Aborditegemise meetodid

Sõbra e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade:

Alljärgnevalt on antud ülevaade maailmas kasutatavatest indutseeritud (esilekutsutud) abordi meetoditest. Tulenevalt Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusest on indutseeritud abort Eestis lubatud raseda sooviavalduse alusel kuni 12. rasedusnädalani. Seejärel on tehislik abort lubatud kuni 22. rasedusnädalani viiel juhul:

1. rasedus ohustab ema tervist
2. sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus
3. raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist
4. rase on alla 15-aastane
   
5. rase on üle 45-aastane

Tervise Arengu Instituudi andmetel kasutati Eestis 2006. aastal indutseeritud abortide teostamiseks enim vaakumaspiratsiooni meetodit (69,5%). Ülejäänud abordid viidi läbi antiprogesterooni (23%), prostaglandiini (6,7%), küretaaži (0,5%), hüsterotoomia (0,1%) või muu meetodi (0,3%) abil (vt statistika).

Kirurgilised aborditegemise meetodid

Vaakumaspiratsioon

Antud meetodit kasutatakse peamiselt 1. trimestri abortide tegemiseks, ent seda saab kasutada kuni 16 nädala vanuse loote aborteerimiseks. Enamik Eestis tehtavatest abortidest viiakse läbi sel meetodil (vt statistika).

Emakakaela süstitakse valuvaigistit ja emakakaela lihast hakatakse erineva (kasvava) paksusega pikkade koonusekujulise raudinstrumentidega lahti venitama. Emakakaela lihast venitatakse seni, kuni ava on piisavalt suur abordiks vajalike instrumentide emakasse sisestamiseks. Tavaliselt hakkab laiendamise ajal emakast verd erituma.

Seejärel viiakse lahtivenitatud emakakaela välisava kaudu emakassse vaakumsond (toru, mille otsas on ava). Vaakumotsik ühendatatakse elektrilise vaakumpumbaga, mille tulemusel rebitakse beebi tükkideks. Emaka sisepind hakkab kohe veritsema. Vere ning loote kehaosade segu kandub kummitoru kaudu vaakumi mõjul vaakumaparaadi anumasse. Loote lõhutud kehaosi (luud, sisikond, jäsemed) näeb günekoloog vaid siis, kui rasedus on kestnud vähemalt 10 nädalat (embrüol luid ei ole).

Kui emakast hakkab erituma puhast verd (ilma koetükkideta), kontrollitakse emakaseina küreti ehk pika varrega instrumendiga, mille otsas on terava servaga ling. Selle abil õnnestub tavaliselt emakaõõnest eemaldada sinna jäänud suuremaid koetükke. Kogu protseduur toimub emakakaela välisava kaudu, ilma visuaalse kontrollita, tunde järgi.

Laiendamine ja küretaaž

Enamasti kasutatakse laiendamise ja küretaaži meetodit esimese trimestri abordi tegemiseks.

Laiendamise ja küretaaži meetodit kasutades avab arst emakakaela nagu eelpool kirjeldatud, kuid erinevalt vaakumaspiratsioonist kasutatakse silmusekujulise otsaga nuga – küretti –, millega kaabitakse loode ja platsenta väikesteks tükkideks ning tõmmatakse need läbi eelnevalt avatud emakakaela kehast välja. Seejärel kontrollib arst visuaalse vaatluse teel, kas kõik loote kehaosad on emakast kätte saadud.

Erinevalt ülejäänud abordimeetoditest on laiendamisel ja küretaažil ka alternatiivne ja täiesti õigustatav kasutus. Nimelt kasutatakse seda meetodit pärast nurisünnitust, et kontrollida, kas emakas on “puhas” – see on oluline, vältimaks infektsiooni, mille võib põhjustada emakasse jäänud loote, platsenta või muu kude. Seejuures on enne seesuguse protseduuri sooritamist eluliselt oluline veenduda, et emakas ei ole beebit. Tihti on vereklompe või kude väljutanud naised arvanud, et neil toimus nurisünnitus, ent seejärel tehtud sonogrammuuringud või muud testid on kinnitanud, et nad on endiselt rasedad. Esineb ka juhtumeid, mil nurisünnituse läbi väljub emast selgelt äratuntav laps, ent ultraheliuuringu tulemusel selgub, et naine kannab endiselt hukkunud beebi kaksikõde või -venda. Vältimaks soovimatu kirurgilise abordi riski, peaks laiendamisele ja küretaažile alati eelnema ultraheliuuring.

Laiendamine ja tühjendamine

Seda meetodit kasutatakse tavaliselt 13 kuni 20 nädala vanuse loote aborteerimiseks, ent seda saab kasutada kuni 28 nädala vanuse loote puhul. Kuna loote luustik on selleks ajaks arenenud suuremaks ja tugevamaks, kasutab arst loote tükeldamiseks ja tükkide ükshaaval välja tõmbamiseks aborditange – pikka näpitsakujulist laia otsaga instrumenti. Tihtipeale lõikab arst beebi küljest ühe jäseme või mitu, ja enne protseduuriga jätkamist ootab, kuni beebi verest tühjaks jooksmise tagajärjel sureb. Suuremate beebide pea tuleb purustada, et see emakakaelast läbi mahuks.

Abordiarst Warren Hern, kes on spetsialiseerunud hiliste abortide sooritamisele, on öelnud, et “selle tehnika [laiendamine ja tühjendamine] osas oleme jõudnud punktini, kus toimepanijal ei ole enam võimalik destruktsiooniakti eitada. Kõik toimub tema silme all. Tükeldamise taju jookseb läbi tangide kätesse nagu elektivool.”[2]

Aborti pooldavad huvigrupid on laiendamise ja tühjendamise suhtes eriliselt entusiastlikud, kuna erinevalt ülejäänud teise trimestri abordimeetoditest (nagu nt soolalahuseabort), ei ole antud meetodi kasutamisel vähimatki võimalust, et beebi abordist eluga pääseks.

Juhendraamatus Abortion Practice kirjeldab autor, juba nimetatud Warren Hern, laiendamise ja tühjendamise õudutekitavat reaalsust: “Peale 21. nädalat muutub protseduur oluliselt, kuna lootekude on selleks ajaks arenenud tunduvalt tugevamaks ja raskemini purustatavaks … Loote pea ja jäsemete keha küljest lahti lõikamiseks võib minna tarvis pikki kõveraid Mayo kääre …”[3]

Tavaliselt tuleb emakakaela laiendada 1 kuni 3 päeva enne antud meetodil abordi toimepanemist. Laiendamise kõige levinumaks meetodiks on emakakaela kuivatatud vetikate ehk laminaaria sisestamine – viimasel on toime imada vedelikku ja selle tulemusel oluliselt paisudes emakaela avatust suurendada. Samas võib abordiarst emakakaela jõuga laiendada ka vaid mõne minuti jooksul, kasutades selleks spetsiaalseid roostevabast terasest instrumente. Oluline on märkida, et emakakaela avamine ei tähenda, et abordiprotseduuri oleks hilja katkestada – kui naine muudab meelt, on võimalik selles faasis veel abordist taganeda.

Kuivõrd avamine ja tühendamine nõuab, et emakakael oleks rohkem avatud kui laiendamise ja küretaaži korral, kasvab ka emakakaela ja naise suguelundite kahjustamise risk.

Soolalahuseabort

Soolalalahuse meetodit kasutatakse teise trimestri ja varajase kolmanda trimestri abordi tegemiseks. Nimetatud meetod on maailmas populaarsuse kaotanud, kuna kätkeb ohtu ema tervisele – nimelt võib soolalahus süstimisel kogemata ema vereringesse sattuda.

Algatuseks võetakse süstlaga lootekotist ca 200 ml lootevett välja ning selle asemele süstitakse soola- või uurealahust.[4] Beebi hingab ja neelab seda lahust enesesse ning sureb mitu tundi vältava agoonia järel soolamürgituse, vedelikukaotuse, ajuverevalumi ja krampide tõttu. Nurisünnitus toimub 24 kuni 48 tundi pärast beebi surma. Beebi nahk on kas üleni põletatud või muutunud kirsipunaseks.

Paljud soolalahuseabordi läbi teinud emad on kinnitanud, et nahka ja limaskesti kõrvetava soolalahuse süstmise järgselt muutuvad beebi liigutused pööraseks rabelemiseks, kuni ta kirjeldamatu agoonia kätte sureb.

Teine põhjus, miks soolalahuseabort on populaarsust kaotanud, seisneb selles, et esineb nn “kardetud komplikatsioone”, mis tähendab, et erakordselt elujõulisel beebil võib õnnestuda kirjeldatud piinamisest eluga pääseda; st sündida elusalt. Seetõttu on hakatud eelistama pigem laiendamise ja tühjendamise või hüsterotoomia meetodit.

Laiendamine ja väljatõmbamine (partial birth abortion)

Laiendamine ja väljavõtmine paljastab abordi ja seda läbiviivate arstide julma ja ebainimliku olemuse selgemini, kui ükski teine meetod.

Antud meetodi autoriks on Martin Haskell, kelle väitel oli selle järele vajadus, kuna “tulenevalt vanema kui 20-nädalase loote kudede tugevusest peab enamik kirurge selles faasis tükeldamist [st laiendamist ja tühjendamist] väga keeruliseks.”[5]

Haskell, kes uhkeldas 1992. aasta Rahvusliku Abordiföderatsiooni (National Abortion Federation) konverentsil, et ta on laiendamise ja väljatõmbamise meetodil tapnud enam kui 700 hilise teise trimestri ja kolmanda trimestri beebit, kirjeldab oma tehnikat järgmiselt:

"Sel hetkel [kui kogu elava beebi keha, välja arvatud tema pea, on emakast jalgupidi välja tõmmatud] libistab paremakäeline kirurg vasaku käe sõrmed peopesa allapoole keeratult üle loote selja ning “haagib” nimetissõrme ja sõrmusesõrme tema õlgade taha. Seejärel libistab ta keskmise sõrme piki loote selgroogu tema kuklani, hoides samal ajal survet õlgadele ja tõmmates alumistest jäsemetest [st jalgadest]. Keskmine sõrm tõstab ja lükkab ettejääva emakakaela ääre eemale.

Säilitades seda pinget, tõstes vasaku käe keskmise näpuga emakakaela äärt ning hoides sama käe sõrmedega õlgasid haardes, võtab kirurg paremasse kätte nüri otsaga kumerad Metzenbaumi käärid. Ta libistab suletud käärid, kaarjas ots allpool, piki loote selgroogu oma vasaku käe keskmise sõrme otsa alla.

Olles veendunud suletud kääriotste õiges asendis ning emakakaela piisavas avatuses, surub kirurg käärid läbi kukla koljusse või foramen magnum’isse [koljuõõne ja selgrookanali vahel asetsev suur avaus kuklaluus]. Olles turvaliselt pealuusse sisenenud, avab ta tekkinud avause suurendamiseks käärid.

Kirurg eemaldab käärid, viib nende asemel sama avause kaudu pealuusse vaakumimusondi ning eemaldab pealuu sisu. Sondi eemaldamata avaldab kirurg loote õlgadele suuremat survet, tõmmates selle patsiendist täielikult välja."[6]

Kuiva meditsiinilise sõnavara tagant ei paista sellise tapmise õudus veel täielikuna. Tavainimese keeles väljendudes on laiendamist ja väljatõmbamist kaaluval abordiarstil kaks peamist probleemi. Ta tahab aborteerida elujõulise, 7. või 8. raseduskuu vanuses enneaegse beebi, kel on sellises vanuses sündides tänapäevase meditsiinitehnika tingimustes enam kui 80-protsendine tõenäosus ellu jääda.[7] Sellises vanuses beebi lihased ja koed on arenenud sedavõrd tugevaks, et tema keha on ema kahjustamata praktiliselt võimatu emakasiseselt tükkideks lõikuda. Teiseks probleemiks on asjaolu, et kuna beebi on saavutanud juba piisava arengutaseme, jäämaks ellu ka väljaspool oma loomulikku elukeskkonda – emakat –, võib abordikatse lõppeda „kardetud tüsistusega“ – elusa, nutva vastsündinu ilmaletulekuga. Seepärast „tuleb“ kuidagi tagada, et beebi sureks enne, kui ta täielikult emakast väljub.

Sel põhjusel kasutab abordiarst aborditange, et haarata ühest beebi jalast ja väänata ta sel moel emakast välja. Selle käigus toimuv lihaste rebenemine ja luude purustamine põhjustab beebile kirjeldamatut valu. Seejärel tungib abordiarst kääridega läbi beebi kukla ning pigistab kääride haarad laiali, murdes tema kolju pehmesse osasse massiivse augu. Lõpetuseks imab ta vaakumaspiratsiooni aparaadiga beebi ajud välja ning lõpetab protseduuri vaid loetud sekundid hiljem.

Antud meetodi õudust aitab mõista tõsiasi, et beebi tapmise hetkel on ta peaaegu täielikult sündinud – emakas on veel vaid tema pea. Kuigi tihti väidetakse, et antud meetodit kasutatakse vaid äärmuslikes olukordades, on Martin Haskell kinnitanud, et 80 protsendil juhtudest otsustatakse laiendamise ja väljatõmbamise kasuks puhtalt mugavuse kaalutlustel.[8]

Ameerika Ühendriikides kuulutas Ülemkohus 2007. aastal, et president Bushi poolt juba 2002. aastal allkirjastatud seadus, mis keelas laiendamise ja väljatõmbamise teel abordi sooritamise (partial birth abortion), ei ole konstitutsiooniga vastuolus. Seejuures on oluline täheldada, et kõik suuremad aborti pooldavad huvigrupid (ja ennekõike Pereplaneerimise Liit) võitlesid aastaid selle eest, et Ülemkohus jõuaks vastupidisele järeldusele ning sellisel viisil beebide tapmine jääks seaduslikuks.

Hüsterotoomia abort

Hüsterotoomia on sisuliselt keisrilõige, mis tehakse raseduse kolmanda trimestri korral, kui muud aborditegemise viisid kujutavad ema tervisele juba liialt suurt ohtu. Ema emakas avatakse kirurgilisel teel ning beebi tõstetakse sealt välja. Seejärel kas jäetakse abitu beebi surema või tapetakse abordiarsti või muu meditsiinilise personali poolt.

Südamesse süstimise abort (intercardiac injection abortion)

Ca 16. rasedusnädalal tuvastatakse ultrahelipildi järgi beebi asend emakas, nii et oleks võimalik pikk nõel läbi ema kõhu beebi südamesse sisestada. Abordiarst süstib beebi südamesse soolalahust või muud kemikaali, mis põhjustab silmapilkse südameataki.[11] Hiljemalt mõne päeva pärast sünnib surnud beebi iseenesest, kuigi sündimise protsessi saab kiirendada emakakaela avamise ja prostaglandiini süstimisega emakalihasesse.

Seda meetodit kasutatakse kõige tihedamini “raseduse kahandamise” abortide korral. “Raseduse kahandamist” kasutatakse selleks, et aborteerida üks mitmik või mitu, jättes samal ajal vähemalt ühe mitmikutest ellu. Enamasti kasutatakse seda meetodit kunstliku viljastamise protseduuride järel, kuna suurema eduvõimaluse nimel implanteeritakse emakasse tihti kuni kuus embrüot. Harvad ei ole juhud, kus “raseduse kahandamist” kasutatakse vanemate poolt mitte soovitud soost laste kõrvaldamiseks.

Menstruaalne väljavõtmine (menstrual extraction)

Menstruaalne väljavõtmine kujutab põhimõtteliselt varajast vaakumaspiratsiooni aborti, milleks kasutatakse kas standardset painduva kanüüliga vaakumaspiratsiooni aparaati või isetehtud seadeldist. Menstruaalne väljavõtmine tehakse tavaliselt enne rasedustesti – see võimaldab väita, et protseduuri läbiviimisel puudus otsene tahe rasedust katkestada, kuna raseduse olemasolus ei saanud veel kindel olla.

Medikamentoosne abort

Antiprogesterooni abort

Medikamentoosset aborti eristab teistest abordi tegemise meetoditest see, et sündimata lapse surm kutsutakse esile mitte kirurgilise sekkumise, vaid medikamentide manustamise teel. Samuti on reeglina erisuseks, et tegu on ainukese abordimeetodiga, mille läbiviimise käigus on  ema beebi aborteerimise ajal teadvusel. Vastavalt Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhisele võib medikamentoosse meetodiga rasedust katkestada, kui see ei ole kestnud kauem kui 63 päeva (9 nädalat), arvestatuna viimase menstruatsiooni alguskuupäevast.

Eestis kasutatakse medikamentoosseks raseduse katkestamiseks mifepristooni ja misoprostooli kombinatsiooni. Nimetatud medikamendid (mida nimetatakse mõnikord ekslikult ravimiteks, justkui oleks rasedus haigus) põhjustavad esmalt sündimata inimese surma ja seejärel emaka kokkutõmbed, loote surnukeha väljumise ja sellele järgneva vereerituse emakast.

Medikamentoosse abordi käigus tuleb pärast esmast visiiti (mil tehakse kindlaks rasedus ja teostatakse analüüsid) arsti külastada tavaliselt kolmel korral. Esimesel ambulatoorsel külastusel manustatakse mifepristooni suu kaudu, teisel visiidil (36-48 tundi hiljem) manustatakse misoprostooli (mis kutsub 90% juhtudest 3-6 tunni jooksul esile loote surma) ja kolmandal ambulatoorsel visiidil umbes kaks nädalat hiljem sedastatakse lõplik abordi toimumine. Medikamentoosse abordi ebaõnnestumisel osutub vajalikuks ka kirurgiline sekkumine.

Prostaglandiini abort

Seda meetodit kasutatakse hilise teise trimestri ja kolmanda trimestri abortide tegemiseks. Ca 8 ml prostaglandiini hormooni süstitakse emakalihasesse, mis hakkab selle tulemusel tegema väga jõulisi kokkutõmbeid, surudes ligi 20 tundi vältava kunstlikult esile kutsutud ning erakordselt vägivaldse enneaegse sünni tulemusel beebi emakast välja. Kuna emaka jõuliste kokkutõmmete tulemusel saab beebi väga tugevasti muljuda, on tema keha pärast sündi kaetud tugevate verevalumitega. Mõnikord kombineeritakse soolalahuse ja prostaglandiini meetodit (üks tapab beebi, teine aitab tema surnukeha emakast väljutada).[9] Prostaglandiini aborti kasutatakse tänaseks aga harva, kuna selle tulemusel sünnib kuni 7 protsenti beebidest elusana.[10]

Vaata ka videot prostaglandiini-abordi tagajärjel surnult sündinud beebide meditsiinilisest analüüsist:

Allikmaterjalid:

• Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues. Human Life International, 2001
• “Abortion Methods”, Wikipedia
• John C. Willke & Barbara H. Willke, Abortion: Questions & Answers. Ohio: Hayes Publishing Company, Inc., 2003
• Pille Soplepmann, Kai Part, Helle Karro (koostajad), “Medikamentoosne raseduse katkestamine. Ravijuhend”. Kinnitatud Eesti Naistearstide Seltsi poolt.

Kuidas toimitakse aborteeritud beebide surnukehadega?

4. septembril 2007 Sotsiaalministeeriumile esitatud teabenõudes küsis Elukultuuri Instituut muu seas, kuidas toimitakse Eesti tervishoiusüsteemis kirurgilise abordi läbi tapetud inimeste surnukehadega.

Sotsiaalministeeriumi vastuses on kirjutatud: “Inimese sünnitushooldel ning haiguste diagnoosimisel, ravimisel või ärahoidmisel tekkinud jäätmetega, sealhulgas abordi jäätmetega, toimitakse vastavalt  „Jäätmeseadusele“.

Sellest vastusest (sõna "sealhulgas") nähtub suhtumine, et raseduse näol on tegemist haigusega ning abordi näol selle haiguse raviga. Samast suhtumisest kantuna käiakse abordi läbi tapetud beebide surnukehadega ümber nii, nagu need oleks jäätmed.

Medikamentoosse abordi korral ei ole harvad juhud, kus teadvusel olev ema väljutab oma surnud lapse otse WC-potti. Nii saab tapetud beebi viimseks puhkepaigaks kanalisatsioonisüsteem.

Sõbra e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: