|
|
 |
Abordi õigusliku regulatsiooni taust Eestis
Abordikultuur on kuritegeliku nõukogude kommunistliku režiimi pärand nii post-sovietlikele kui teistele kaasaegsetele ühiskondadele. Tihti räägitakse sellest, kui palju inimesi hukkus kommunistliku režiimi kuritegude tõttu ning et nt ainuüksi Gulagi vangilaagrites kaotasid elu miljonid inimesed. Samas ei räägita pea kunagi sellest kahjust, mida on selle režiimi kuritegelike ühiskondlike mahhinatsioonide tõttu pidanud kannatama sündimata inimesed, kelle tapmine seadustati esmakordselt maailmas just nimelt Nõukogude Venemaal, ja seda juba 1920. aastal. Nõukogude režiim seadustas abordi kogu Nõukogude Liidu territooriumil, kaasa arvatud Eestis, 1955. aastal. Ainuüksi Eestis on sellest ajast saati abordi läbi tapetud enam kui 1,5 miljonit inimest -- selle numbri kõrval kahvatuvad kõik muud repressioonid, kaasa arvatud küüditamine.
Nii on abort Nõukogude Liidu poolt Eesti ühiskonnale jäetud painaja, millest me ei osanud või ei raatsinud (erinevalt Poolast) pärast iseseisvuse taastamist ühes muude okupatsiooniaegsete ühiskondliku ebaõigluse nähtudega lahti öelda.
Tänane abordialane õiguslik regulatsioon Eestis
Abort kui inimese eluõigusega seotud praktika kuulub peaasjalikult rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, laste õiguste konventsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK), Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) regulatsioonivaldkonda.
Rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt
Rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt, mis jõustus Eesti Vabariigi suhtes 21. jaanuaril 1992, sätestab artiklis 6: „Igal inimesel on võõrandamatu õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.” See sõnastus on praktiliselt identne Eesti Vabariigi põhiseaduse sõnastusega, millest tuleb juttu allpool.
Laste õiguste konventsioon
Laste õiguste konventsioon, mis jõustus Eesti Vabariigi suhtes 20. novembril 1991, sätestab artiklis 1, et konventsioonis mõistetakse lapse all kuni 18-aastast inimest, ning lisab artiklis 3, et riiklike või eraalgatuslike sotsiaalhoolekande asutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite lastega seonduvas tegevuses tuleb esikohale seada lapse huvid. Samuti kinnitab konventsioon artiklis 6, et sellega ühinenud riigid tunnustavad iga lapse loomuomast õigust elule. Preambulis sätestab konventsioon, et "laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastavat seaduslikku kaitset, nii enne kui ka pärast sündi." Sellist nähtub, et laste õiguste konventsioonis on lapse all eksplitsiitselt peetud silmas ka sündimata beebisid.
Euroopa inimõiguste konventsioon (EIÕK)
Euroopa inimõiguste konventsioon, mis jõustus Eesti suhtes 14. aprillil 1996, sisaldab õiguse elule kaitset artiklis 2, mis ütleb järgmist:
- Igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette taolise karistuse.
- Elu võtmist ei käsitata käesoleva artikli rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu:
- inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest;
- seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks;
- seaduslikel toimingutel rahutuste või mässu mahasurumiseks.
Nagu näha, on see säte ehitatud üles kaheosalisena. Artikli esimene lõige sätestab üldreegli, et ükski konventsiooni osalisriik ei või tahtlikult kelleltki elu võtta. Teises lõikes on aga esitatud loetelu juhtudest, milliste korral ei käsitleta absoluutsest vajadusest tulenevat elu võtmist kõnealuse artikli rikkumisena. Seejuures on oluline täheldada, et artikli 2 teine lõige sisaldab kahte olulist põhimõtet.
Esiteks, nagu nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas McCann and others versus the United Kingdom (1995), on punktides a) kuni c) esitatud loetelu juhtudest, mil elu võtmist ei käsitleta EIÕK rikkumisena, ammendav. Ehk teisisõnu: muudel, antud artikli teises lõikes nimetamata juhtudel tuleb elu võtmist käsitleda EIÕK rikkumisena. Kohus rõhutas seejuures, et kuivõrd tegu on kogu demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsema õigusega, tuleb antud sätet tõlgendada kitsalt.
Teine oluline põhimõte seisneb selles, et kõnealuse artikli kohaselt on täielikult ja alati keelatud igasugune riigipoolne tegevus, mis on otseselt suunatud tapmisele. Seda põhimõtet on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, öeldes:
Artikli 2 tekst kui tervik näitab, et selle 2. lõige ei defineeri mitte juhtusid, mille korral on lubatud tahtlikult üksikisikut tappa, vaid kirjeldab asjaolusid, mille esinemisel on lubatav kasutada jõudu, mis võib -- soovimatu tagajärjena -- viia üksikisiku elu kaotuseni. Samas ei või jõu kasutamine ületada „absoluutse vajaduse“ piiri saavutamaks ühte lõike 2 punktides (a), (b) või (c) toodud eesmärkidest.
Seega tähendab artikkel 2 lõikes 2 toodud „absoluutse vajaduse” nõue, et ka alapunktides a) kuni c) nimetatud juhtudel on elu võtmine õigustatud üksnes juhul, kui samu eesmärke ei ole võimalik saavutada isiku õigusi vähem kahjustavate vahenditega. Ehk teisisõnu on riigi poolt isiku surma põhjustamine käsitletav õiguspärasena üksnes juhul, kui seda on tehtud ühel artikkel 2 lõige 2 punktides a) kuni c) kirjeldatud eesmärgil ning üksnes ultima ratio ehk viimase vahendina.
Eeltoodu annab mõista, et abordi seadustamine riigi poolt -- ja veelgi enam selle rahaline toetamine -- on formaalselt EIÕK-ga vastuolus, kuna sündimata inimeste tapmine ei mahu ühegi artikkel 16 lõikes 2 toodud erandi alla ega tulene ka mingilgi moel „absoluutsest vajadusest“.
Eesti Vabariigi põhiseadus
Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab §-s 16, et
Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
Eelnevast nähtub, et EIÕK-s on õigus elule ning selle piiramise piirid sätestatud põhimõtteliselt suurema täpsusega kui põhiseaduses. Kui 1992. aastal jõustunud põhiseadus jättis seadusandjale §-s 16 sisalduva meelevaldsuse kriteeriumi sisustamiseks vabad käed, siis järgnevalt pidas seadusandja õigusriigile kohaselt õigeks talle jäetud meelevalda piirata ning otsustas ratifitseerida EIÕK (mis jõustus Eesti Vabariigi suhtes 1996. aastal), mis -- nagu ülalpool osundatud -- sätestab konkreetselt, millistel alustel on surma põhjustamine õiguspärane.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kinnitab, et põhiseaduses sätestatud igaühe õigus elule hõlmab tõepoolest kõiki inimesi, kaasa arvatud neid, kes ei ole veel sündinud.[1] Sama seisukohta väljendas oma 2002. aasta ametlikus arvamuses (PDF) ka õiguskantsler Allar Jõks, kinnitades ühtlasi, et põhiseaduse § 16 esimest lauset („igaühel on õigus elule“) tuleb tõlgendada riigi objektiivse kohustusena „kaitsta sündimata [inimeste] elu." Ta lisas, et „kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud -- raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks." Samuti märkis ta, et „[r]iigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule. Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed -- ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses -- mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.“
Seega on põhiseaduse valguses oluline täheldada, et raseduse katkestamine Eestis on põhimõtteliselt keelatud, kuigi selle keelu rikkumine ei ole karistusähvardusega tagatud.
Vaadates nii Eesti Vabariigi põhiseadust, Euroopa inimõiguste konventsiooni, rahvusvahelist kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, laste õiguste konventsiooni ja muid asjakohaseid rahvusvahelisi lepinguid, on erinevalt näiteks Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni ja ka selle liikmesorganisatsiooni Eesti Seksuaaltervise Liidu vastupidistest ekslikest väljaütlemistest selge, et ei rahvusvahelise õiguse ega Eesti konstitusiooniõiguse tasandil sellist nähtust nagu õigus abordile ei eksisteeri. Peaks olema iseenesest mõistetav, et kellelgi ei saa olla inimõigust teise inimese tapmisele. Kui abort on ühes või teises riigis seadustatud (või mitte seadustatud, aga praktiliselt kättesaadavaks tehtud), on see nii poliitilise surve ja suvaotsuse tulemusel, kuid kindlasti mitte seetõttu, et kellelgi oleks õigus abordile.
Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (RKSS)
Hoolimata EIÕK ja põhiseaduse regulatsioonist ning õiguskantsleri sõnaselgest kinnitusest, et viimase kohaselt on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud ning et riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada sündimata inimeste õiguse elule kaitse, on Eesti Vabariigi seadusandja jätnud seaduste tasandil sündimata inimeste õiguse elule tagamata. Seaduste tasemel reguleerib abordiga seonduvaid küsimusi 1998. aastal jõustunud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (RKSS), mis sätestab raseduse katkestamise tingimused ja korra (§ 1).
Seadus defineerib raseduse katkestamise embrüo või loote eemaldamisena emakaõõnest kirurgiliselt või ravimite manustamisega (§ 2). Selline definitsioon on kahjuks paljuski eufemistlik ning mittetäielik, kuna märkimata on jäänud kõige olulisem aspekt -- nimelt see, et enamasti leiab embrüo või loote (ehk sündimata beebi) emakaõõnest eemaldamine aset eesmärgiga põhjustada tema surm.
RKSS-i olulisemad põhimõtted on järgmised:
- Vabatahtlikkus (§ 5) -- naise rasedust võib katkestada üksnes naise enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama (mis ei tähenda, et kedagi ei võiks mõjutada ja veenda abordist loobuma). Sooviavaldus oma raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult.
- Raseduse katkestamise toimingu vabatahtlikkus (§ 8) -- naistearsti või muud tervishoiutöötajat ei saa kohustada rasedust katkestama ega raseduse katkestamise protseduurist osa võtma.
- Rasedust võib katkestada ainult vastavat riiklikku tegevuslitsentsi omavas tervishoiuasutuses ja vaid naistearsti poolt (§-d 7 ja 9).
- Nõustamise kohustus (§ 12) -- oma rasedust katkestada soovivale naisele või teovõimetu naise raseduse katkestamist taotlevale eestkostjale peab rasedust katkestav arst enne raseduse katkestamist selgitama raseduse katkestamise bioloogilist ja meditsiinilist olemust ning sellega seonduvaid riske, sealhulgas võimalikke tüsistusi. Nagu õiguskantsler oma 2002. aasta arvamuses rõhutas, on nõustamise otstarve kaitsta sündimata inimeste õigust elule, mistõttu peab nõustamine alati lähtuma eesmärgist veenda aborti kaaluvat naist abordist loobuma.
Vaata lisaks:
RKSS-i § 6 kohaselt on raseduse katkestamine ajaliselt piiratud järgmiselt:
- Rasedust võib katkestada millisel iganes põhjusel, kui see ei ole kestnud kauem kui 11 nädalat.
- Kauem kui 11 ning mitte rohkem, kui 21 nädalat kestnud raseduse võib katkestada, kui:
- rasedus ohustab raseda tervist;
- sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus;
- raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist;
- rase on alla 15-aastane;
- rase on üle 45-aastane.
Vaata lisaks:
Sotsiaalministri määrus "Haiguste ja tervisega seotud probleemid, mille esinemisel katkestatakse rasedus kolmanda etapi haiglas"
Alaealiste abordi õiguslik regulatsioon
Millistel tingimustel võivad alaealised (s.t. alla 18-aastased tüdrukud) Eestis aborti teha? Kas alaealistel on abordi tegemiseks tarvis vanema või hooldaja kirjalikku nõusolekut või vähemalt seda, et vanemad oleks abordi tegemisest informeeritud?
Kahjuks peab tõdema, et see küsimus on Eesti õiguslikus regulatsioonis täiesti läbi mõtlemata, mistõttu eksisteerib anomaalne olukord. Kokkuvõtlikult ütleb seadus (võlaõigusseaduse § 766 lg 4) et kui alaealine soovib teha aborti, siis günekoloog, olles arvamusel, et patsient on võimeline iseseisvalt vastutustundlikult kaaluma poolt- ja vastuväiteid, ei pea vanemate nõusolekut taotlema. Veelgi enam: ta ei ole kohustatud viimaseid eesseisvast protseduurist isegi informeerima. Ning kui günekoloogile tundub, et vanemate keeld aborti teha „kahjustab ilmselt“ alaealise patsiendi huve, siis on ta mitte üksnes õigustatud, vaid koguni kohustatud vanemate seisukohta eirama. Ilmselgelt jätab selline õiguslik regulatsioon kõik väga lahtiseks (mis on “ilmne” ja millistest “huvidest” jutt käib?) ega paku vanematele mingit kindlust.
Selline regulatsioon on probleemne, kuna alaealistel puudub reeglina võime oma otsuste ja tegude tähendust ja tagajärgi vastutustundlikult hinnata. Nii jäävad alaealised oma vanemate kaitseta ning saavad piiramatult teha otsuseid, mille tagajärjeks võib suure tõenäosusega olla elukestev kahetsus ja hingevalu.
Samuti on vanemate alaealise abordiotsusest väljajätmine vastuolus põhiseaduse §-st 27 tuleneva vanemate õiguse ja kohustusega kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seejuures on vanemad põhiseaduse kohaselt ainsad isikud, kel on oma laste kasvatamise ning nende eest hoolitsemise õigus ja kohustus. Järelikult on vanemad ka ainsad, kel on vastavasisuline vastutus. Erinevalt vanematest ei ole naistearstil alaealiste tüdrukute eest hoolitsemise ning nende kasvatamisega seonduvalt mitte mingit vastutust.
Praegu kehtiva õigusliku regulatsiooni tõttu on aga tekkinud olukord, kus paljud lapsevanemad ei pruugigi teada, et nende lapselapsed on lõpetanud oma elu lõhkikistuna haiglate prügikastides.
Vaata lähemalt temaatilist debatti, mis leidis aset Õpetajate Lehe veergudel:
Varro Vooglaid, „Vanemate vastutus -- kas reaalne või paljasõnaline?“, Õpetajate Leht, 13.10.2006,Galina Litter, „Arst on patsiendi poolel“, Õpetajate Leht, 20.10.200Varro Vooglaid, „Kelle poolel on vanemad?“, Õpetajate Leht, 03.11.2006
Kes ja kui palju peab abordi eest maksma?
Rääkides abordi õiguslikust regulatsioonist Eestis, tuleb peatuda ka küsimusel sellest, kes sündimata inimeste tapmise eest maksab.
Vabariigi Valitsuse 2008. aasta 19. jaanuari määrus nr 12 nimega „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu” sätestab §-s 35 lg 1, et tehisabort naise enda soovil (koos anesteesiaga) maksab 2 255 krooni, kusjuures sellest summast koguni 70 protsenti tasub Haigekassa ning aborti teha soovival isikul endal tuleb tasuda vaid 30 protsenti. Seega läheb iga tehisabort aborti teha soovivale isikule maksma 676,5 krooni ja maksumaksjale 1578,5 krooni.
Ühtlasi peab iga Eesti Vabariigis makse tasuv isik teadvustama, et tema rahalisel toetusel tapetakse igal aastal ca kümme tuhat sündimata inimest. Näiteks 2006. aastal tehti Eestis 9 378 meditsiiniliselt indutseeritud aborti ja maksumaksja raha kulus selleks suurusjärgus 14 miljonit krooni.
On vägagi kaheldav, kas kirjeldatud regulatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Esiteks ütleb põhiseadus §-s 40, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, mis omakorda tähendab, et kedagi ei tohi sundida tegutsema vastuolus oma eetiliste tõekspidamistega. Sellest põhiseaduse normist lähtudes on põhjust kahelda, kas riik võib sundida maksumaksjat maksude tasumise läbi sündimata inimeste tapmist doteerima.
Veelgi
enam on abordi riikliku rahastamise kooskõla põhiseadusega kaheldav
õiguskantsleri seisukoha valguses, et "Loote eluõiguse
kaitse samaväärsus sündinud elu kaitsega on nõutav riiklike sekkumiste
osas." Abordi
riiklik rahastamine kvalifitseerub kindlasti riikliku sekkumisena
sündimata inimeste õigusesse elule. Ja kui sündimata inimeste õiguse
elule kaitse peab riiklike sekkumiste osas olema sündinud inimestega
samaväärne, siis tuleb järeldada, et kui riik ei või rahastada sündinud
inimeste tapmist, ei tohiks rahastada ka sündimata inimeste tapmist.
Sellest hoolimata leidis õiguskantsler Indrek Teder oma 2009. aasta jaanuarikuus teatavaks tehtud ametlikus arvamuses, et olgugi et sündimata inimestel on õigus elule ning et riigil on kohustus seda õigust kaitsta, ei ole nende tapmise riiklik rahastamine põhiseadusega vastuolus.
Vaata lähemalt:
Abordi seadustamine 20. sajandi maailmas
Nagu antud peatüki alguses mainitud, seadustati abort esmakordselt maailmas 1920. aastal Nõukogude Venemaal. See samm lähtus suuresti bolševike soovist lõhkuda ühiskonnas kehtinud traditsioonid, tavad ja normid, milles nähti ebaõiglase ühiskonnakorralduse alust, et Karl Marxi õpetusest lähtudes asendada need proletariaadi võimu põlistavate normidega. Samal ajal oli nõukogude ideoloogia, mille keskseks tugitalaks oli ülitugev ja repressiivne riigiaparaat, äärmiselt vaenulik just perekonna kui olulisima eel-poliitilise ühiskondliku institutsiooni suhtes. Bolševikud mõistsid, et selleks, et absolutiseerida riigi tähtsust ühiskonnas, tuli lõhkuda institutsioon, mis oli seni ühiskondlikus korralduses kõige olulisem -- perekond. Ja kui tahta perekonna institutsiooni -- perekonna raames eksisteerivaid lähisuhteid, hoolitsust ja tingimusteta armastust -- lõhkuda, lammutada perekond kui inimeste kasvamise ja kujunemise keskkond, ei ole selleks paremat viisi, kui vabastada inimesed perekondlikust vastutusest ja anda neile piiramatu seksuaalne vabadus. Nii seadustatigi kiiresti abielulahutus, rasestumisvastased vahendid ja ka abort, ning tõepoolest lõhuti ära suur osa paljude nõukogude okupatsiooni ohvriks langenud ühiskondade moraalsest kultuurist.
Kuivõrd vastutustundetu seksuaalelu propageerimise eest seisid mitmed erinevatest ideoloogiatest kantud jõud ka muus osas Euroopas ja Ameerikas, järgnes 20. sajandi vältel abordi seadustamine pea kõikjal neil kontinentidel. Alljärgnevalt on esitatud mõned verstapostid selles protsessis.
- 1935. aastal muutis Natsi-Saksamaa oma eugeenikaseadust nimega „Pärilikult haigete järeltuljate ärahoidmise seadus“, soodustamaks aborditegemist naistel, kel on kaasasündinud või geneetiline puue või kelle sündimata lastel on sellised väärarengud.[2]
- 1935. aastal sai Islandist esimene läänemaailma riik, mis seadustas terapeutilise abordi piiratud asjaoludel.
- 1936. aastal keelustab Stalin Nõukogude Liidus Lenini poolt seadustatud abordi. Abort seadustatakse uuesti vahetult pärast Stalini surma, 1955. aastal. See on ühtlasi abordi seadustamise aasta Eestis ja teistes Nõukogude Liidu ohvriks langenud riikides.
- 1938. aastal seadustab Rootsi abordi piiratud tingimustel.
- 1948. aastal liberaliseerib Jaapan rassilise puhtuse kaitsmise seaduses sisalduvat abordiregulatsiooni.
- 1967. aastal seadustati abort kogu Ühendkuningriigi territooriumil, välja arvatud Põhja-Iirimaal. USA-s saavad Californiast ja Coloradost esimesed abordi seadustanud osariigid.
- 1969. aastal muudab Kanada seaduslikuks abordi tegemise valikulistel põhjustel.
- 1969. aastal otsustatakse kohtuasjaga R. v. Davidson esmakordselt, millised abordid on Austraalias seaduslikud ja millised mitte.
- 1973. aastal otsustas USA Ülemkohus kurikuulsas asjas Roe v. Wade, et praktiliselt kõik osariikide kehtestatud abordipiirangud on konstitutsiooniga vastuolus ja seega tühised.
- Ajavahemikus 1973 kuni 1980 seadustasid abordi teatud tingimustel Prantsusmaa (1975), Lääne-Saksamaa (1976), Uus-Meremaa (1977), Itaalia (1978) ja Holland (1980).
- 1979. aastal sai alguse Hiina ühe-lapse-poliitika, millega seati juba ühe lapse saanud ja uuesti rasedaks jäänud naised valiku ette teha abort või langeda raskete (enamasti majanduslike, kuid tihti ka füüsiliste) karistuste ohvriks.
- 1983. aastal muutis Iirimaa rahvahääletuse tulemusel põhiseadust, lisades sinna sätte, mis tunnustab sündimata inimeste õigust elule. Abort on Iirimaal endiselt seadusevastane, välja arvatud naise elu päästmiseks.
- 1988. aastal seadustas Prantsusmaa „abordipilli“ ehk abordi tegemise mifepristooni (RU-486) abil.
- 1990. aastal muudeti Ühendkuningriigis abordiseadust, tuues abordi tegemise lubatavuse ajalise piiri 28 nädalalt 24-le (välja arvatud erandolukordades).
- 1993. aastal keelustas Nõukogude Liidu okupatsiooni alt vabanenud Poola abordi, välja arvatud vägistamise, intsesti, raske puude või ohu korral ema elule.
- 2000. aastal kiitis USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) heaks mifepristooni (RU-486) turuletoomise.
- 2003. aastal võttis USA Kongress vastu „Osaliselt sündinud loote aborteerimise keelamise seaduse“, kuid selle konstitutsioonile vastavus vaidlustati kohtus, mistõttu seadus ei jõustunud. Pärast seaduse vaidlustamist kolmes apellatsioonikohtus otsustas vahepeal mitu uut ja abordi suhtes negatiivsemalt meelestatud kohtunikku saanud USA Ülemkohus, et seadus on konstitutsiooniga kooskõlas.
- 2007. aastal otsustas Portugali parlament seadustada abordi raseduse esimese 10 nädala vältel.
Vaata lisaks:
[1] Eerik-Juhan Truuväli (toim.), Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (Tallinn: Juura, 2004), lk. 145.
