Poliitilised argumendid

Prindi



Isegi kui loode on inimene, peaks tal olema vähem õiguseid kui naisel. Ei tohiks eeldada, et keegi peab annetama oma keha kellegi teise eksisteerimist tagavaks elushoidmise süsteemiks.


Väide, et lootel peaks olema vähem õigusi kui naisel, põhineb eeldusel, et inimese õigused kasvavad astmeliselt tema füüsilise või psüühilise arenemisega. On tõsi, et kui inimene saavutab teatava ea, lisanduvad mõned positiivsed õigused, nagu näiteks hääleõigus valimistel. Kuid on olemas fundamentaalsed õigused, mis pälvitakse tänu olemusele või liigikuuluvusele. Inimese puhul on üks selliseid – ja sellistest kõige fundamentaalsem — õigus elule, mis ei ole piiratud ei vanuse ega ühegi arenguetapiga, vaid kuulub inimesele niivõrd, kuivõrd ta on inimene – tulenevalt inimeseks olemise faktist. Me ei saa neid kahte erinevat tüüpi õigust omavahel segamini ajada ega käituda fundamentaalsete õigustega, nagu oleks nende allikaks üksnes positiivse õiguse normistik. Vastasel korral peaksime eitama ka natside poolt vangilaagrites tapetud juutide õigust elule, sest ka nende hävitamine oli fašistlikul Saksamaal kehtestatud positiivse õigusega kooskõlas. Riigi kohus on inimese fundamentaalseid õiguseid positiivse õigusega tunnustada, ent see positiivne õigus ei ole nende inimese loomusel põhinevate õiguste allikaks.


Juhul, kui me nõnda teeme (kui seome inimese põhiõigused tema arengutasemega), peaks sellest järelduma, et kahenädalasel lootel on vähem õigust elada kui 24-nädalasel ning tollel omakorda vähem kui 9-kuusel beebil, kes valmistub iga hetk sündima. Kuid kuna teame, et füüsiline ja psüühiline areng jätkub aktiivselt ka pärast sündi, siis ei tohiks olla mingit loogilist põhjust, miks ei võiks see argument kehtida ka hilisemate arenguperioodide kohta. Täiskasvanutel peaks seega olema palju suuremal määral õigus elada kui lastel või teismelistel. Järelikult oleks moraalselt eelistatum tappa kolmeaastane laps kui teismeline või täiskasvanu. Et selline üdini ebainimlik suhtumine inimesse, tema väärikusse ja õigustesse ei ole tänapäeva maailmas enam sensatsioon, nähtub nt asjaolust, et seda esindab üks nimekamaid kaasaja „eetikuid”, Princetoni ülikooli professor Peter Singer, kelle arvamusartikleid avaldab tihti ka Eesti Päevaleht. Singer kirjutab:


„Alles jääb probleem, mis seisneb selles, et puudub selge piir vastsündinud imiku, kes ilmselgelt ei ole isik eetiliselt tähenduslikus mõttes, ja noore lapse vahel, kes on isik. Raamatus “Kas beebi peaks elama?” soovitame kolleeg Helga Kuhsega kehtestada kuni 28-päevane periood pärast sündi, enne kui vastsündinu võetakse vastu inimesena, kel on teistega samaväärne õigus elule.” [1]


Selline hirmuäratav suhtumine on aga vastuolus inimese loomuliku moraalitunnetusega. Vastupidi, me tunneme erilist halvakspanu ja õudu, kui väikeseid, kaitsetuid ja süütuid lapsi on mingil moel ära kasutatud või tapetud. Inimõiguste kasvu üks-üheses suhtes psühho-füüsilise arenguga ei poolda ka erinevate riikide õigussüsteemid, kus vägivalda, kui see on suunatud kaitsetutele ja väetitele lastele, käsitletakse tihti kuritegu raskendava asjaoluna.


Küsimus, kas loode on inimene või mitte, on siin kesksel kohal. Kui keegi on inimene, siis laienevad talle ka kõik inimõigused, millest kõige tähtsamaks on õigus elule. Inimesena (vt bioloogilised argumendid) on lootel seega samaväärsed fundamentaalsed õigused kui mistahes inimesel.


Lugematute emade kogemus räägib vastu väitele, nagu oleks rase naine üksnes anonüümne „teise elushoidmise süsteem”. Lapseootel naised elavad tavaliselt tegusat sotsiaalset elu ega eraldu oma perekonnast ja töösuhetest üheksaks kuuks „teise elushoidmise” passiivseks süsteemiks. Selline suhtumine ei võta arvesse asjaolu, mis ema ja tema lapse vahel on olemuslik, ehk armastust, hoolitsust ja ülitugevat inimlikku sidet, mis tõuseb inimese enda loomusest.üles


Igaühel peaks olema õigus valida. Abordi keelustamine piiraks naise õigust valida.


Oleks põhjendamatu pooldada teatavaid valikuid vaid selle põhjal, et nad on valikud. Valikuid on mitmesuguseid. On õigus valida endale elukoht, elukutse ja amet, elada oma südametunnistuse kohaselt, lähtudes oma religioossetest või maailmavaatelistest veendumustest jne. Kuid on valikuid, mis on selgelt ebaõiglased ja moraalselt halvad ning kellelgi ei ole õigust neid ellu viia. Mitte kellelgi ei ole õigust valida teise inimese piinamist, tapmist või vägistamist ehk midagi, mis kahjustab otseselt teist inimest. Kui kehtiv õigus ja inimeste moraalne tunnetus taunib valiku tegemist nt vägistamise kasuks, siis ei vastustata siin mitte valimisõigust vaid õigust valida halba. Seal, kus algavad teise inimese võõrandamatud õigused, lõpeb inimese õigus talitada üksnes oma valikutest lähtudes.

Täpselt samamoodi nagu mehel puudub õigus kallutada oma valik naise vägistamise kasuks, sest naise isikupuutumatus on suurem hüve, kui mehe õigus valida, nõnda on ka naise puhul, kes valib abordi – sündimata lapse õigus elule kaalub üles ema valikuõiguse. Sellest hetkest, kui naine on rase, puudub tal valik, kas saada emaks või mitte, sest ta juba on ema — oma ihus kasvava lapse ema. Jääb üle valida vaid seda, kas tuua oma laps ilmale surnult või elusana.


Paljud, kes pooldavad abordi suhtes valikuvabadust, on märksa väiksemates küsimustes valiku vastu. Näiteks arvavad paljud nende seast, et kõik peaksid autos kasutama turvavööd. See aga piirab sõitjate valikuvabadust. Kõikjal ei ole lubatud suitsetada, et mitte-suitsetajad ei sattuks ilma oma nõusolekuta ebatervislikele ainete mõju alla. Nii ei tohiks ka sündimata inimesi kellegi tugevama tahtest ja valikust lähtudes puruks rebida ning tappa.


Tavaliselt ei vaadelda valikuvabadust nende poolelt, kes on nõrgad, väetid ja alistatud. Orjapidajad rõhutasid “õigust” valida orjapidamine või mitte, ent orjad oma iket ei valinud. Nõukogude Liidus valis parteieliit miljonitele inimestele Gulagi, mis kindlasti ei kuulunud küüditatute esimeste valikute hulka. Meie saame valida abordi, kuid seda pole teinud veel ükski abordi läbi tapetud laps.üles


Kõigil naistel peaks olema õigus otsustada ise oma keha üle. Reproduktiivvabadus on inimese põhiõigus.


Aastal 2006 tehti Eestis Statistikaameti andmetel 9378 seaduslikku tehisaborti. Kuna umbes pooled aborteeritud lastest on tüdrukud, siis rööviti mainitud aastal umbes neljal ja poolel tuhandel eesti naisel alatiseks õigus ise oma keha üle otsustada.


Paljudel juhtudel ütleb seadus, mida inimene tohib oma kehaga teha. Näiteks oma keha prostitutsiooniks müümine ja teatavate uimastite tarbimine on paljudes maades ebaseaduslik. Kui inimestel peaks olema absoluutne otsustamisvabadus oma keha puudutavates küsimustes, siis peaks näiteks olema seaduslik ka oma siseelundite vaba müümine neile, kes neid vajavad, kuid ka see on Eestis ja mujal maailmas keelatud. Ei ole midagi enneolematut selles, et kehtiva õigusega piiratakse mõistuslikes piires oma keha kasutamist. Kui seevastu nõustuksime, et inimesel on vabadus kasutada oma keha piiramatult nii, nagu ta vähegi soovib, peaksime nõustuma ka näiteks sellise absurdse väitega, et meestel on õigus kasutada oma keha naiste vägistamiseks.

Taastootmisvabadus seisneb inimese vabaduses otsustada teiste inimeste õigusi ja vabadusi austades, kas, millal, kus, kellega ja mil määral oma järeltulijaid eostada. See on äärmiselt oluline inimeste põhiõigus ja vabadus ning oleks ebaõiglane, kui riik või keegi teine hakkaks seda õigust piirama. Ent oluline on seejuures mitte jätta kahe silma vahele tõsiasja, et taastootmine leiab aset lapse eostamisel, mitte tema sünnil. Lapse eostumise järgselt, kui naine on rase, on taastootmine juba toimunud, sest naise ihus kasvab uus pisike inimene. Taastootmisvabaduste rikkumine võiks küsimuse alla tulla siis, kui riik teostaks näiteks oma kodanike sunniviisilist steriliseerimist, sunniks neid eostama teatavat määra järelkasvu või piiraks järeltulijate arvu (nagu seda teeb Hiina). Abort puudutab sündimata inimolendi tapmise moraalset probleemi.üles


Abort on naise ja arsti vaheline asi. Kellelgi pole õigust sekkuda naise eraelu puutumatuse põhiseaduslikku õigusesse.


Õigus eraelu puutumatusele on vaid üks paljudest ühiskonna poolt tunnustatud õigustest. Õigused on aga omavahel tihti põrkuvad ja samal ajal hierarhiliselt liigendatud. Oleks absurdne arvata, et konflikti sattudes peaks õigus eraelu puutumatusele domineerima eluõiguse üle, mis on kõikide teiste õiguste teostamise eelduseks (kui ei ole elu, ei ole ka võimalust ühtegi õigust kasutada). Kui nii ei oleks, siis võiks mõelda olukorrale, kus privaatsuse puutumatuse varjus võiks teha kõige hirmsamaid kuritegusid, mis rikuvad vägivaldselt paljude teiste inimeste õigusi. Näiteks poleks perevägivalla puhul ühiskonnal või lähedastel mingisugustki vahelesegamise võimalust nõrgema kaitseks, kuna vägivald toimub perekonna intiimses ja privaatses keskkonnas, kus kehtib abikaasade eraelu puutumatus.


Abordiga rikutakse kõige fundamentaalsemat põhiõigust ehk õigust elule (ja selle kaudu kõiki teisi võimalikke õigusi, mille subjektiks on laps, mida ta oleks piisava küpsuse saavutamisel saanud kasutama hakata). Abort pole seega enam naise eraelu sündmus, millest teda ümbritsev sootsium võiks häbelikult pilgu eemale pöörata, vaid reaalne olukord, kus rikutakse lapse õigust elule. Ühiskonnal on seega abordi puhul õigus ja kohustus sekkuda sündimata lapse elu kaitseks naise eraelu sfääri, täpselt samamoodi, nagu perekondliku vägivalla korral kaitseb ta naise isikupuutumatust mehe eraelu puutumatuse kahjuks või lapse isikupuutumatust isa või ema vägivalla korral viimaste eraelu puutumatuse kahjuks. Kui kaitseme ühiskonnana sündinud lapsi nende vanemate vägivalla eest, siis miks ei peaks me kaitsma sündimata lapsi, kes on veelgi hapramad ja kaitsetumad? Ühe inimese poolt teise vastu suunatud vägivalda ei või kunagi eraelu küsimuseks pidada, sest vägivald on olemuslikult nähtus, mille ärahoidmise suhtes eksisteerib avalik huvi.


Arstiga konsulteerimine ei muuda abordi kui moraalse teo liiki, tagajärgi ega loomust. Arst võib nõu anda küsimustes, mis puudutavad otseselt tema enda ametialast pädevust patoloogia või füsioloogia vallas. Moraalsetes otsustes on ta samal tasemel kui iga teine inimene, kes valikuid teeb. Kahjuks muudab paljude arstide isiklik arusaam ning professionaalne, rahaline ja moraalne seotus abordiga nad selles küsimuses pigem kõlbmatuks nõuandjaks. Dr Leo Alexander, natsikurjategijate üle kohtu mõistmise eesmärgil moodustatud Nürnbergi Sõjatribunali ametnik, on kuulsa meditsiiniajakirja New England Journal of Medicine veergudel kirjutanud, et kõik toimikutesse süvenenud inimesed mõistsid, et kogu holokaust algas nihkega meditsiinieetikas. Kahjuks on tänane maailmas lokkav massiline abordikultuur võimalik suuresti just seetõttu, et leidub piisavalt südametunnistuse hääle maha surunud arste, kes on nõus sündimata inimeste tapmise soovi ellu viima.üles


Oleks ebaõiglane peale sundida mitte abielus olevatele inimestele lapsesaamisega või tema lapsendada andmisega kaasnevat alandust.


Eesti ühiskonnas on juba ammu hüljatud häbitunne, mis võis vallata naisi veel sada aastat tagasi, kui nad enne seaduslikku abielu lapseootele jäid. Siiski oli nende häbi põhjuseks eelkõige abieluväline suhe, mitte uus inimene, kelle olemasolu selle avalikuks tegi.


Kuigi paljud uuringud kinnitavad, et abielu on tõepoolest lapse täisväärtuslikuks arenguks kõige parem keskkond, on sellest hoolimata tähtis, et sündimata last ennast nähtaks hüvena, olenemata sellest, kas ta sünnib abielu raames või mitte.[2]


Hoopis pakilisem probleem Eesti ühiskonnas on aga häbi lapsendamise ees. Laialt levinud, kuid mõistusevastase arusaama kohaselt oleks lapse sünnieelne tapmine moraalselt eelistatavam valik kui tema adoptiivperre andmine. Kuidas võiks olla sündimata inimese tapmine parem, kui tema sünnijärgne loovutamine perekonda, kes on ilmselt kaua aega endale last oodanud ning seetõttu hoiaks ja armastaks teda väga, kui neile selline võimalus antaks? Ühe inimese hetkeline heaolu ja kergendustunne ei saa eales üles kaaluda hindamatu väärtusega inimelu (vt lapsendamine).


Naine, kes üritaks oma sotsiaalset häbi, mis talle lapse sünnitamine või lapsendada andmine kaasa tooks, leevendada oma lapse tapmisega, vallandab oma elus ajutisest häbitundest mõõtmatult tõsisemad probleemid. Lisaks ühekordsele häbile peab ta toime tulema ka oma teoga sageli terveks eluks kaasneva süütunde ja leinaga. Ei ole loogiline, et probleemi saaks lahendada palju tõsisema ja raskema probleemi ellukutsumisega.üles


Õigus abordile on eeldus naise olukorra parandamiseks ja meestega võrdsete ühiskondlike võimaluste saavutamiseks.


Oluline on tõdeda, et esimese põlvkonna feministid, kes seisid tõelise naiselikkuse ja naiseks olemise eest, olid veendunult abordi vastu, pidades seda naise ühiskondliku ärakasutamise vahendiks. „ Kui mõtleme selle peale, et naisi koheldakse ühiskonnas nagu omandit, siis on naise jaoks ühtlasi alandav, kui me kohtleme oma lapsi omandina, mida võib kasutada nagu heaks arvame,” ütles juhtiv feminist Elizabeth Cady Stanton. Feministliku liikumise ühe rajaja, Susan B. Anthony seisukoht abordi suhtes oli ühemõtteline: „Ma jälestan lapsetapmise hirmsat kuritegu...”


Uue põlvkonna feministid, kelle seast tõuseb esile Planned Parenthoodi rajaja Margaret Sanger, edendasid aborti seksuaalse vabaduse, eugeenika (tõutervishoiu) ja sündide piiramise eesmärgil. Sanger ja tema järeltulijad sidusid teadlikult abordi naiste õiguste teemaga, et saavutada ühiskonna silmis suuremat poolehoidu nautinud liikumise varjus tunnustust ka abordi edendamisele, mida avalik arvamus 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui Sanger oma tegevust alustas, pidas õigustatult üheks kõige hirmsamaks kuriteoks.


Tänasel seksuaalrevolutsiooni järgsel ning sellest taastumise ajal leidub omakorda arvukalt feministe, kes Margaret Sangeri eesmärkidega ei nõustu ning kes peavad aborti lubamatuks moraalseks valikuks. USAs loodi 1970. aastatel organisatsioon, mis kannab nime Feminists for Life of America ning koondab arvukalt naisi, nagu näiteks Mary Ann Schaefer, kes peab abordi ja naiste õiguste lihtsakoelist ühendamist „terrorismiks feminismi alal”, kuna see eeldab, et naiste huvide realiseerimiseks on tarvis tappa süütuid inimesi.


Kas naise õigused on lahutamatult seotud õigusega teha aborti? KĂĽsimus tundub eelkõige seisnevat selles, kas naine võib ĂĽhiskonnas saavutada võrdseid võimalusi naisena, kooskõlas oma psĂĽhho-fĂĽĂĽsilise loomusega — säilitades oma feminiinsuse —, või peab ta selleks kasutama meetmeid, mis tema naiselikkust suretaksid. Margaret Sanger ja Simone de Beauvoir olid seisukohal, et oma sotsiaalse positsiooni muutmiseks peab naine vastu astuma omaenda kehale, mille ĂĽks kõige olemuslikumaid võimalusi on kanda endas uut elu. Saavutamaks ihaldatud vabadust peaks naine nende arvates selle osa oma loomusest suretama või vähemalt täielikult kontrolli alla saama. Seejuures on emadus naiselikkuse ĂĽks olulisemaid, kui mitte olulisim komponent. Abort kui emaduse tapmise viis kuulub aga naise loomuse suretamise ja kontrolli kõige tõhusamate vahendite arsenali. Naise õigusi nähakse siin sõna kõige otsesemas mõttes loomuvastaste õigustena, milline positsioon ei erine vähimalgi määral  paadunud macho vaadetest. Meesšovinisti ja seesuguste vaadetega feministi eristaks siin lihtsalt positsiooni tõlgendus ja sellest tehtavad järeldused.


Tõepoolest, eeldus, mis sellise mõttemudeli taga varjub — et naised saavad meestega võrdseks üksnes läbi erilise operatsiooni (abordi) — ütleb, et naised on olemuslikult meeste suhtes alamad; et nad vajavad meeste tasemele tõusmiseks aborti kui korrigeerivat operatsiooni.


Paljud feministid näevadki tänapäeval, et sanger-beauvoir'lik nägemus naisest oma loomuse vangina pole mitte midagi muud, kui meeste loodud mudeli kriitikata omaksvõtt. „Kui naine pole võimeline ühiskonnas naisena emantsipeeruma, vaid peaks selle eesmärgi saavutamiseks muutuma kellekski teiseks — mehe sarnaseks —, siis on siin eelkõige alaväärtustatud naise loomust,“ ütlevad paljud moodsad feministlikud autorid. Naine peab oma vabadust teostama sellena, kes ta tegelikult on. Uue laine feministid on ka kritiseerinud feministlikku nägemust naisest kui nõrgast, isekast ja hüsteerilisest olendist, kes peab mõningatest teda piiravatest olukordadest välja tulema aborti tehes. Kui naine ei ole võimeline taluma üheksa kuu pikkust rasedusperioodi ning lapse kasvatamisega kaasnevaid kohustusi, vaid üritab nendest vabaneda oma sündimata lapse tapmise teel, siis kuidas võiks ta taluda pinget ja vastutust suurfirma juhi või presidendina?


Abordist on saanud maailmas üks levinumaid ja totaalsemaid naiste õiguste rikkumise mooduseid. Ainuüksi see, et abort on seaduslik, võimaldab vastutusest vabaneda tahtvatel meestel ja teistel lähedastel isikutel oma isekatest soovidest lähtudes naisi abordile kallutada. Aborti tehakse Hiinas ja Indias paljudel juhtudel selekteerimaks välja just tüdrukuid, keda kohalik kultuur ei hinda nii palju kui poisslapsi. Nõnda röövitakse abordi teel lugematute naiste igasugused õigused alatiseks. (Erinevate asjakohaste uuringute kohta vt lähemalt Elliot Institute)üles


Vaata lisaks:


Helena Vooglaid, Abort — naistevastane vägivald, Delfi, 04.01.2008


Paljude naiste olukord ei jäta neile muud võimalust, kui teha aborti.


Kui jätte kõrvale olukord, kus raseduse jätkumine ohustab ema elu, leidub alati leidub teisi võimalusi peale abordi. On kahetsusväärne et abordipooldajad, kes räägivad palju valikuvabadusest, on pahatihti just need, kes püüavad kujundada ühiskondlikku arvamust, nagu eksisteeriks vajadus abordi järele, nagu oleks olukordi, kus abort on ainuke võimalus ja valik. Kui nõustajate nägemus ja praktika on mitte lihtsalt üheselt aborti aktsepteeriv, vaid ka seda pooldav ja soovitav, siis kuidas on võimalik, et oma otsusega üksi jäänud naine saaks asjalikku tuge, mis aitaks tal vältida langetamast tõenäoliselt kõige halvemat otsust oma elus?


Tuleb vältida ühepoolset nägemust, kus ainukeste alternatiividena esitatakse aborti või viletsust ning jäetakse mainimata, et kõige suurem viletsus seisneb just nimelt abordis eneses. Selline saatuslik probleemiasetus, mis paneb isiku valiku ette, kus kaalukaussidel on vaid kaks halba võimalust, takistab otsust langetavatel inimestel ja ühiskonnal tervikuna nägemast ja otsimast reaalseid alternatiive — leidmast probleemidele tegelikke lahendusi.


Üks alternatiividest on lapsendamine. Leidub väga palju perekondi, kes ootavad aastaid, et adopteerida vastsündinud last. Ühiskonnal tuleb hakata tõsiselt tegelema nende kahe vajaduse vahelise kuristiku kõrvaldamisega, mille ühel serval paiknevad oma lapsi mitte tahtvad naised ja teisel neid meeleheitlikult lapsendada soovivad korralikud perekonnad. Tuleb muuta seadusandlust, mis lubaks lapsendajatel lihtsamini oma eesmärkideni jõuda. Teisalt tuleks rajada organisatsioone, mis pühenduksid otseselt võimalike kasuvanemate ja abordist loobunud naiste vajaduste kokkuviimisele. Teiseks alternatiiviks on kindlasti elu pooldava nõustamispraktika arendamine koos raseduskriisikeskuste ja teiste abistavate struktuuridega.


Esmane lahendus peaks aga alati olema oma elu nägemine ja aktsepteerimine koos lapsega. Loomulikult võib see tähendada plaanide muutmist ja eesmärkide ümberihindamist, ent moraalselt elamine eeldab alati valmisolekut oma soovidest taganeda ja lahendada probleeme lähtudes sellest, mis on hea ja õige.üles



Pean isiklikult aborti väga halvaks valikuks, ent samas ei soovi ma oma arvamust kellelegi peale suruda. Abort on seadusega lubatud alternatiiv ja me ei saa seda kellelegi keelata.


Ainus põhjus öelda, et me peame aborti halvaks valikuks, on see, et abort kui sündimata inimese tapmine tõepoolest ja reaalselt — objektiivselt — on halb valik. Kui see on nii, siis on see halb igaühele, kes selle valiku teeb, sõltumata minu arvamusest. Öelda, et pean isiklikult aborti halvaks, kuid ei taha oma seisukohti teistele „peale suruda”, on sama absurdne, kui vaadata kõrval seistes pealt, kuidas kedagi vägistatakse, tahtmata jällegi oma erinevat arvamust „peale suruda”. Kui keegi on siiralt veendunud, et miski on kahjulik või halb nendele isikutele, kes sellega kokku puutuvad, siis on tal mitte lihtsalt õigus, vaid kohustus oma arvamus asjaosalistele teatavaks teha. Oletame, et minul on põhjust arvata, et vesi, mida mu sõber jooma hakkab, on mürgitatud. Olen kohustatud oma sõpra hoiatama ja tegema kõik, mis minu võimuses, et ta seda vett ei jooks. Vastupidisel juhul käituksin mitte üksnes argpükslikult, vaid eelkõige loogikavastaselt ning oleksin sunnitud oma sõbra matustel nentima, et kuigi ma pidin tema otsust mürgitatud vett juua väga halvaks ja vastutustundetuks valikuks, ei tahtnud ma talle oma arvamust „peale suruda”.


Mitte kõik, mis on seadusega lubatud, pole automaatselt hüveline. On olnud kultuure, kus pereisal oli seaduslik meelevald oma vastsündinud lapsi tappa, nagu näiteks Spartas ja Roomas. Samades kultuurides, nagu ka veel 18. ja 19. sajandi Euroopas, õitses orjandus. Kõiki neid praktikaid peame tänapäeval õigustatult moraalselt lubamatuteks. Meie käitumine peab lähtuma mitte ainuüksi ühiskondlikest normidest ja riigi poolt kehtestatud õigusest, vaid sellest, mis on tõeliselt hüveline. Miski, mis on objektiivselt halb, ei muutu heaks üksnes tänu seadustamisele. Abordi seaduslik lubamine ei iseloomusta mitte abordi moraalset olemust, vaid meie ühiskonna ja õiguskorra moraalset kvaliteeti.üles



Abordivastane seisukoht on religioosne, ohustades riigi ja kiriku lahutamise põhimõtet.


Abordivastane seisukoht pole religioossem kui näiteks veendumus, et süütute sündinud inimeste tapmine ja naiste vägistamine on moraalselt lubamatud teod. Moraalse hüve tunnetus on antud igale inimesele loomuseaduse kaudu. Inimene tunnetab head ja halba tänu sellele, et tal on inimloomus, mis talle seda ütleb. Hea ja halva fundamentaalsed normid, mida inimene oma südames tunnetab, on ühised kõikidele rahvastele ja kultuuridele. Tõsiasi, et kristlased seisavad abordile vastu, ei tee abordivastasest veendumusest veel religioosset õpetust. Abordivastane hoiak põhineb loomuseadusel ja abordi vastu räägivad üle maailma nii inimesed, kes tunnistavad mõnda religiooni, kui ka need, kel ei ole mingeid religioosseid veendumusi. Abordivastaste seas on ka veendunud ateiste (vt nt Atheist and Agnostic Pro-Life League). Tõepoolest, selleks, et olla vastu süütu ja kaitsetu inimlapse tükkideks rebimisele, ei pea Jumalasse uskuma.üles




[1] Peter Singer, Rethinking Life and Death (New York: St. Martin’s Griffin, 1996), lk 217.

[2] Vastavatest uuringutest ĂĽlevaate saamiseks vt Allan C. Carlson, The Natural Family: A Manifesto (Spence Publishing Company, 2007)

Prindi