Tingimuslikud argumendid

Prindi



Loode ei ole inimisik enne embrĂŒo kinnitumist emakaseinale.


Emakasein on eelnevalt eostatud lapsele keskkond, mis annab talle toitaineid ja pakub vĂ”imaluse edasiseks arenguks. EmbrĂŒonaalses arengustaadiumis inimeses sisalduvad kĂ”ik vĂ€ltimatud eeldused tĂ€iskasvanud inimeseks arenemiseks. KuivĂ”rd embrĂŒo omab juba enne emakaseinale kinnitumist inimloomust, jĂ€tkab ta nideerumise jĂ€rgselt talle kohase ja loomuliku keskkonna mĂ”jul arenemist ja kasvamist. Kui see nii ei oleks, siis vĂ”iks vĂ€ita, et tĂ€iskasvanud inimene, kes on mingil pĂ”hjusel eemaldunud keskkonnast, mis pakub talle eluks vajalikku peavarju ja toitu, kaotab oma inimloomuse. Samamoodi vĂ”iks vĂ€ita, et embrĂŒo, kellest emakaseinale kinnitudes sai inimisik, lakkab seda Ă€kitselt olemast, kui tema kontakt emakaseinaga katkeb iseenesliku vĂ”i tehislikult teostatud abordi tulemusel.

MÔnikord on vÀidetud, et loode ei ole enne emakaseinale kinnitumist inimisik, kuna tal puudub olulisim element, mis kuulub inimelu juurde, nimelt kommunikatsioon igal tasandil inimliku keskkonnaga. See argument ei ole veenev, sest suhtlus keskkonnaga ei lisa juba eelnevalt antud loomusele mitte midagi sellist, mis sunniks seda loomust muutuma millekski teiseks. Inimene areneb ja tÀiustub kuni tÀiskasvanuks saamiseni, kuid ta teeb seda alati tema enda loomuses olevast vÔimekusest lÀhtudes.

Juba enne emakaseinale kinnitumist on loode vaieldamatult elav ja arenev elus organism. Sellisena ta kas on inimene vĂ”i ei ole, ning keskkond, millega ta suhtesse astub ning mis on tema edasise arengu eelduseks, ei anna talle uut loomust. Kui embrĂŒo on inimisik, siis on ta seda nii enne kui ka pĂ€rast emakaseinale kinnitumist. Kui ta ei ole inimisik, siis ei muuda teda selleks ei emakaseinale kinnitumine ega ĂŒkski teine keskkondlik mĂ”ju. Siin kohal  vĂ”ib tsiteerida Eesti Vabariigi Ă”iguskantsler Allar JĂ”ksi, kes on oma ametlikus arvamuses öelnud jĂ€rgmist:

„Loote ĂŒksikud arenguetapid ei mĂ”juta enam inimeseks olemist, kuna ei ole vĂ”imalik olla rohkem vĂ”i vĂ€hem inimene. Seega ei saa Ă”igus elu kaitsele olla seotud loote eluvĂ”imelisusega, sĂŒnnihetke vĂ”i muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mĂ”juta seega mingil mÀÀral loote inimeseks olemist ning tema inimvÀÀrikuse olemasolu, mis jÀÀva suurusena saadab inimelu algusest lĂ”puni."ĂŒles


Loode ei ole inimisik enne iseseisva eluvÔimelisuse saavutamist.


Iseseisev eluvĂ”imelisus on mĂ”istena Ă€hmane ja meelevaldne. VĂ”iks kĂŒsida, kas vastsĂŒndinu on iseseisvalt eluvĂ”imeline ja kas seda on isegi paari-kolmeaastane laps? VĂ€he sellest. Kas moodsa ĂŒhiskonna mugavustega harjunud linnastunud tĂ€iskasvanu, kellel puudub igasugune teadmine ja kogemus kĂŒttimisest ja korilusest, on iseseisvalt eluvĂ”imeline, kui paigutada ta ilma abivahenditeta nĂ€iteks talvisesse metsa? Tegelikult vĂ”ib eluvĂ”imelisuse mĂ”istet mĂ”testatult kasutada vaid siis, kui rÀÀkida sellest elusorganismi ja tema loomuliku keskkonna vahelise suhte kontekstis. Kui inimene paisataks ilma hapnikuballoonideta vetesĂŒgavusse vĂ”i kala toodaks merest kuivale maale, siis iseenesest mĂ”istetavalt surevad mĂ”lemad. Loode on tema arenguetapile vastavas ja talle omases keskkonnas ehk emaĂŒsas ĂŒldjuhul vĂ€gagi elujĂ”uline. Kui mitte, siis toimub iseeneslik abort.

Kuulsas kohtuprotsessis Roe versus Wade, mis leidis aset Ameerika Ühendriikides 1973. aastal, sĂ”nastas USA Ülemkohus eluvĂ”imelisuse „potentsiaalsusena pĂŒsida elus vĂ€ljaspool emaĂŒska tehislike vahenditega”.[1] Oluliseks osutus selle mÀÀratluse puhul lapse kopsude piisav areng, mis tagas hingamisvĂ”ime vĂ€ljaspool emaĂŒsa. Siiski, miks peaks inimisiku algus olema seotud kopsude toimimisega? Miks ei vĂ”iks see olla suhtes nĂ€iteks lapse sĂŒdametegevuse algusega neljandal rasedusnĂ€dalal? Inimisiku vĂ€ljenduseks oleks vĂ”imalik seada veel palju teisi mÔÔdupuid, nagu mÔÔdetava ajutegevuse algus kuuendal rasedusnĂ€dalal vĂ”i sĂŒndimata lapse vĂ”ime reageerida valgusele ja hÀÀlele, mis kĂ”ik oleksid ĂŒhtviisi meelevaldsed. Samas on teada, et tehnika, mille abil hoitakse elus ĂŒha varem ilmale tulnud lapsi, tĂ€iustub pidevalt. Kuigi mĂ”nekĂŒmne aasta eest oli see mĂ”eldamatu, vĂ”ib tĂ€na moodsa tehnika abil mĂ”ningatel juhtudel elus hoida isegi 21-nĂ€dala vanuselt enneaegselt sĂŒndinud lapsi. Tunnustatud teadlane, dr. Landrum Shettles ĂŒtleb:

„Aborti puudutavat seadusandlust, mis pĂ”hineb eluvĂ”imelisuse mĂ”istel, peaks pidevalt ĂŒmber sĂ”nastama. See, mida ei peetud eelmisel aastal kaitset vÀÀrivaks inimeluks, saaks selleks Ă€kki kĂ€esoleval aastal. Kui me vĂ”taksime Ülemkohtu otsust sĂ”na-sĂ”nalt, siis leiaksime eest seaduse, mis teeb eelmise aasta „abortidest” teatavatel juhtudel kĂ€esoleval aastal mĂ”rva. Olen inimembrĂŒoid (...) elus hoidnud mitme pĂ€eva jooksul... Tundub vĂ€ltimatuna, et kunagi jĂ”uab kĂ€tte see pĂ€ev, mil sĂŒndimata inimlaps on vĂ€ljaspool emaĂŒsa alati potentsiaalselt eluvĂ”imeline.“[2]


Samasisulise avalduse tegi Ameerika Ühendriikide Ülemkohus protsessis Webster vs Reproductive Health Services, kus tunnistati: „Me ei mĂ”ista, miks peaks riigi huvi potentsiaalse inimelu kaitsel teostuma vaid eluvĂ”imelisuse saavutamise puhul.” PĂŒĂŒd piiritleda inimisiku algust rohkemal vĂ”i vĂ€hemal mÀÀral meelevaldsete kriteeriumite abil on mÀÀratud ebaĂ”nnestumisele. Inimisiku eksistentsil on vaid ĂŒks objektiivne bioloogiline alguspunkt, millele eelnevalt inimest ei olnud ja mille jĂ€rgselt ta on. Selleks punktiks on inimese eostamine ehk munaraku viljastamine seemnerakuga.ĂŒles

Loode ei ole inimisik enne, kui ta tunneb valu.


Sir
Albert Lilley, keda peetakse looteuuringute isaks, kinnitab raamatus The Tiniest Humans, et 8-10-nĂ€dalased looted on tundlikud puudutusele ja temperatuuri vaheldumisele. Selles eas leiab aset enamik abortidest, mis tehakse kas kirurgiliste vahenditega, rebides loote emaĂŒsas tĂŒkkideks, vĂ”i keemiliste vahenditega, tappes loote emaĂŒsas söövitavate ainetega, vĂ”i kutsudes esile emaka jĂ”ulised kokkutĂ”mbed, mille kĂ€igus loode muljutakse surnuks. Kui loode reageerib puudutustele ja teistele vĂ€liskeskkonna stiimulitele, siis vĂ”ib arvata, et ta tunneb ka valu. TĂ€pselt samamoodi eeldame, et loomad, kes reageerivad samadele mĂ”jutustele, tunnevad valu.

Kui inimisiku mÀÀraks kindlaks vĂ”ime tunda valu, siis lakkaksid paljud inimesed, kes magavad narkoosi all vĂ”i koomas ning ei reageeri seetĂ”ttu normaalses olekus valu pĂ”hjustavatele mĂ”jutustele, olemast inimisikud. Kui nad pöörduvad narkoosist vĂ”i koomast meelemĂ€rkuse juurde tagasi, siis peaksid nad jĂ€lle uuesti omandama inimloomuse, mille juurde kuulub paratamatult isikulisus. See on vĂ”imatu. Inimese vĂ”ime valu tunda on seega tema isiku defineerimisel tĂ€iesti meelevaldne kriteerium. Kui keegi on inimene, siis on ta ĂŒhtlasi isik, sĂ”ltumata kĂ”igist sattumuslikest teguritest. Inimest tuleb igal ajal kohelda kui isikut, muidu vĂ”iks teatud olukordades, kus tal puudub mĂ”ni omadus, mis meie meelevaldse hinnangu kohaselt kinnitaks tema isikulisust, eitada mĂ”nda tema pĂ”hiĂ”igust, nagu nĂ€iteks Ă”igust elule. Kui valu oleks inimisikulisuse mÔÔdupuu, kas vĂ”iksime siis kĂ”iki neid, kes valu ei tunne, vastutustundetult hĂ€vitada ja tappa? Kas narkoosi all viibiva inimese tapmine oleks moraalselt eelistatum, kui inimese tapmine, kes tunneb valu ja viibib meelemĂ€rkuse juures?

SĂŒgavamal tasandil on sĂŒndimata lapse vĂ”ime tunda valu abordi puhul teisejĂ€rguline kĂŒsimus, kuigi valu reaalsus teeb juba niigi kohutava teo veelgi hirmsamaks ja julmemaks. Oluline on tagasipööramatu tĂ”siasi, et sĂŒndimata inimene tapetakse. Kui seda tehtaks valutult, siis ei muutuks sellest hetkekski abordi moraalne olemus, mis on ja jÀÀb sĂŒndimata lapse tapmiseks.ĂŒles

Loode ei ole inimisik, kuna tal puudub vÀljakujunenud isiksus.


Inimisiku (vĂ”i –persooni) mĂ”istega tĂ€histatakse kuuluvust inimeste liiki, mitte arenguastet selle liigi sees. Inimese ja isiku mĂ”iste eraldamine teineteisest viib sĂŒgavate seesmiste vastuoludeni. Inimene on bioloogiliselt mÀÀratletud oma geneetilise infoga. Tal kas on geneetiline informatsioon, mis teeb temast inimliiki kuuluva olendi, vĂ”i siis selline informatsioon puudub. Viimasel juhul ei ole tegu inimesega.

Kui keegi on inimene, siis on ta alati ĂŒhtlasi isik. KĂ”igist bioloogilistest olenditest vĂ”ib ainult inimene arendada vĂ€lja isikule omaseid vĂ”imeid, nagu seda on mĂ”tlemine ja vaba tahe. Siinkohal on oluline eristada aktiivset ja passiivset vĂ”imekust. Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessoril on aktiivne vĂ”imekus selgitada oma kuulajatele Immanuel Kanti „Puhta mĂ”istuse kriitika” pĂ”himĂ”isteid ka siis, kui ta seda vĂ”imet parajasti ei aktualiseeri, nĂ€iteks magades vĂ”i oma maakodus heina niites. Lapsel, kes on sĂŒndinud vĂ”i veel sĂŒndimata, on passiivne vĂ”imekus sĂŒveneda kunagi tulevikus suure saksa mĂ”tleja teostesse, sest laps kuulub inimliiki ning talle on antud mĂ”istus ja vaba tahe.

Aktiivse vÔimekuse all peame silmas juba omandatud oskuse vÔi vooruse avaldumise vÔimalikkust, passiivse vÔimekuse all valmidust see oskus vÔi voorus kunagi omandada ja selles areneda. Passiivse vÔimekuse mÀÀratleb liigikuuluvus, aktuaalse aga liigikuuluvuse sees juba omandatud voorused ja vÔimed. Kassil nÀiteks puudub igasugune passiivne vÔimekus lugeda Immanuel Kanti teoseid, inimlapsel on see aga alati olemas, sÔltumata sellest, kas ta seda kunagi aktualiseerib vÔi mitte.

Nende kahe vĂ”imekuse segiajamine ja mittearvestamine pĂ”hjustab paljuski kĂ€esoleva problemaatika. Kui keegi vĂ€idab, et loode ei ole inimisik, kuna tal puudub vĂ€ljakujunenud isiksus, siis vĂ€idab ta, et asjadel ei ole loomust enne, kui nad ei ole vĂ€lja arendanud endasse kĂ€tketud vĂ”imeid, teiste sĂ”nadega -- kui nad ei ole praegu ja kohe valmis teostama oma kaasasĂŒndinud vĂ”imele vastavat funktsiooni. Kuid siin ei vĂ”eta arvesse vĂ”imeid nende vĂ”imalikus olekus ehk vĂ”imeid, mis pole veel jĂ”udnud teostuda, kuid on sellest hoolimata olemas tĂ€nu loomusele, mis vĂ”imaldab neil ilmsiks tulla. Kui on tĂ”si, et ilma vĂ”imeta praegu siinsamas viiulit mĂ€ngida pole ma viiulimĂ€ngija, siis samamoodi on tĂ”si, et olemuslik vĂ”imalus kunagi viiulit Ă”ppima hakata ja seda hiljem mĂ€ngida on mul olemas. Ent see vĂ”imalus kuulub inimloomuse juurde. JĂ€relikult olen ma inimene, kuigi kahjuks veel mitte viiuldaja. Analoogiliselt: kui kellelgi on vĂ”ime arendada vĂ€lja inimisiksus, siis ta juba on inimene, kuigi ta pole seda vĂ”imet veel kasutanud vĂ”i tal puudub tegelik vĂ”imalus seda vĂ”imet kasutada, nagu juhtub nĂ€iteks raske vaimse puudega inimeste puhul. Mitte ĂŒhelgi teisel olendil peale inimese sellist vĂ”imet lihtsalt ei ole. Kui loode ei oleks inimisik selle tĂ”ttu, et tal puudub vĂ€ljakujunenud isiksus, siis peaks ta mingil hetkel omandama eimillestki, ex nihilo, passiivse vĂ”imekuse selleks saada. Kui see on tĂ”si, siis vĂ”iks igal hetkel ĂŒkskĂ”ik kes omandada passiivse vĂ”imekuse ĂŒkskĂ”ik milleks. NĂ€iteks vĂ”iks lihtsalt niisama saada kassipojast aja jooksul inimene, inimesest hobune ning lennukist seinakell. Tundub aga, et see on vĂ”imatu.

Veelgi enam. Pealkirjas vĂ€idetu tekitab probleeme ka aktiivse vĂ”imekuse seisukohast vaadatuna. VĂ”imed, mis on juba omandatud, vĂ”ivad nimelt areneda. Kellel meist, kes juba ammu emaĂŒsast vĂ€ljunud, on ĂŒlepea nii vĂ€ljakujunenud isiksus, et see enam ei saaks areneda? Oletame, et selline inimene siiski leiduks, kelle isiksusele pole enam mitte midagi juurde panna ega Ă€ra vĂ”tta. VĂ”iksime siiski kĂŒsida, kas teismelistel on vĂ€ljakujunenud isiksus? Tundub, et mitte. Seega peaks pealkirjas seisva vĂ€itega nĂ”ustunu tegema loogilise jĂ€relduse, et teismelised ei ole inimisikud. Kui nad seda ei ole, siis peaks olema vĂ”imalik neid nĂ€iteks hĂ€vitada ja tappa ilma juriidilist vĂ”i moraalset vastutust kandmata. On selge, et pealkirjas sisalduv vĂ€ide on iseeneses vastuoluline ja seega mitte tĂ”ene.ĂŒles




[1] Roe v. Wade, 410 U.S. 113 (1973), 38

[2] Molly Yard, viidatud “Voices of the Abortion Debate”, New Dimensions, oktoober 1990, 109

Prindi