Elusiivne rasedus

Prindi


Läbi aegade on raseduseks nimetatud eostatud järglase kandmist ema ihus (vt. dictionary.reference.com: pregnant; dictionary.reference.com: pregnancy). Sellise määratluse esitab kokkuvõtlikult ka Eesti Entsüklopeedia:


rasedus (graviditas), graviidsus, naise füsioloogiline seisund, mille ajal tema organismis areneb viljastatud munarakust laps. Raseduse kestus (viimase menstruatsiooni esimesest päevast) on keskmiselt 280 päeva, s. o. 40 nädalat (10 lunaar- ehk 9 kalendrikuud), normaalseks peetakse 259-293-päevast rasedust.”

Meditsiinisõnastiku (1996, 2004) pakutav määratlus on samas võtmes, ent palju lakoonilisem:


rasedus la graviditas, i gravidity, pregnancy, s raskaus, graviidsus, gestatsioon | naise eostumise ja sünnituse vaheline seisund.”


Erinevad täpsustavad määratlused raseduse alguse kohta on muutunud võimalikuks sedamööda, kuidas on õpitud tundma inimese reproduktiivset funktsioneerimist, ning vajadust erinevate määratluste järele on tuntud vastavalt erinevatele ülesannetele, mida on tulnud lahendada, ja sotsiaalsele tellimusele.


Vahetult vaadeldavaks muutus elu edasiandmine alles 19. sajandi lõpus. 1826. aastal avastas Karl Ernst von Baer imetaja (koera) munaraku. 1875. aastal demonstreeris Oskar Hertwig, et viljastumise käigus tungib spermatosoid munarakku (merisiil). 1930ndatel aastatel konstrueeriti esimesed elektronmikroskoobid, 1953. aastal esitasid James Watson ja Francis Crick DNA struktuuri esimese korrektse mudeli.


Video 1. Viljastumise ja embrüogeneesi visualisatsioon (prantsuse k.)


Raseduse jälgimise hõlbustamiseks on võetud kasutusele arvestuslik taandatud raseduskestuse määratlus (loote suhtes nimetatakse seda mõnikord gestatsiooniliseks, mõnikord menstruaalvanuseks), mille kohaselt raseduse kestust arvestatakse nädalates viimase menstruatsiooni esimesest päevast. Raseduse orienteeruv kestus on sel juhul 40 +/- 2 nädalat (keskmiselt ~280 päeva).


Esimese meetodi raseduse kestuse arvestamiseks pakkus välja Franz Karl Naegele 1830. aastal. Naegele reegli kohaselt tuli viimase menstruatsiooni esimesele päevale lisada aasta, lahutada kolm kuud ja lisada üks nädal. Reegel annab orienteeruva tähtaja, kuna ei võta arvesse menstruaaltsükli pikkuse varieerumist naistel, kuude erinevat pikkust, liigaastaid jms. Kindlama ja täpsema hinnangu gestatsioonilisele vanusele saab loote ultrahelivaatlusel. Raseduse kestuse arvutamine taandusmeetodil on jätkuvalt kasutusel meetodi lihtsuse tõttu. Taandatud raseduskestust on peetud silmas ka “Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses”.


1950ndate lõpus, 60ndate alguses ilmusid turule esimesed hormonaalsed rasestumisvastased vahendid. Juba 1959. aastal soovitas dr. Bent Boving siduda sõna “rasestumine” (eostumine, conception) viljastumise asemel pesastumisega.[1] Muu hulgas nägi ta sellises muudatuses suurt sotsiaalset potentsiaali. Ta ütles: “pigem raseduse vältimisena kui väljakujunenud raseduse hävitamisena käsitlemise sotsiaalne eelis võib sõltuda millestki nii lihtsast nagu arukas kõnepruuk”. (“the social advantage of being considered to prevent conception rather than to destroy an established pregnancy could depend on something so simple as a prudent habit of speech.”)


Kontratseptiivide toimemehhanismide uurimisel selgus, et eostumise vältimise kõrval on üheks sekundaarseks toimeks emakaseina limaskesta kuivenemine ja õhenemine, mis suurendab pesastumise ebaõnnestumise tõenäosust juhul kui viljastumine peaks hoolimata kontratseptiivsetest toimemehhanismidest siiski aset leidma. 1965. aastal võttiski Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolleegium (ACOG) omaks Bovingi määratluse, mille kohaselt “rasestumine on viljastatud munaraku pesastumine”. Sõltumata taotlusest traditsiooniline rasedusmõiste ümber defineerida oli määratlus ka sisuliselt väär. Pesastumise ajaks ei ole tegemist ühe rakuga, vaid umbes sajarakulise embrüoga, mida nimetatakse blastotsüstiks (vt. joonis). Ammugi ei ole tegemist munarakuga. Naise munarakk lakkab viljastumise käigus eksisteerimast, transformeerudes geneetiliselt erinevaks sügoodiks – uue inimese esimeseks rakuks, millest lõigustumise kaudu kujuneb moorula ehk kobarloode ja seejärel blastotsüst ehk lootepõieke, mis pellutsiidkestast (läbipaistev vööde, zona pellucida) koorumise järel pesastub. Esialgse vigase määratluse parandas ACOG 1972. aastal. Uue määratluse kohaselt pidi rasestumine olema “blastotsüsti pesastumine”. Ent internetiavarustes leidub jätkuvalt küllaldaselt tekste (ka eesti keeles), milles rasestumist käsitletakse “viljastatud munaraku pesastumisena”. Rasestumise (tegelikult eostumise – conception) muudetud määratluse kohaselt sai muutunud sisu ka raseduse mõiste, mis oli määratletud kui “naise seisund rasestumisest (/eostumisest) gestatsiooni lõpuni” (the state of a female after conception and until termination of the gestation).[2] 1985. aastal jõudis Günekoloogia ja Sünnitusabi Rahvusvahelise Föderatsiooni (FIGO) Inimreproduktsiooni Meditsiiniliste Aspektide Komitee raseduse järgmise määratluseni: “Rasedus kujuneb välja vaid viljastatud munaraku pesastumisega” (Pregnancy is only established with the implantation of the fertilized ovum).[3] Viimatitsiteeritud määratlusest võib aga veidral kombel järeldada, et rasedus ei kujune kunagi välja, sest munarakk ei pesastugi.


Pesastumisest algava raseduse määratluse toetuseks tuuakse sageli argument, et kunstlikul viljastamisel Petri tass (klaas- või plastkausike rakukultuuri kasvatamiseks) ju ei rasestu. Rasestub naine, kui kunstliku viljastamise käigus tekkinud embrüo viiakse naise emakasse, kus ta pesastub. Tõsi, kunstlikul viljastamisel on munaraku viljastamine ja naise rasestumine lahutatud. Just see teebki protseduuri kunstlikuks, ent ei muuda midagi naise enese organismis aset leidva loomuliku viljastumisega kaasneva raseduse määratluses. Vastupidi, ka kunstliku viljastamise käigus tekkinud embrüo viimisel naise organismi tekib rasedus just embrüo ja naise spetsiifilisest suhtest, embrüo edasiarenemisest naise organismis, oma loomulikus arengukeskkonnas. Põhimõtteliselt on mõeldav tehnoloogia, millega saab kunstlikult loodud inimese kasvatada suureks teda naise organismi viimata. Sellisel juhul jääks rasedus, kui embrüo ja naise vahelisest spetsiifilisest suhtest tulenev füsioloogiline seisund naise organismis, üldse ära.


Veel on sama määratluse toetuseks esitatud argument, et raseduse diagnoosimine osutub võimalikuks alles pesastumisest alates. Tõepoolest, laialt levinud rasedustestid on tundlikud pesastumise järgselt embrüo poolt toodetavale koorioni gonadotroopsele hormoonile naise uriinis või veres. Ent embrüo toodab ka enne pesastumist proteiine, mis aitavad ema organismil tagada valmisolek embrüo eluks ja arenguks. Kõige varajasemaks tuvastatavaks signaaliks peetakse nn. varast rasedusfaktorit (early pregnancy factor, EPF), mis aitab alla suruda ema organismi immuunsusreaktsiooni. Seda proteiini saab ema vereplasmas tuvastada juba 48 tunni möödumisel viljastumisest -- st umbes neli päeva enne pesastumise algust. (Wikipedia)


Võrreldes erinevaid raseduse määratlusi võib öelda, et raseduse kestuse arvutamiseks kasutatav nn. menstruaalse raseduse määratlus on tinglik ja ükski asjatundja ei arva tõsiselt, et rasedus algab tegelikult umbes kaks nädalat enne eostumist. Samas on palju inimesi, kes arvavad, et rasedus algab tegelikult umbes kaks nädalat pärast eostumist, st embrüo pesastumise järel. Kahtlemata on pesastumise näol tegemist olulise muutusega embrüo ja ema vahelises suhtes, mis tagab embrüole võimaluse edasiseks arenguks. Ent raseduse mõiste kunstlik piiramine pesastumisjärgse perioodiga tekitab mõistelise segaduse. Ühelt poolt tekitab lahknemine üldkeelelisest kasutustavast eksiarusaama, nagu poleks pesastumise eelselt tegemist areneva embrüoga. Teiselt poolt tekitab see umbes kuuajalise terminoloogilise "lõhe" näiteks seaduses formuleeritud raseduskestuse ja pesastumisest arvestatava raseduse vahel ning jätab terminoloogilise lünga, kõrvaldades üldmõiste ema seisundi tähistamiseks temas areneva järglase kandmise ajal. üles


Rasedus- ja sünnitusvideod (inglise k.)


1. trimester
1. kuu 2. kuu 3. kuu  
2. trimester
4. kuu 5. kuu 6. kuu  
3. trimester
7. kuu 8. kuu 9. kuu  
sünnitus üldiselt keisrilõige vaginaalne sünnitus valutustamine ja hingamine
sünnijärgne rinnaga toitmine gaasid, vannitamine ja mähkmed sünnitusjärgne depressioon  


Video 2. Raseduse 1.-4. nädal (1. kuu)

Video 3. Raseduse 5.-8. nädal (2. kuu)

Video 4. Raseduse 9.-12. nädal (3. kuu)

Video 5. Raseduse 13.-16. nädal (4. kuu)

Video 6. Raseduse 17.-20. nädal (5. kuu)

Video 7. Raseduse 21.-24. nädal (6. kuu)

Video 8. Raseduse 25.-28. nädal (7. kuu)

Video 9. Raseduse 29.-32. nädal (8. kuu)

Video 10. Raseduse 33.-36. nädal (9. kuu)

Video 11. Sünnitus

Video 12. Keisrilõige

Video 13. Vaginaalne sünnitus

Video 14. Valutustamine ja hingamine

Video 15. Rinnaga toitmine

Video 16. Gaasid, vannitamine, mähkmed

Video 17. Sünnitusjärgne depressioon





[1] Boving, B.G., "Implantation Mechanisms", in Mechanics Concerned With Conception. Hartman, C.G., ed., Pergamon Press 1963, page 386.; tsit. Wikipedia

[2] Tatum H.J., Connell E.B., “A decade of intrauterine contraception: 1976 to 1986”, Fertility and Sterility 1986; 46(2): 173-192; tsit. Lexicon, Ambiguous and debatable terms regarding family life and ethical questions, HLI 2006, lk 755

[3] Tatum H.J., Connell E.B., op. cit., tsit. Lexicon, HLI, lk 756

Prindi