sedavõrd elementaarset loogikaviga.


Samuti on keeruline mõista pr Oviiri seisukohta, et Abort.ee väljatöötamise toetamise asemel tuleks riigi raha kasutada „noorte seksuaalhariduse üldiseks edendamiseks, sh abordi kahjulike mõjude selgitamiseks.“ Jääb üle küsida, kas Abort.ee, selgitades inimese sünnieelse elu ja abordi reaalsust, ei täida otstarvet edendada üldist seksuaalharidust ja selgitada abordi kahjulikke mõjusid?


Tundub, et pr Oviir isegi nõustub, et Abort.ee täidab seda otstarvet, ent öeldes „Seda ei tule aga teha õudusi esile manades,“ annab ta mõista, et probleem on kasutatavates meetodites. Seejuures on aga tähelepanuväärne, et pr Oviir kirjeldab fotodel nähtud abordi reaalsust kui „õudust“. Esilekutsutud abort, mis kujutab endast süütu ja kaitsetu inimese tapmist, on tõesti väga ebainimlik nähtus. Aga kui abort tõepoolest on „õudus“, siis kas ei oleks õiglane ja aus avalikkust sellest võimalikult täielikult informeerida? Kas ei oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui ühiskonnas juhtivatel positsioonidel olevad inimesed, olles abordi „õudusest“ teadlikud, otsustaksid seda noorema põlvkonna inimeste eest varjata? Minule teada olevalt ei ole üheski kooliõpikus abordi visuaalset reaalsust seni välja toodud (ka ühte hiljuti valminud õpikusse keelduti vastavaid pilte lisamast), mistõttu tuleb Abort.ee-d selles osas olulise täiendava informatsiooniallikana käsitleda.


Veel tuletab pr Oviir meelde, et igal inimesel on õigus ise otsustada, kas ja millal perekond luua ja lapsi saada. Loomulikult nõustun sellega täielikult. Küll aga tahaks omakorda pr Oviirile meelde tuletada, et see õigus on aktuaalne enne, mitte pärast lapse saamist. Abordivaliku sisuks ei ole see, kas last saada või mitte saada; selle sisuks on, kas võtta juba saadud laps vastu ja sünnitada ta elusalt või tõugata ta eemale ning ta sündimise eelselt ära tappa.


Lõpetuseks tahaks peatuda ka pr Oviiri EPL-i poolt vahendatud seisukohal, et „tänapäeval ei saa maailmas hakkama käskude ja keeldudega, vaid noortele tuleb selgitada erinevaid alternatiive ning avada nende tagamaad.“ Esiteks, Abort.ee ei oma pädevust kellelegi käske või keelde jagada, samuti ei ole portaalis tehtud üleskutseid kedagi käskida või midagi keelustada. Seevastu tegelebki portaal just erinevate alternatiivide ja nende tagamaade avamisega, selgitades põhjalikult nii inimese sünnieelse arengu kui abordi tegelikkust ja selle tagamaid.


Eelöeldu juures olen aga seisukohal, et nii tänapäeval kui tulevikus vajab iga ühiskond, mis pürgib inimväärikuse kaitse võimalikult täieliku tagamise poole, nii käskusid kui keeldusid. Riigil on kohustus tagada inimelu ja -väärikuse kaitse – kui tarvis, siis ka käskimise ja keelamise teel. Kindlasti peab olema keelatud inimeste tapmine ning nõrgemate inimväärikuse jalge alla tallamine.


Et käsud ja keelud on õiglase ühiskonna kujundamisel möödapääsmatud, on tegelikult hästi teada ka pr Oviirile, kes on nt 2006. aastal Maalehes kirjutanud, et „Tuleks astuda konkreetne samm ühiskonna ja inimõiguste kaitseks ning prostitutsiooni vahendamise kõrval ka prostitutsiooniteenuse ostmine kriminaliseerida.“ Samuti on pr Oviir kirjutanud alla Eesti Naisliidu avalikule pöördumisele, millega nõutakse Eesti valitsuselt ja Riigikogult seksuaalteenuse ostu keelustamist.


Nõustun pr Oviiriga, et prostitutsiooni ostmine kui naise kohtlemine ostetava objekti, mitte hindamatu väärtusega inimsubjektina on raskelt inimväärikust alandav, mistõttu tuleks teise inimese keha kasutamise võimaluse ostmine seadusevastaseks muuta. Ent samas võtmes tuleks mõelda ka sündimata inimestele ning teha pingutusi selleks, et ka nende elu ja väärikus oleks maksimaalselt kaitstud. Prostitutsioon ja abort on olemuse poolest paljuski väga sarnased, kuivõrd mõlema keskmes on tugevamate soov elada oma elu nõrgemate (väärikuse ja õiguste) arvel. Usun, et oleme pr Oviiriga ühel nõul, et ühiskonnas, kus kehtivad seadused, mis lubavad tugevamatel inimestel kujundada oma eluvalikud nõrgemate inimeste elu ja väärikuse hinnaga, on õiglase elukorralduseni pikk tee. Ent meie eriarvamus paistab seisnevat selles, kas tähelepanu peaks osutama vaid naiste või ka sündimata inimeste elu ja väärikuse kaitsmisele.


Varro Vooglaid