Noppeid “Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse” eelnõu lugemistelt Riigikogus 1998. a.

Prindi



Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu (900 SE) esimene lugemine


(Stenogramm 10.06.1998)


Aseesimees

“Meie viimaseks päevakorrapunktiks on antud istungil Vabariigi Valitsuse algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu nr. 900. Ka siin algab esimene lugemine. Ettekandeks on sõna rahandusministril.”


M. Opmann

“Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus määrab kindlaks raseduse katkestamise, steriliseerimise tingimused ja korra. Reguleerimisalasse pole lülitatud hormonaalset kontratseptsiooni ega emakasisest vahendid. Sest nende kasutamise kord on kehtestatud ravimite kasutamist reguleerivate õigusaktidega. Eelnõu toetub ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni VHO Euroopa Kontori deklaratsioonile 121, 25. maist 1994. Patsiendi õigustest Euroopas, Euroopa Inimõiguste ja Biomeditsiini konventsioonile, Rootsi ja Soome vastavatele seadustele. Euroopa Liidus ei ole ühtset seadusandlust raseduse katkestamise ja steriliseerimise osas ning Eestis senikehtinud praktikale. Aitäh!”


Aseesimees

“Tänan. Riigikogu liikmetel on küsimusi. Olev Raju, palun!”


O. Raju

“Lugupeetud härra minister! Ma palun selgitada järgmist asja. Mille poolest Vabariigi Valitsuse algatatud rasedus erineb teistest rasedustest ja mille poolest tema katkestamiseks on vaja erikorda?”


M. Opmann

“Ma arvan, et Vabariigi Valitsuse poolt algatatud vastav seaduse eelnõu ilmselt ei erine teiste riikide tavapraktikas analoogilistest seaduste eelnõudest või siis ka vastuvõetud seadustest. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt kuidas küsimusi teine pool oli?”


O. Raju

“Lugedes kuidas tahes seda seaduse eelnõu, ma pean praegu lugema järgmist. Me arutame Vabariigi Valitsuse algatatud raseduse katkestamist. Must-valgel on ju nii kirjas. Ma tahan teada, mis rasedus see on ja kuidas seda katkestatakse.”


M. Opmann

“Ma saan aru niimoodi, et kuna härra Olev Raju ei täpsustanud oma küsimuse konkreetset objekti, siis objekt on tõepoolest selle nädala päevakord, kus on kirjas, et Vabariigi Valitsuse algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu. Tegemist on siiski konkreetse seaduse eelnõuga. Võimalik, et siin üks sõna "seaduse" oleks pidanud olema vahel. Siis oleks korrektne. Mis mul üle jääb, ilmselt tunnistan, aga ei oska süüdlast määratleda.”


* * *


F. Szirko

“[...] küsimus sellest, et kas abordi puhul mehe nõusolekut on tarvis või mitte. Seda võib vaadelda kahtepidi. Ühtepidi on muidugi tulevane laps kahe inimese tegevuse vili. Aga teisipidi, kui puhtmeditsiiniliselt läheneda, siis terve raseduse vältel laps on naise koostisosa. Siis kui me ütleme, et rase, siis me peame silmas kaks olendit, so naine ja laps. Selletõttu, kui on küsimus sellest, kelle kehaga on tegemist ja kelle keha kallal selle akti teostatakse, siis kahtlemata on tegemist naise kehaga ja siis naine omab ainsana suveräänsust üle oma keha. Mees üle naise keha ei tohiks otsustada.”


* * *


L. Hänni

“Aitäh! Mul on küsimus spetsialistile. § 6 reguleerib, kui vanalt rasedust on võimalik katkestada. Siin on öeldud lõikes 2, et alaealisel võib katkestada rasedust ka, kui see on arenenud üle 11 nädala kuni 21-nädalani. See on natuke üllatav seisukoht, et raseduse katkestamine ju sellise loote vanuse puhul on ohtlik operatsioon alaealisele eriti ja mu küsimus on selles, et kui vaadata § 5 lõiget 2, mis räägib teovõimetu naise raseduse katkestamisest, mida võib teha ka veel eeskostja avalduse alusel, siis küsimus on, millal tuleb tütarlapsel see teovõime selle seaduse tähenduses? Ja kuidas te kogu seda olukorda alaealiste raseduse katkestamisega kommenteerite, mis tänapäeval kipub olema küllalt tõsine probleem? Aitäh!”


F. Szirko

“Aitäh! See oli üks kõige raskemaid küsimusi ja võibolla siin ma andsin naiskolleegidele alla selles mõttes, kui me panime vanuse piiri. Nüüd kust me tuletasime üldse selle vanusepiiri 15. Ühelt poolt võib öelda, et kes on alla 15-aastane, see on füsioloogiliselt ebaküps, see on üks meditsiiniline põhjus selleks, et pikendada raseduse katkestamise aega. Teiselt poolt perekonnaseaduses on pandud, et alates 15-eluaastast võib noor naine abielluda. Seal ka selle piiri seadmiseks on see 15 aastat võetud arvestades nii kehalist arengut kui ka psühholoogilist arengut. Nüüd rasedust iseenesest laiema praktika korras loetakse võimalikuks ning vastuvõetavaks katkestada kuni sinnamaani, kus see loode ei ole veel eluvõimeline väljaspool ema ihu. Ja see piir ongi kuskil 20, 22 või 24 nädalat. Sellepärast siin niisuguse teise tähtajana figureerib see 22 nädalat. Alates 22. nädalast kui see loode emast välja saab, siis seda protsessi nimetatakse juba sünnituseks. Tsiviilõiguses teovõimeliseks loetakse inimest, kui tema on 18 aastat vana. See ajavahemik 15 kuni 18 on siis lahendatud ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni patsiendiõiguse Euroopas dokumendi vaimus, kus on öeldud, et selles ajavahemikus ja üleüldse kui on tegemist alaealise patsiendiga, et küsimust lahendatakse aina rohkem arvesse võttes tema seisukohti. Ning otsuse langetamine selle seisukoha niiöelda pädevuse kohta on antud arstile ühelt poolt ja teiselt poolt kas vanematele või hooldatavatele isikutele, et teoreetiliselt ei tohiks talitada niimoodi, et katkestada rasedust ilma selle alaealise nõusolekuta. Minu arvamus on niisugune, et võiks küsida vanemate nõusolekut kuni 18-aastani, aga naiskolleegid arvasid, et tänapäeval tütarlapsed on nii iseteadlikud, et ega see 15 aastat vanusepiir abiellumiseks ka ei ole ilma asjata pandud, et vanemad ei pea sellest teadma. Ning võivad ise otsustada, kas nad katkestavad või mitte. Muidugi kuni 14 aastat seal on tegemist ju selle reproduktiivse ea keskmiselt teise aastaga ja raseduse kandmine võib ka füüsiliselt mingi ohtu valmistada. Ja siis rääkida sellest, kas otsust last sünnitada või üldse seksuaalvahekorda astuda on läbi mõeldud või mitte,on niisugune küsitav.”


* * *


J. Männik

“Austatud kaasettekandja! Mul on tulenevalt eelnõust küsimus. Käsitleme siin äärmiselt delikaatset ja eluliselt olulist küsimust ja seetõttu ma küsiksin nii, et mil määral või kuivõrd see käesolev seaduse eelnõu haakub niiöelda Euroopa praktikaga ja Euroopa harjunud riikide seadustikuga? Aitäh!”


F. Szirko

“Küsimus on arvatavasti sellest harmonisatsioonist n.ö. ei olnud millega harmoniseerida. Euroopas on väga erinevad praktikad, mis puudutavad raseduse katkestamist. Keelatud raseduse katkestamine üheski riigis ei ole, aga erinevates riikides on loodud väga erienvad takistused selleks või niisugused protseduurireeglid, mis raskendavad protsessi. Mida rohkem lõuna poole minna, seda rohkem neid takistusi esineb ning kõige liberaalsem seadus või liberaalsemad seadused on siis Põhjamaades, kus see katkestamise täheaeg on küllaltki kõrge ning piisab ainult naise soovist ja ei pea olema lisatingimusi. Kuid seal on ka tavaliselt abordi sagedus on väga väike. Aga ühtset niisugust malli ei ole olemas. See seadus on kuskil nende kõige liberaalsematest natukene sinna konservatiivsuse poole just selle tähtaja suhtes. Nüüd dokumentide vormistamise osas ja nende nõuete osas on ta ikka võib öelda liberaalsete seas ning niisugune luterlik traditsioon Eestis võiks olla seletuseks, et miks on see liberaalne variant valitud.”


* * *


D. Liiv

“[...] kui täna vastati mitu korda, et rasedust tehakse või rasestamine toimub nagu kahe inimese koostöö läbi, siis reaalses elus võib see toimuda ka ainult ühe inimese olemasolust. Teatavasti kunstlik viljastamine on võimalik ja me oleme siin saalis ka embrüakaitse seadust juba arutanud.”


“Mis puudutab naise õigust otsustada raseduse üle. Nüüd õiguskomisjon arutas seda eelnõud 9. juunil ja ka meie küsisime päris mitmeid küsimusi. Nii näiteks selles seaduses ei käsitleta näiteks miniaborti. Mõnes riigis seda vahet tehakse. Eestis seda ei tehta. Kui rase, siis rase ja ei nimetata seda menstruaaltsükli korrigeerimiseks.”


“[...] kui te kujutate ette mõnda naispoliitikut, kelle meditsiiniline elulugu võiks avalikkuse ette tulla vahetult enne valimisi ja kui seal oleks kirjas mitmeid aborte, siis te võite ilmselt ette kujutada, kuidas selline asi mõjutaks valimistulemust.”


* * *


Aseesimees

“Lugupeetud kolleegid, olles suunanud valitsuse algatatud raseduse katkestamise eelnõu teisele lugemisele, on meie päevakord ammendatud. Soovin teile turvalist kojujõudmist ja head ööd!”üles


Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu (900 SE) teine lugemine (1)


(Stenogramm 16.09.1998)


T.Aro

“[...] raseduse katkestamise protseduur ei ole maniküür ega pediküür, vaid invasiivne kirurgiline vahelesegamine narkoosi all ja sellele võib järgneda mitmeid raskeid tüsistusi. Arsti jaoks on lastetus, viljatus üks lihtsamaid - küll aga on see väga keeruline ühiskonna, Eesti riigi, eesti rahva jaoks. Kõige tõsisem tagajärg võib olla surm, ennekõike narkoositüsistuste tõttu. Pidasime vajalikuks rõhutada raseduse katkestamise õigust ainult haiglatingimustes, kus on tüsistuste ilmnemisel võimalik kasutada kas siis protseduuri ajal või vahetult pärast seda operatsioonituba vajaduse korral täiendavaks kirurgiliseks vahelesegamiseks, ka elustamiseks, intensiivraviks.”


[...]


“Ja lõpetuseks, lugupeetud Riigikogu liikmed, millised on meie ühised eesmärgid? Seda nii üldisemalt kui konkreetsel juhul. Kas me soovime tõesti raseduse katkestamise delikaatse ja väga ohtliku protseduuri muuta anonüümseks ja läbiviidavaks igasugustes tingimustes, ka kõige halvema nurgaarsti juures?”


* * *


A. Liiv

“Proua minister! Ma täpsustaksin, kuna siin taga - ma vahest selgitan ka kuulajatele - on võib-olla võitlus väga sageli ambulatoorselt töötavate eraarstide-günekoloogide ja statsionaari vahel. Eraarstid-günekoloogid süüdistavad, et nüüd on ülekaalu saavutamas n-ö munitsipaalgünekoloogid, kes võtavad ambulatooriumis töötavatelt eragünekoloogidelt ära suure rahaallika. Selle tõttu on see võitlus käimas. Kuna ma kuulsin praegu, et kõnes lipsas läbi väljend "kes teab missugused nurgatagused arstid", siis minu arust ei tohiks ju see küll tähendada litsentseeritud eragünekolooge. Kui aga teevad teised, siis see on juba kriminaalne abort ja seal enam indeksid ei loe mitte midagi.”


T. Aro

“Ma sain su küsimusest aru. Ma absoluutselt ei tahaks praegu vastandada erapraksises töötavaid günekolooge suurtes haiglates töötavate naistearstidega. Minu väljaütlemine oli sellepärast natuke räigem, et ma tahtsin öelda, et kui meil puudub andmekogu ja statistika, siis me ei saagi tuvastada, kus neid aborte üldse tehakse. Ja pole välistatud, et neid tehakse ka ilma litsentsita, sest meil puudub konkreetne ülevaade. Kurb on muidugi, kui me niisuguste tõsiste seaduseelnõudega omamoodi jagame ka turgu. Aga naistearstina, kes on 20 aasta jooksul oma käega pidanud väga palju tegema aborte ja katkestama väga palju rasedusi, küll meditsiinilistel näidustustel, küll tegema tehisaborte patsientide soovil, võin küll käe südamele panna, et kui jätkub tendents, et raseduse katkestamist reklaamitakse kui probleemi lahendust päeva jooksul ja see on tõesti päris tulus sissetulekuallikas, siis ma ei saa seda õigeks pidada. Minu meelest peab teadvustama iga naistearst, töötagu ta siis kus iganes, ja peab teadvustama iga naine, iga pere, et raseduse katkestamine ei ole kosmeetiline protseduur. Ja sellest tuleneb ka vastutustundlikum suhtumine. Nii et meie seaduse eesmärk ja idee ei ole mitte see, et kelleltki leiba ära võtta, vaid et teadvustada selle tõsise probleemi olemus ja kontsentreerida see tegevus tõesti kvalifitseeritud raviasutustesse. Ma tean, et seda võitlust on ja see kumab läbi ka sellestsamast parandusettepanekust.”


* * *


E. Tarto

“Austatud minister! Nagu me teame, on tegemist ülimalt tõsise küsimusega. Paljudes riikides on arutatud, kas raseduse katkestamine on vägivaldne elu võtmine ja kuidas seda ikkagi tõlgendada, et mingi 11 nädalat võib ja pärast ei või. Kuidas teie sellesse suhtute, kuidas teie sellest probleemist üle saite?”


T. Aro

“Ma ei hakkaks pidama päris arstiteaduslikku ja embrüonaalarengu loengut. See on rahvusvaheline tava, et kolm kuud on piir, millal võib vaba tahte alusel rasedust katkestada, s.o siis 11 nädalat. Sealt edasi, kuni 21. rasedusnädalani on see põhimõtteliselt võimalik meditsiinilistel näidustustel. Nii et see on olnud rahvusvaheline tava ja meditsiiniliselt aktsepteeritud. Pärast 21 nädalat on loode juba võimeline iseseisvalt edasi elama. Nii et nii hilises rasedusjärgus raseduse katkestamine toob ilmale ühe sügavalt enneaegse lapse, kelle elushoidmisega hakkab riik väga palju vaeva nägema ja vahendeid kulutama. Nüüd teine küsimus: mis üldse on elu? Näiteks katoliku kiriku seisukohalt ei tohi kasutada isegi rasestumisvastaseid vahendeid, kuna ka munaraku suhtes kuidagi ahistavalt käitumine on keelatud, kondoomi kasutamine ei ole lubatud. Mis on elu? Kas lapse sünd on elu, kas munaraku ja seemneraku kokkusaamine on elu algus või on elu algus see, kui viljastatud munarakk emakaõõnde pidama jääb? Nii et siin on lahtirääkimata seisukohti, aga meie lähtume praegu ikkagi arenenud maade praktikast ja tavadest.”


* * *


T. Kauba

“[...] küllap abordi lubatavuse või mittelubatavuse suhtes see 11 nädala piir või, ütleme, üks teatud piire on sellega seotud, et just sel ajal poeb hing loote sisse ja hiljem on tegemist juba hingega, enne ei olnud hinge loote sees. Niipalju sellest.”


* * *


A. Liiv

“Siin saalis on väga palju kordi kõlanud sõnad, et riik on väga halb peremees. Minu hea kolleeg härra Vootele Hansen, kes on jumalaga väga heades suhetes, tõstatas küsimuse mehe omandiõigusest. Nüüd ma küsiksin, kas on arutatud, kelle omand on naise keha ja tema sees olev loode? Sest küsimuse arutelu käib ju tegelikult omandiõiguse realiseerimise ümber. Kas mehel on õigus sõna kaasa ütelda, kas riigil on õigus sõna kaasa ütelda? Kas ei peaks olema naise enda võõrandamatu õigus otsustada, kuidas ta seda teeb? Ja kus seda tehakse, on tehniline küsimus.”


T. Aro

“Ilmselt olen ma sinuga nõus.”


* * *


E. Tarto

“Austatud minister! Tõenäoliselt me elu ja meeste õiguste küsimuses üksmeelele ei jõua. Aga ma küsiksin n-ö riiklikult seisukohalt lähtudes. Kui arutati seda eelnõu valitsuses, kas arutati ka seda, mida tuleks teha, et oluliselt vähendada abortide arvu Eestis? See on ju ikkagi kohutavalt suur ja sellest on palju juttu olnud. See on siiski kaudselt ka selle eelnõu teema.”


T. Aro

“Siin võib vaadata ju asja mitmes kontekstis. Üks kontekst on see, kuidas ja mis viisil suurendada sündimust, mis omakorda vähendaks aborte ja raseduse katkestamist. Teine pool on sõnastatud sellesama seaduseelnõu teises pooles. Eks steriliseeriminegi ole üks tee, kuidas me raseduse tehislikku katkestamist saame vähendada. Samuti kogu informatsiooni levik. Eesti Pereplaneerimise Liidu asepresidendina julgen küll öelda, et edusammud on olemas, abortide arv on vähenenud. Kahjuks ei ole see protsentuaalselt ega suhtes sündide arvuga veel rõõmustav, sellepärast et sündimus lihtsalt langeb kiiremini kui abortide arv. Nii et see suhtarv kahjuks midagi rõõmustavat meile ei ütle. Aga seksuaalkasvatus koolides, kogu informatsiooni saamine hakkab juba näitama esimesi positiivseid tulemusi.”


* * *


Ü. Peets

“Lugupeetud proua minister! Eelnõu on tõesti selline, mille kohta saavad küsida ainult asjatundjad. Ka teie tõite välja, et on teadmata, millal õieti inimese elu algab. Tõnu Kauba arvab, et siis, kui hing sees on. Aga kas see seaduseelnõu hakkab kehtima mingis järgus ka katseklaasis olevate laste kohta?”


T. Aro

“Katseklaasis olevat last ja temaga seonduvat reguleerib embrüokaitse seadus ja see ei ole selle seaduse objekt. Kui arutleda selle üle, millal algab elu, siis ega tegelikult raseduse katkestamise seaduse eelnõu ei ole ju - ei saagi väga pehmelt öelda - seadustatud tapmise eelnõu. See on ikka midagi muud. On meditsiinilise protseduuri reguleerimist puudutav eelnõu.”


* * *


L. Arro

“Minul on küsimus § 5 kohta. Millal naine saab naiseks? Siin on kirjutatud, et naise rasedust võib katkestada. Kui näiteks 13-aastane on rase, kas ta on naine või on ta laps või peab tal raseduse katkestamiseks kellegi nõuolek olema?”


T. Aro

“Kui naissoost isik on rasestunud, siis on tema füsioloogia naisena alustanud funktsioneerimist. Järelikult võib teda käsitada kui naist.”


* * *


S. Oviir

“Proua ministri väitele, et käesoleva seaduse ese on raseduse katkestamine ja steriliseerimine, et ta ei ole perepoliitiline seadus, tahaks vastu vaielda, sellega ei saa nõustuda. Iga seadus, mis puudutab laste sündi või pere toetamist või neid küsimusi ükskõik mis otsapidi, on seotud perepoliitikaga. Me võime lubada aborte kõigile ja väga noores eas, võime nad absoluutselt ära keelata, nii- või teistpidi on see ju seotud rahvastiku taastootmisega. Ja sellest tulenevalt leidsime, et kuna steriliseerimine on üldjuhul pöördumatu protsess, siis ei saa nõustuda, et steriliseerida võib isikuid alates 30. eluaastast - ta on siiski veel väga noor inimene. Esmasünnituse iga on meil pikenenud, kui seda võrrelda ajaga kümmekond aastat tagasi. Seetõttu pikendasime viis aastat ka iga, millest alates on steriliseerimine lubatud. Selle ümber käis vaidlusi, oli ka teisi ettepanekuid, näiteks, et alates 40. eluaastast. WHO aktide alusel kestab fertiilne iga kuni 49. eluaastani, Euroopas on selleks arvuks võetud enamasti 45. Nii et siin on erinevaid lähenemisnurki.”üles


Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu (900 SE) teine lugemine (2)


(Stenogramm 21.10.1998)


T. Aro

“Kui me ei pea väga korrektset statistilist andmekogu, st kui meil ei ole väga konkreetset, adekvaatset informatsiooni abortide kohta, siis on väga võimalik, et abordiga seonduvate tagajärgede tõttu ei ole meil lasteregistrit varsti enam vaja, sest viljatuse põhjustest on väga suur osa just nimelt halvasti tehtud, halbades tingimustes tehtud abortidel. Mis ülesanne meil jääb täitmata? Haigekassade dokumentidel ei ole kirjas olulist informatsiooni, ei protseduuri, ei raseduse nädalate kohta, selle kohta, mis raseduse järgus abort on tehtud, ei valutustamise meetodi kohta, ei protseduuri tüsistuste kohta. Haigekassas on olemas ainult diagnoos kui selline ja patsiendi nimi koos isikukoodiga.”


* * *


S. Oviir

“Miks meil on raseduse katkestamisi nii palju? Eks siin on põhjuseks ka majanduslik olukord ja naiste turvatunde puudumine meie ühiskonnas. See on vahest kõige olulisem põhjus.


Nüüd muudatusettepanekute arutelust. Esimene ja teine muudatusettepanek käsitlesid raseduse katkestamise lubatavat aega. Enne seda seadust oli lubatud katkestada 12-nädalast rasedust. Nüüd on seaduseelnõu ettevalmistajad pakkunud ja komisjon on toetanud 11 nädalat. Seda tähendab, et alla 12-nädalane rasedus. Sisuliselt on tegemist 11 nädala pluss kuue päevaga. Nii on soovitanud ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja nii on see Euroopa maades. See oli põhjus, miks me ei näinud vajadust seda aega pikendada, st lasta katkestada rasedust, mis on nädal aega kauem kestnud, ühesõnaga, laps on suurem.”


* * *


D. Liiv

“Aborditegemine on iga inimese isiklik asi ja selles suhtes tuleb siin Riigikogu saalis väga selge otsus teha.


Mina ei peaks rääkima naiste eest. Ausalt öelda, ma kujutan ette, kui see küsimus oleks arutelul kolme või nelja aasta pärast ja inimestel oleks registritest natuke rohkem ülevaadet, siis põhjustaks sellise seaduse arutelu põllumajandustöötajate demonstratsioonidest kolm korda suuremad meeleavaldused siinsamas Toompea platsil. Ma soovitan kõigil meestel, kes siin on, mõelda täna päris tõsiselt. Ja kui te ei ole veel valmis otsustama, kui teile ei ole selge, mida see tegelikult tähendab, siis küsige oma naiste, sõbrannade, minu pärast armukeste käest järele, kas neile meeldib, kui riik korjab nende kohta niisuguseid andmeid, kas neile meeldib, kui on olemas võimalus, et mingi registri töötaja võib vallandamise järel hakata neid andmeid kellegi kohta levitama. Ma arvan, et mitte ühelegi naisele see variant ei meeldi. Ja rääkida siin mingitest tervishoiukaalutlustest on jama, ütlen kõige otsesemalt välja, see on jama. Tervishoiukaalutluste üle ei otsusta ja tervishoiuküsimusi ei lahenda mitte Sotsiaalministeerium, vaid lahendab arst, kes vaatab haige meditsiinilist kaarti, kus peavad olema peal vajalikud andmed.”


* * *


T. Aro

“Austatud Riigikogu liikmed! Mul on olnud täna siin saalis esimest korda (peaaegu kahe aasta jooksul) sügavalt häbi. Mul on häbi olnud oma kolleegide pärast, nii ministri mõttes kui meedikute mõttes. Esiteks on sügavalt kurb, et nii olulist tervist puudutavat, teadust puudutavat, ennekõike eesti rahva reproduktiivset tervist puudutavat, võib isegi kaudselt öelda, rahvuse püsimajäämisega ja rahva püsimajäämisega seonduvat teemat on niimoodi üle politiseeritud. [...]


Tahaks rõhutada, et abort ei ole ainult aborditegija asi, abort ei ole kuritegu, abort ei ole sundus, abort on vaba valik. Tegelikult on abort väga kergemeelne suhtumine elusse. See on olnud vaba valik, kui naised valivad (massiliselt) jätkuvalt abordi, raseduse katkestamise, mis on üks äärmuslik perekonna planeerimise võte. See on keeruline meditsiiniline protseduur, abordi mõju tervisele on hoopis midagi muud kui suguhaiguse mõju. Suguhaigust on võimalik ravida piltlikult öeldes kolme päevaga ca nelja tabletiga ning reproduktiivse tervise ja järeltulijatega ei ole nii olulisi probleeme. Täpselt samuti on süüfilis muutunud täiesti ravitavaks. Mul on heameel tõdeda ja ma loodan, et Riigikogu, meie rahva esindajad, teavad väga täpselt, erinevalt Sotsiaalministeeriumist, mis kellelegi, mis eesti rahvale hea on, Sotsiaalministeeriumi ametnikud tahavad ainult eksperimenteerida ja tahavad eesti rahvale, eesti naistele halba, tahavad koguda korruptiivset materjali nende kohta.


Ma palun vabandust, mu lõppsõna on piisavalt emotsionaalne. Sellega ma lõpetaksingi ja teen algatajana ettepaneku arutelu katkestada, ning katkestada enne parandusettepanekute läbivaatamist.”


* * *


S. Oviir

“Tõesti, abort on naise vaba valik, arst seda suunata ei saa, seda saab suunata terve sootsium oma mõtestatud tegevusega. On inimesel elu turvalisem, on sissetulek suurem, on mees parem, joob mees vähem, mida iganes veel, siis naine seda teed ei lähe. Mis puudutab väidet, et abordiregister aitab meil parandada iibeolukorda, siis minul on kolm last, kuid ma ei ole aru saanud, et abordiregister on olnud see, mille olemasolu või mitteolemasolu on mind pannud lapsi sünnitama. Tundub absurdsena, et Eesti riigis hakkab tulevikus iivet parandama abordiregister. Tänan tähelepanu eest!”üles


Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu (900 SE) teise lugemise jätkamine (3)


(Stenogramm 25.11.1998)


S. Oviir

“Sotsiaalministeeriumi põhimääruse järgi on tema kohustus suunata haiguste ennetamise, tervise edendamise, tervise kaitse, diagnostika ja ravi ajakohaste vormide rakendamist. See on üks tööülesanne, mille võiks kohandada - ma ütlen: ainult kohandada - nende küsimuste alla, sest nagu te tähele panite, on siin juttu haiguste ennetamisest ja haigete ravist, aga raseduse katkestamine ei ole haigus ega ravi. Täpselt samamoodi arvasime, et Euroopa Liidu direktiiviga, mis räägib haiguste ennetamisest ja haigete ravist, ei ole raseduse katkestamise register seotud. Ühegi naise rasedus ega selle katkestamine ei nakka mitte kellelegi, see on hoopis teine seisund kui haigus, mis nõuab ravimist.”


* * *


A. Liiv

“[...] meie probleem on see, et Eesti riigis on maailma madalaim sündimus. Kui kõik ülejäänud riigid tegelevad sellega, kuidas vähendada sündimust, siis meie ei julge rahvusvahelistel nõupidamistel rääkida, et meie tahaksime sündimust tõsta, sest selle vähendamine ja pidurdamine on enamiku Aasia ja Aafrika riikide puhul ületamatu probleem. Meie riigi ülesanne on olnud, kuidas suudaksime tõsta nn titetoodangu aasta kohta 13 000-lt taas 23 000-25 000-ni, mis on Eesti rahvuse säilimiseks minimaalne arv. Üks reaalseid reserves oleks mitte lasta hukkuda neil, juba eostatud lastel, kes praegu abordiga hukkuvad. See reserv on umbes sama suur kui praegu sündivate laste arv. Absoluutarvudes hävitatakse abordiga umbes 15 000 - 20 000 rasedust.”


* * *


A. Stern

“Kardioloogina mäletan oma praksise algaastatest artikleid Müncheni meditsiininädalalehest, kus analüüsiti rasestumisvastaste vahendite tekitatud tromboemboolilisi tüsistusi naistel, sealhulgas noorte naiste äkksurma, mida oli põhjustanud kopsuinfarkt. See on vaid üks näide, mis peaks aitama meil mõista, kui tõsiste küsimustega siin on tegemist.”üles