Sotsiaalsed argumendid

Prindi



Ebaõiglane on tuua lapsi maailma, kus nad on soovimata.


Esiteks, sõna „soovimata“ ei iseloomusta mitte last, vaid tema vanemaid või teisi täiskasvanud inimesi, kes last ei soovi. Probleemiks ei ole laps, vaid vanemate soovimatus tema suhtes. Mittesoovimine on vanemate tahteliselt tingitud hoiak, mis omakorda tähendab, et probleemile tuleks lahendust otsida vanematest ning nende suhtumise ja käitumise muutmisest, mitte lapse tapmisest.


Teiseks, soovimatu rasedus ja „soovimata“ laps on kaks eraldi nähtust. Paljud lapsed, keda nende vanemad algselt ei soovi, saavad juba hiljem raseduse käigus ning veelgi enam peale sündi suure armastuse osaliseks. Kahjuks teevad paljud naised abordi enne, kui neil jõuab oma lapsega tugev side tekkida.


Kolmandaks, mida tähendab „tuua lapsi maailma“? Kui laps on eostatud, on ta juba maailma toodud. Eostumise ehk inimese elu alguse ehk tema siia maailma tulemise järgselt on küsimus selles, kas õiglane on lapse elu austada ja tema eest hoolitseda või ta ära tappa.


Neljandaks tuleb tõdeda, et asjaolu, et vanemad oma last ei soovi, ei muuda aborti mitte mingil moel moraalselt õigustatavaks. Laps on inimene ning kuigi on hea, kui ta on tahetud, ei mõjuta kellegi suhtumine temasse kõige vähemalgi määral tema õigust elule.


Maailmas elab ka palju juba sündinud lapsi, keda nende vanemad ei taha. Kui nõustuda, et soovimine või mittesoovimine on abordi õigustamisel kohane kriteerium, siis peaks oma laste tapmise õigust omama ka need vanemad, kellel on juba sündinud lapsed, keda nad ei soovi.


Viiendaks, see, et vanemad oma last ei taha, ei tähenda, et laps ei oleks maailmas soovitud. Maailmas on palju häid inimesi, kes soovivad teiste poolt mitte soovitud lastele oma südame ja kodu avada ja seejuures on eriti palju neid, kes tahaksid lapsendada vastsündinuid (vt lapsendamine). Tasub tuletada meelde Ema Teresa poolt Ameerika Ühendriikide president Bill Clintonile öeldut:


Palun ärge tapke last. Mina tahan last. Palun andke laps mulle. Tahan võtta vastu iga lapse, kes muidu aborteeritaks ja soovin anda ta abielupaarile, kes armastab teda ja saab olema tema poolt armastatud.[1]


Seda, et vanemate poolt mitte soovitud laps on ühiskonna poolt vägagi soovitud, saab tõestada Ameerika Ühendriikide näitel. Seal mail tehakse aastas enam kui miljon aborti, samal ajal kui adopteerimise järjekorras ootab võimalust oma kodu väikesele lapsele avada ca 1,5 miljonit abielupaari. Inimeste valmidus aidata sündimata lapsi on sedavõrd suur, et soovitakse lapsendada mitte üksi terveid lapsi, vaid eraldi järjekorrad on moodustunud nt nendest, kes on valmis adopteerima Down’i sündroomi või spina bifida’ga beebi.[2]


Lõpetuseks, abordipooldajate retoorika üks kõige eksitavamaid aspekte on see, et püütakse jätta mulje, nagu oleks abort sündimata beebi parimates huvides. Seda argumenti kuuldes tekib vaid küsimus, kuidas võib keegi midagi niisugust tõsiselt võtta. Väikesel ja imeõrnal inimlapsel rebitakse emaüsas sõna otseses mõttes jäsemed küljest, kõigest seepärast, et tema vanemad teda ei soovi, ja me peaks uskuma, et see on tema enda huvides!? Orjapidajad argumenteerisid 18. sajandil, et orjapidamine on tegelikult mustanahaliste endi huvides, kuna nad ei saaks omal käel hakkama. Täna öeldakse: „Ma ei taha seda last, kuna ma ei saa talle anda piisavalt head elu.“ Ja mida nähakse lahendusena? Võtta lapselt igasugune elu. Inimeste ärakasutamine ning nende kõige elementaarsemate õiguste eiramine on alati lihtsam, kui sisendada enesele, et tegelikult tehakse seda mitte lähtudes egoistlikest kaalutlustest, vaid ohvrite parimatest huvidest.üles


Soovimatute laste saamine toob kaasa rohkem laste kuritarvitamist.


Esiteks on väide, et abort kaitseb lapsi kuritarvitamise eest, iseeneses vastuoluline, kuna abort kui sündimata inimese tapmine on ise laste kuritarvitamise ülim vorm. Mõte välistada kunagi tulevikus aset leida võivat laste kuritarvitamist potentsiaalsete ohvrite tapmisega on sama absurdne, kui plaan juurida ühiskonnast välja perekondlik vägivald kõigi abielunaiste tapmise teel.


Teiseks tuleb küsida, kas ema või isa võib tappa oma 2-aastase lapse, kuna ta ei soovi teda ja kuna tema ellujätmine võib viia tema kuritarvitamiseni? Laste kuritarvitamine selle erinevates vormides on karistusseadustiku kohaselt kuritegu. Kuid eesmärk üht kuritegu ära hoida ei saa õigustada teist ja veelgi kurjemat tegu -- lapse tapmist. Kui sündinud inimlapse kuritarvitamine on vale, siis kuidas saab sündimata inimlapse tapmist pidada õigeks?


Veelgi enam, ei ole mingit tõestust selle kohta, et planeerimata või isegi „soovimata” lapsed langeksid tihedamini kuritarvitamise ohvriks kui planeeritud ja soovitud lapsed. Pigem vastupidi: 1980. aastal uuris Lõuna-Carolina Ülikooli professor Edward Lenoski 600 laste kuritarvitamise juhtumit. Uuringu tulemustest nähtus, et enam kui 90%-l nendest juhtudest kinnitasid vanemad, et väärkohtlemise ohvriks langenud laps oli soovitud.[3] Lisaks kinnitab statistika, et peredes, kus on tehtud aborti, esineb laste kuritarvitamist oluliselt rohkem kui peredes, kus aborti tehtud ei ole.[4]


Eestiski hästi tuntud (tihti Eesti Päevalehes avaldatav) Princetoni Ülikooli professor Peter Singer teeb aborti õigustavate argumentide lähtekohaks olevate eelduste pinnalt täiesti loogilise, kuid väga hirmuäratava järelduse:


Inimlapsed sünnivad eneseteadvuseta ja võimeta mõista, et nad eksisteerivad ajas. Nad ei ole isikud. Seega ei ole põhjust pidada nende elu kaitsmisväärsemaks kui loote elu.[5]


Tõepoolest, kui asume seisukohale, et sündimata inimese elu ei ole väärtuslik, peame loogiliselt järeldama, et seda ei ole ka vastsündinute ja lõpp-astmes ka kõigi teiste inimeste elu. Ja selle järleduseni on Peter Singer ka jõudnud -- ta on seisukohal, et inimese elu ei ole tingimata väärtuslikum kui loomade oma.


Nii on üksnes loomulik, et abordi omaksvõtmisega kaasneb laste kuritarvitamise juhtumite arvu kasv, kuna puudub loogiline alus toetada üht ja seista samal ajal teisele vastu. Võib küsida, et kui vanemad peavad võimalikuks oma sündimata lapsi tappa, siis miks peaksid nad pidama lubamatuks sündinud lapsi kuritarvitada? Dr. Philip G. Ney uuringud näitavad, et asjaolu, et peredes, kus on esinenud aborti, esineb ka rohkem laste kuritarvitamist, tuleneb tihti abordist põhjustatud depressioonist ning selle kahjustavast toimest ema võimele seonduda oma tulevaste lastega.[6] Dr. Ney dokumenteerib, et aborditegemine võib kahandada lapsevanema loomulikku võimet hoida oma lapse suhtes tagasi frustratsioonist tingitud raevu.[7]


Kui inimene otsustab abordi kasuks, eirab ta loomulikku instinkti hoolitseda oma abitu lapse eest. Olles selle instinkti kord alla surunud, võib tal hiljem olla raske toime tulla ka vihaga, mis võib tekkida vastsündinu abituse, väikelapse nutu või eelkooliealise isepäisuse tõttu.[8] Suhtumine, mille tulemuseks on abort, on olemuselt sama, kui see, mille tulemuseks on laste väärkohtlemine. Surve teha aborti seisneb tungis öelda lapsest lahti. Kui laste väärkohtlemise mentaliteedist ei pääse sündimata lapsed, ei pääse sellest ka sündinud lapsed. Selle kinnituseks tasub veel kord tsiteerida Peter Singer’it:


Veel jääb probleem, mis seisneb selles, et puudub selge piir vastsündinud imiku -- kes ilmselgelt ei ole isik eetiliselt tähenduslikus mõttes -- ja noore lapse vahel, kes on. Oma raamatus nimega Kas beebi peaks elama? soovitame koos kolleeg Helga Kuhsega lubada kehtestada kuni 28-päevane periood pärast sündi, enne kui vastsündinu võetakse vastu kui inimene, kes omab samaväärset õigust elule kui teised.[9]


Ent miks peaks kehtestama piiri vaid 28-le päevale pärast sündi? Miks siis mitte juba kolmele kuule? Või kuuele kuule? Või aastale? Või kolmele aastale? ... Vahest peaks kõik vanemad ise deklareerima neile sobiva piiri, sest inimeste arvamused, soovid ja „vajadused” võivad ju lahkneda!?


Ka pilguheit konkreetsetele numbritele näitab, et alates sündimata inimeste tapmise seadustamisest on maailmas laste kuritarvitamise juhtumite arv dramaatiliselt kasvanud. Siinkohal võib näiteks tuua olukorra Ameerika Ühendriikides, kus ainuüksi ajavahemikus 1976 kuni 1987 kasvas laste kuritarvitamise registreeritud juhtumite arv 330%.[10] Võib ju väita, et selline laste kuritarvitamise juhtumite arvu kasv on tingitud õiguskaitseorganite töö tõhusamaks muutumisest või muutustest rahvaarvus, kuid võttes arvesse selle kasvu tohutut mastaapi, ei ole see kuigi veenev. Pigem vastupidi, terve mõistus paistab osundavat, et abordi kui laste väärkohtlemise ülima vormi seadustamine (ja vohamine) on toonud kaasa laste väärkohtlemise teiste juhtude plahvatusliku kasvu.üles


Maksumaksjana ei taha ma maksta kõigi soovimatute laste poolt tekitatud sotsiaalsete probleemide eest.


Kuigi oleks ekslik väita, et abort on kõigi maailma hädade põhjuseks, ei saa eitada, et kõikjal maailmas on abordi seadustamisele järgnenud sotsiaalsete probleemide plahvatuslik võimendumine, mitte nende taandumine.[11] Näiteks on abordi seadustamisest saati USA-s kordades tõusnud nii teismeliste raseduste, kodutute, näljas olijate, sotsiaalabi vajajate, abielulahutuste, vaesuses olijate, laste kuritarvitamise ja väärkohtlemise juhtumite, naiste peksmise ja muu kuritarvitamise juhtumite, narkomaanide, suguhaiguste kandjate ning keskkoolist väljakukkujate arv.[12] Ja seda rida võiks pikalt jätkata. Loomulikult on nendest probleemidest maksumaksjaile tulenev rahaline koormus samuti kordades kasvanud. Lisaks peab maksumaksja nii mõneski riigis -- kaasa arvatud Eestis -- maksude tasumise teel aborti rahaliselt toetama (vt juriidika).


Kuid isegi kui sündimata inimeste tapmise seadustamine tõesti aitaks sotsiaalseid probleeme leevendada, ei oleks see õigusriigis aktsepteeritav meede. Ükski eesmärk ei muuda süütute inimeste tapmist moraalselt õigustatuks. Kui me aga sellega ei nõustu, siis ei ole sotsiaalsete probleemide lahendamise vahenditest rääkides põhjust seista vastu ka juba sündinud inimeste tapmisele. Jällegi nähtub, et antud argument kätkeb mõtlemisviga, eeldades seda, mida tuleks tõestada – nimelt, et sündimata inimesed ei ole täisväärtuslikud inimesed, kuna kuidas muidu võiks neid mingite sotsiaalsete probleemide lahendamise eesmärgil tappa.


Samuti oleks abordi teel ühiskondlike probleemide lahendamisele asumine isekuse ülim kulminatsioon. See nähtub ilmekalt asjaolust, et ühiskondlike probleemide lahendamiseks ei paku keegi oma elu -- küll aga arvatakse nii täna, kui on arvatud minevikus, et oma elu peaksid ohverdama teised inimesed.üles


Meil ei ole ĂĽhiskonnana raha, et maksta puudega laste ning nende laste ravimise eest, kes sĂĽnnivad haigena enneaegselt. Kas abort ei ole siis selle probleemi lahendus?


Ühiskonnas tervikuna on alati piisavalt vahendeid, et hoolitseda oma abivajavate liikmete eest. Puudu võib olla heast tahtest seda teha. Kalgistuv ühiskond hülgab abivajajad ja, ehkki materiaalselt võibolla rikkana, muutub vaeseks inimlikkuse poolest, ehk ebainimlikuks. Selles mõttes võib olla õigus, et me oleme ühiskonnana liiga vaesed, et hoolitseda abivajajate eest, ent vaesed mitte materiaalselt vaid inimlikkuse poolest. Ent siis tekib küsimus, kas me oleme sellise kalgistumisega rahul. See ei ole sugugi küsimus ainult riigi tasandil tervishoiu ja sotsiaalhoolekande piisava rahastamise kohta, vaid eelkõige küsimus igaühele isiklikult: kas ma olen valmis abistama neid, kes seda tõeliselt vajavad, kas vahetult või annetustega, või eelistan enese materiaalse mugavuse nimel jääda nende häda suhtes ükskõikseks.


Ent taas kord peab nentima, et isegi juhul, kui meie ühiskonnas tõepoolest ei oleks haigete laste eest hoolitsemiseks piisavalt ressursse, ei võiks süütute sündimata inimlaste tapmist käsitleda vastuvõetava lahendusena. Eesmärk ei pühitse abinõu. Inimelu on kõrgeim ühiskondlik hüve, mille austamise arvelt ei või teha kompromisse. Vastasel korral otsustame luua ühiskonna, mis tagab oma tugevamate liikmete elukvaliteedieelistusi nõrgemate liikmete verega. Seejuures tasub meeles pidada ema Teresa sõnu: „On tõeline vaesus otsustada, et beebi peab surema selleks, et sina võiksid elada nii, nagu parasjagu soovid.”üles


Vaesemaid ja hädas olevaid naisi ja lapsi aitavad pereplaneerimise organisatsioonid, mitte abordivastased liikumised.


Selleks, et mõista, et abort ei ole meie ühiskonnas võimust võtnud selleks, et aidata vaeseid ja puuetega inimesi, tuleb heita pilk minevikku ja vaadata, millistest eesmärkidest lähtudes ja millistel põhimõtetel sai abordi seadustamise eest seisev organiseeritud tegevus alguse. Selleks tasub vaadata konkreetsemalt Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni ja selle asutaja Margaret Sangeri tegevust.


Margaret Sanger (1879–1966) oli Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni -- organisatsiooni, mis on maailma suurim abordi eest seisja ja aborditeenuse pakkuja -- suunaseadja ja esimene president. Sangerit peetakse üheks keskseks kujuks kontratseptiivide ja abordi levimise protsessis lääne ühiskonnas. Kuigi oma algsetes seisukohavõttudes ei toetanud ta aborti, hakkas tema organisatsioon peagi käsitlema seda lihtsalt ühe vahendina nende inimeste sündimuse piiramiseks, keda peeti alamaks. Millistest ideaalidest lähtudes on aborti pooldav liikumine alguse saanud ning mis on selle kandvateks põhimõteteks tänagi, selgub Sangeri teostest ja kirjutistest, mida avaldati perioodiliselt tema toimetatavas ajakirjas Birth Control Review.


Sanger rääkis vaestest ja puuetega inimestest kui „vastutustundetuse ja imbetsilsuse hordide pahaendelistest jõududest“, väites et nende eksistents kujutab „rünnakut intelligentsele ja rassiliselt tervele karjale.“[13] Ta hoiatas vähem tervete „valimatu paljunemise“ eest, väites et selle tõttu sünnivad tulevased valijad, „kes võivad hävitada meie vabadused ja kes võivad seega olla kõige kaugemale ulatuvaks ohuks tsivilisatsiooni tulevikule.“[14] Ta kutsus ühiskonna vähem privilegeeritud liikmeid „inimprahi rusuvaks kandamiks“.[15]


Pealkirja all „Helduse julmus“ argumenteeris Sanger, et organisatsioonid, mis püüavad aidata rasedatel naistel jõuda otsuseni mitte teha aborti ja sünnitada oma lapsed, on „otseselt kogukonda ja rassi tulevikku ohustavad“.[16] Ta lisas, et „eraisikute filantroopiale [inimesearmastusele] toetuvad emaduskeskused omavad düsgeenilist [inimpopulatsiooni pärilike omaduste halvenemise] toimet.“ Tehnilise termini „düsgeeniline“ kasutamisest nähtub Sangeri veendumus, et sellised naiste abistamise püüded on vastuolus Darwini tugevamate ellujäämise doktriiniga, mille kohaselt peavad looduses nõrgemad oma alamuse tõttu hävinema.


Samasugune vaimsus domineeris Sangeri ajakirjas Birth Control Review. See on täis artikleid, mis kannavad pealkirju nagu „Maailma rassiline probleem“, „Teel rassilise täiustumise poole“, ja „Eugeeniline steriliseerimine: hädavajadus“.[17] Viimasena nimetatud artikli autoriks oli dr. Ernst Rudin, kes juhtis Saksamaa eugeenilist liikumist, mis rajas sel ajal teed natside „rassilise parendamise“ ja „etnilise puhastamise“ sildi all läbi viidud õudustele. Sarnase tooniga artikleid võib Birth Control Review’st leida palju. Näiteks kirjutab Sangeri kolleeg ja armuke, dr. Havelock Ellis artiklis pealkirjaga „Sündivuse kontrollimine ja steriliseerimine“, et „steriliseerimine oleks ... kasulik, kuigi sel teel ei õnnestuks ühiskonnast hävitada kogu vaimselt alaarenenud elementi. See oleks alles algus.“[18] Kes ajalugu tunnevad, need teavad, et see „algus“ jõudis oma kulminatsioonini ca kümme aastat hiljem, pühendunud eugeenika pooldaja Adolf Hitleri juhtimisel. Kuigi on tõsi, et Sanger ei olnud osundatud artiklite autoriks, oli ta Birth Control Review asutaja ja toimetajana otseselt vastutav selle eest, milliseid artikleid seal avaldati ning milliseid ideid seeläbi propageeriti.


Rahvusvaheline eugeenikaliikumine, mille silmapaistvaks liikmeks oli vaieldamatult ka Margaret Sanger, toetas natsi poliitikat avalikult isegi veel 1938. aastal.[19] Sanger esines tervitussõnavõtuga 1925. aasta rahvusvahelisel eugeenikakonverentsil.[20] Professor Marvin Olasky kirjutab, et Sangeri 1930-ndate aastate „Neegriprojekt“ „leidis laiapõhjalist kiitust, kuna keskendus sündimuse piiramise vahendite levitamisele nende hulgas, keda eugeenikud kõige enam kartsid.“[21] Kui muutus ilmseks, et kontratseptsioon ei ole mustanahaliste ja muude sihtgruppide arvukuse piiramiseks piisavalt efektiivne vahend, pöördusid eugeenikud lahendust otsides abordi poole, et piirata soovimatute rasside ja perekondade kasvamist.[22]


Sangeri enda sõnul tähendas nõrgemate ja vähem privilegeeritute abistamine, nende eksistentsile kaasa aitamine ja nende paljunemise võimaldamine tagasisammu inimevolutsioonis: „Selle asemel, et vähendada ja püüda kõrvaldada karja, mis on inimrassi ja maailma tulevikule kõige kahjustavam, kipub selline tegevus muutma seda nuhtluseks saavalt domineerivaks.“[23] Selle „karja“ (loe: inimeste) all pidas Sanger silmas vaeseid ja harimatuid, kellest suure osa moodustasid etnilised vähemused. Ilmselgelt oli Sanger huvitatud nende „karjade“ kõrvaldamisest, mitte abistamisest.


Selline ajalooline tagasivaade aitab selgitada, miks ei tee Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon tänaseni praktiliselt mitte midagi selleks, et luua toimivaid adopteerimise süsteeme või et aidata vaeseid ja vähemusgruppidesse kuuluvaid naisi, kes on otsustanud mitte oma sündimata lapsi tappa. Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni liikmesorganisatsioonid on isegi esitanud kohtutele hagisid sulgemaks alternatiivseid raseduskeskusi, mis pakuvad naistele hoolitsuse näol ka teisi valikuid peale abordi.[24]


Uurides Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni materjale ei leia mitte midagi, millega vabandataks paljuski tänagi organisatsiooni filosoofiat iseloomustavate Sangeri ideede pärast, mis olid raskelt eugeenilised, vaeste ja puuetega inimeste suhtes vaenulikud ja rassistlikud. Küll aga on leida palju katseid salata või õigustada neid fakte.


Võib arvata, et Margaret Sanger ei olnud kõiges, mida ta tegi, ebasiiras. Samuti on kindlasti tõsi, et kõik aborti pooldavad inimesed ei ole eugeenikud või rassistid. Küll aga on ajalukku vaadates rohkem kui küllalt põhjust arvata, et loosungi all „abort vaeste hüvanguks“ ei teenita kaugeltki nii palju vaesemate inimeste huve, kui väidetakse.


Ka tänane Eesti abordiregulatsioon kaldub eugeenilisusse, tagades puuetega inimeste õiguse elule oluliselt nõrgemalt kui tervete oma. Nimelt sätestab raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (§-s 6 lg 2 p 2), et kui lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus, on lubatud teda tappa mitte reeglipärase 11. nädala lõpuni, vaid kuni 21. nädala lõpuni (seejuures piisab ainuüksi tervisekahjustuse eksisteerimise võimalusest). Nii olemegi jõudnud olukorda, kus ühiskonnas on aina vähem puuetega inimesi -- ent mitte seepärast, et oleksime suutnud kõrvaldada puuete põhjused, vaid seepärast, et kõrvaldatud on puuetega inimesed, kes tapetakse reeglina enne, kui nad jõuavad sündida. Nt tuvastati 2006. aastal Eestis sünnieelselt Downi sündroom 31 lapsel, kellest 20 tapeti abordi läbi.[25] Selline suhtumine puuetega inimestesse on omane pea kõikidele aborti aktsepteerivatele riikidele.üles


Sa oled mees ega oma seega isegi mitte teoreetilist võimalust rasestuda -- seega ära tule abordi teemal sõna võtma!


Väita, et kellegi seisukoht on vale mitte argumentide nõrkuse, vaid nende esitaja isiku pärast -- näiteks seepärast, et tegu on mehega --, kätkeb levinud mõtlemisviga argumentum ad hominem.


Selleks, et teada, kuidas ühes või teises olukorras moraalselt käituda, ei pea inimene olema sellist situatsiooni ise läbi elanud. Näiteks ei pruugi inimene, kes ei ole lapsevanem, olla teadlik stressist, mis sageli kaasneb koolikuvaludes vaevleva lapsega hakkamasaamisega. Kui selline inimene ütleks mõnele stressis emale, et ta ei pea valudes vaevleva lapse peale karjumist õigeks, siis oleks ebamõistlik arvata, et tal ei ole moraalset õigust sel teemal sõna võtta, kuna tal endal ei ole lapsi.


Samuti ei pea olema naine, et teada, mis on naiste suhtes õige ja mis vale. Näiteks ei pea olema naine, et olla siiralt veendunud, et vägistamine on moraalselt lubamatu. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kuigi naised on need, kes lapsi oma ihus kannavad, on mehed samuti lapsevanemad -- ja mitte üksi sündinud, vaid ka sündimata laste vanemad. Eesti Vabariigi põhiseadus tunnustab §-s 27 abikaasade võrdõiguslikkust ning perekonnaseadus lisab §-s 40, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Sama kinnitab artiklis 18 lapse õiguste konventsioon.


Abordipooldajate väide, nagu jaguneksid inimesed abordiküsimuses kahte leeri -- naised abordi poolt ja mehed abordi vastu -- on absoluutselt vale. Tasub vaid meenutada, et esimesed feministliku liikumise eestvedajad, nagu nt Susan B. Anthony, ja tõtt-öelda pea kogu feministliku liikumise peavool kuni 1960-ndate aastate seksuaalrevolutsioonini, oli veendunult abordivastane ning et ka täna on paljud feministlikud organisatsioonid abordivastasel seisukohal (vt nt Feminists for Life). See on iseenesest loomulik, kuna abort kui otsene rünnak naiselikkuse sügavaimaks sisuks oleva emaduse vastu on tõesti raske naistevastase vägivalla ja naiste alandamise vorm.üles


Vaata lisaks:


Helena Vooglaid, Abort -- naistevastane vägivald, DELFI 4.01.2008.


[1] Ema Teresa Rahvuslikul palvehommikusöögil 3. veerbuaril 1994, epm.org

[2] Randy Alcorn, Pro Life Answers to Pro Choice Arguments. Oregon: Multnomah Publishers, Inc., 2000, lk. 139

[3] Edward Lenoski, Heartbeat 3 (detsember 1980), tsiteeritud raamatus John Willke, Abortion Questions and Answers. Cincinaati, Ohio: Hayes Publishing Co., 1988, lk. 140–141.

[4] Nancy Michels, Helping Women Recover from Abortion. Minneapolis: Bethany House Publishers, 1988, lk. 168.

[5] Peter Singer, Rethinking Life and Death. New York: St. Martin’s Griffin, 1996, lk....

[6] Philip G. Ney, „A Consideration of Abortion Survivors“, Child Psychiatry and Human Development (Spring 1983), lk. 172–173.

[7] Philip G. Ney, „Relationship between Abortion and Child Abuse“, Canadian Journal of Psychiatry (November 1979), lk. 611–612.

[8] Nancy Michels, Helping Women Recover from Abortion. Minneapolis: Bethany House Publishers, 1988, lk. 169–170.

[9] Peter Singer, Rethinking Life and Death. New York: St. Martin’s Griffin, 1996, lk. 217.

[10] Theresa Karminski Burke ja David C. Reardon, "Abortion Trauma and Child Abuse", 6 Post Abortion Review (1988)

[11] Mark Crutcher, Pro-Life Answers. Denton: Life Dynamics Inc, 2000, lk. 55

[12] ibid.

[13] Margaret Sanger, Pivot of Civilization. New York, Brentano’s Publishers, 1922, lk. 176.

[14] Margaret Sanger, Pivot of Civilization, lk. 177.

[15] Margaret Sanger, Pivot of Civilization, lk.-d 112 ja 116.

[16] Margaret Sanger, Pivot of Civilization, lk. 113.

[17] Havelock Ellis, „The World’s Racial Problem“, Birth Control Review (oktoober 1920), lk. 14–16; Theodore Russel Robie, „Towards Race Betterment“, Birth Control Review (aprill 1933), lk. 93–95; Ernst Rudin, „Eugenic Sterilization: An Urgent Need“, Birth Control Review (aprill 1933), lk. 104.

[18] Havelock Ellis, „Birth Control and Sterilization“, Birth Control Review, April 1933, lk. 104.

[19] Marvin Olasky, Abortion Rites: A Social History of Abortion in America. Whaton: Crossway Books, 1992, lk. 256–257.

[20] Marvin Olasky, Abortion Rites: A Social History of Abortion in America, lk. 258.

[21] Marvin Olasky, Abortion Rites: A Social History of Abortion in America, lk. 259.

[22] Marvin Olasky, Abortion Rites: A Social History of Abortion in America, lk. 259–263.

[23] Margaret Sanger, Pivot of Civilization. New York: Brentano’s Publishers, 1922, lk. 116–117.

[24] Randy Alcorn, Pro Life Answers to Pro Choice Arguments. Oregon: Multnomah Publishers, 2000, lk. 150.

[25] Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi vastus Elukultuuri Instituudi 2007. aasta 4. septembri teabenõudele (pdf).

Prindi