Abordi määratlus

Prindi


(Vt. "Sotsiaalministeeriumi seisukoht abortide kohta")


Abort on embrüo või loote väljutamine emakast enne sündi. See võib toimuda iseeneslikult või tehislikult. Esimest nimetatakse spontaanseks, teist indutseeritud ehk esilekutsutud abordiks. Mõlemal juhul võib olla tegemist nii surnud kui elava embrüo või loote väljutamisega emakast. Esimesel juhul on embrüo või loode surnud kas iseeneslikult mingi geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel, või on tema surm põhjustatud kas otseselt või kaudselt mingitest välisteguritest, nt kirurgilisest või medikamentoossest sekkumisest või traumast. Teisel juhul väljutatakse elav embrüo või loode, kes võib jääda elama, kui abort toimub suhteliselt hilja (üldiselt pärast 28. arvestuslikku rasedusnädalat, elualalhoiusüsteemi rakendamise korral ~22. rasedusnädalast) ning loode ei ole surmavalt kahjustatud. Kui tegemist on abordiga enne loote ellujäämisvõimelisuse saavutamist või on loode saanud surmavaid kahjustusi või ei anta talle emakast väljumise järel vajalikku ellujäämisabi, sureb loode pärast emakast väljumist.


Tavakeelekasutuses tähistab sõna “abort” üldjuhul esilekutsutud aborti, st. raseduse katkestamist embrüo või loote elu lõpetamisega ning surnud embrüo või loote eemaldamisega emakaõõnest. Raseduse iseeneslikku katkemist nimetatakse varasemas faasis ka nurisünnituseks või hilisemas faasis surnultsünniks.


Meditsiinilises terminoloogias nimetatakse iseeneslikuks abordiks embrüo või loote spontaanset väljumist emakast enne ellujäämisvõime saavutamist. Viimane sõltub suuresti elualalhoiutehnoloogiast ja on erinevates maades määratud erinevalt: Eestis 22. rasedusnädal, USA-s 20., Inglismaal 24. nädal.


Iseeneslik abort erineb tavalisest sünnitusest selle poolest, et esimese puhul on tegemist raseduse katkemisega mingi häire tagajärjel, teise puhul aga raseduse jõudmisega oma loomuliku eesmärgini – sünnitusprotsessini ja ellujäämisvõimelise loote sündimiseni. Siiski võib loode mingite komplikatsioonide tõttu surra ka enne sünnitustegevuse algust (antenataalsurm), sünnituse käigus (intranataalsurm) või sünnituse järgselt (neonataalsurm).


Esilekutsutud abort erineb esilekutsutud sünnitusest eelkõige kavatsuse ja sellest tulenevalt ka mehhanismi poolest. Esilekutsutud abordi puhul on tegevus suunatud embrüo või loote elu lõpetamisele, mille järgselt või mille käigus ta (või tema jäänused) eemaldatakse emaüsast, esilekutsutud sünnituse korral aga püütakse lapse elu säilitada.


Vahepealne (ja terminoloogiliselt ebaselge) variant on juhtum, kus embrüo või loode on iseeneslikult surnud ja meditsiinilise sekkumise teel eemaldatakse jäänused emaüsast. See toimub näiteks peetunud raseduse korral (st. embrüo või loode on surnud, aga rasedus ei katke) ja mittetäieliku iseenesliku abordi jäänuste kõrvaldamisel (vt. www.inimene.ee).


Teistmoodi "vahepealsed" on juhtumid, kus tegemist on emakavälise või heidikrasedusega. Nendel juhtudel toimub abort eelkõige ema elu päästmiseks, mitte eesmärgiga lõpetada embrüo või loote elu. Emakavälise raseduse korral võib embrüo kinnituda mitte emakaseinale, vaid näiteks munajuhasse (enamasti) või ka emakakaelale, kõhuõõnde või munasarja. Selline rasedus ei saa kulgeda sünnituseni ja on emale eluohtlik. Harvadel juhtudel on siiski õnnestunud laps elusana väljaopereerida kõhuõõnerasedusest (Wikipedia). Kuni ei ole leitud võimalust embrüo “ümberistutamiseks” või muul moel päästmiseks, hukkub embrüo reeglina ravi käigus. Hilise avastamise korral võib eemaldamisoperatsioon olla eluohtlik ka emale.


Heidikraseduse korral on tegemist hüdatidoosmooli ehk mullheidikuga – viljastumise käigus tekkinud geneetilise häire tulemusel kujuneb molaarne ehk heidikrasedus, milles enamasti puudub pärisloode ja mis võib olla ohtlik ema tervisele ja elule. Klassikalise mullheidiku korral on tegemist tühja munaraku viljastamisega ühe (harva kahe) spermatosoidi poolt, mis hakkab duplitseerima oma geneetilist materjali. Tulemuseks on pärisloote puudumine ja vohav platsentaalne kude. Mittetäieliku mullheidiku korral on munaraku viljastanud üks või harva kaks spermatosoidi, mis on duplitseerinud oma DNA-d ja selle tulemusel kujuneb normaalse diploidse sügoodi asemel tri- või tetraploidne sügoot (st. kolme või nelja komplekti kromosoomidega). Sel juhul on pärisloode küll olemas (tõsi, geneetiliselt defektne), ent platsentaalne kude “neelab” selle. Heidikrasedust esineb väga harva. Enamik heidikrasedusi lõpeb iseeneslikult, ent see võidakse katkestada ka vaakumaspiratsiooni või laiendamise ja küretaaži meetodil või medikamentoosselt. (www.kliinikum.ee; Wikipedia; www.americanpregnancy.org; www.molarpregnancy.co.uk)


Üldiselt nimetatakse embrüo või loote eemaldamist emakaõõnest enne ellujäämisvõimelisuse ea saavutamist abordiks ning pärast seda sünnituseks. Ent selline formaalne eristus varjab pärast loote ellujäämisvõimelisusea saavutamist tema tapmisele ja eemaldamisele suunatud protseduuride olemust. Viimased ei ole küll Eestis lubatud.


Iseenesliku abordi põhjuseks võib olla embrüo või loote väärareng (peamiselt varaste iseeneslike abortide korral), platsenta patoloogia või emapoolsed tegurid (peamiselt hilisemate iseeneslike abortide korral). Iseenesliku abordi esinemissagedus ei ole täpselt teada, ent erinevatest uuringutest nähtub, et see on suhteliselt kõrge.


Esilekutsutud abort võib olla seaduslik (legaalne), kui seda tehakse seaduse kohaselt, või ebaseaduslik (illegaalne, kriminaalne), kui see toimub seadusevastaselt. Seaduse alusel tehakse aborti omakorda kas näidustuste või ainult raseda sooviavalduse põhjal. Esimesel juhul on tegemist terapeutilise, teisel valikabordiga, mida nimetatakse ka lihtsalt legaalseks abordiks. Samuti võib abordi esile kutsuda trauma või emotsionaalne vapustus.


Iseenesliku ja legaalselt esilekutsutud abordi vahele jääb teatud “hall tsoon”, kus mingite tegevuste sooritamise või ainete manustamise tagajärjel põhjustatakse tahtlikult või tahtmatult raseduse katkemine. Karistusseadustiku paragrahviga 129 on sätestatud, et “[v]igastamise, aine manustamise või muu teoga naise emakas oleva inimloote kahjustamise eest kui sellega põhjustati raseduse katkemine või inimloote surm - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.”


Eesti seadustes kasutatakse mõiste ‘abort’ asemel mõistet ‘raseduse katkestamine’. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses on viimane määratletud kui “embrüo või loote eemaldamine emakaõõnest kirurgiliselt või ravimite manustamisega”. Seaduse kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naistearst ja üksnes raseda kirjalikult vormistatud soovil või – teovõimetu naise korral – tema eestkostja kirjaliku avalduse alusel. Raseduse katkestamine on lubatud ainult riiklikku litsentsi omavas tervishoiuasutuses või – terapeutilise abordi korral – haiglas. Rasedust võib katkestada sooviavalduse alusel, kui see ei ole kestnud kauem kui 11 nädalat (viimase menstruatsiooni esimesest päevast) ning näidustuste korral kui see ei ole kestnud üle 21 nädala. Näidustused on RKSS-i järgi järgmised:


  1. rasedus ohustab raseda tervist;
  2. sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus;
  3. raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist;
  4. rase on alla 15-aastane;
  5. rase on üle 45-aastane.

Haiguste ja tervisega seotud probleemide loetelu, mille esinemisel katkestatakse rasedus kolmanda etapi haiglas, kehtestab sotsiaalminister oma määrusega. Huvitaval kombel sisaldab nimetatud loetelu p. 15 eelnevalt loetletud haiguste kõrval ka selliseid “haigusi ja tervisega seotud probleeme” nagu rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood, ning p. 19 “terviseseisundit mõjustavad tegurid ja kontaktid terviseteenistusega”. üles


NB! Käesolevas portaalis – juhul kui pole selgelt öeldud teisiti – on abordist rääkides peetud silmas esilekutsutud ehk indutseeritud aborti, eriti valikaborti (nimetatakse ka legaalseks, kui tegemist on legaalselt indutseeritud valikabordiga).