Meditsiinilised argumendid

Prindi



Kui abort muudetakse seadusevastaseks, hakkavad paljud naised kannatama nö põrandaaluste abortide põhjustatud tervisehädade käes.


Esiteks, seaduslikkus ja seadusevastasus ei muuda abordi kui sündimata laste tapmise olemust. On ebaloogiline põhjendada süütute inimeste tapmise seadustamise vajadust, osutades tapmise seadusevastasusega kaasnevatele võimalikele ohtudele tapjate jaoks. Vastasel juhul tuleks analoogiliselt seadustada ka terroriaktid, et terroristid oma eesmärkide saavutamisel viga ei saaks, rääkimata oma elu ohtuseadmisest.


Teiseks, see argument põhineb valedel eeldustel. Eeldatakse, et naised ei kannata seadusliku abordi poolt põhjustatud tervisehädade all; et seadusevastaseid aborte teostavad valdavalt võhikud; ja et abortide kuulutamisega seadusevastaseks ei kaasne abortide arvu olulist langust.


Ükski neist eeldustest ei ole tõene. Naised kannatavad ka praegu abordiga kaasnevate hädade käes (vt järgmised punktid). Eelkõige kannatavad naised aborti tehes lähedaste surve all (vt. unfairchoice, PDF). Lisaks kaasnevad abordiga füüsilised ja psüühilised hädad (vt. afterabortion). Samuti on vale, et enne abortide legaliseerimist sooritati neid massiliselt ja ebakompetentsete isikute poolt. Näiteks USA kohta on üks abortide legaliseerimise eestvedajaid, doktor Bernard Nathanson tunnistanud, et nende poolt seaduse muutmiseks tehtava kampaania käigus esitatud arvud illegaalsete abortide massilisuse kohta olid täielikult “laest võetud” ja absurdselt ülepaisutatud.[1] Niisamuti on abordipooldajate esitatavad arvud illegaalsete abortide kohta riikides, kus abordid on keelatud, hinnangulised, ja hinnangud rajanevad soovil veenda avalikkust illegaalsete abortide massilisuses (vt. lifenews või freerepublic). Teiselt poolt teostasid USA-s ka enne seadustamist absoluutse enamuse abortidest arstid, näiteks 1957. aastal 90% (vt. AJPH, PDF) . Lõpuks, seadustel on oluline kasvatav mõju, ja kui ühiskonnas on piisav konsensus, et võtta vastu aborte keelustav seadus, kahaneb aborti teha soovijate (või pigem aborti tegema sunnitute) arv märkimisväärselt. Seda kinnitab Poola kogemus, kus abortide arv kahanes oluliselt juba enne selle keelustamist 1993. aastal, kuna ühiskonnas süvenes abordivastane konsensus.


Abortide arv püsib tõenäoliselt kõrgena juhul, kui tegemist on juurdunud “abordikultuuriga”, mida püütakse käsu korras muuta. Kui abortide keelustamisega kaasneb ühiskondliku arusaamise kasv abordi olemusest, ja seeläbi ühiskondliku austuse kasv inimelu vastu, päästetakse paljud naised abordiga kaasnevatest sotsiaalsetest, psüühilistest ja füüsilistest hädadest, rääkimata tohutust hulgast päästetud lastest.üles


Abort on ohutu meditsiiniline protseduur.


Tuleb eristada ohutust ema ja ohutust lapse jaoks. Lapse jaoks on abort üldjuhul surmav (esineb siiski juhtumeid, kus laps „elab abordi üle“). Seejuures mitte lihtsalt surmav, vaid ajast, mil laps hakkab tajuma valu (erinevatel hinnangutel 16-20 nädalal), ka piinarikas, kuivõrd tema keha lõigatakse või rebitakse tükkideks, või sureb ta söövitamise tagajärjel põletushaavadesse. Sellesse perioodi langevad Eestis enamus nn. terapeutilisi aborte.


Ka ema jaoks ei ole abort kaugeltki ohutu protseduur. Abordiga seotud probleemid ei pruugi ilmneda kohe. Eestis on avaldatud andmed vaid tüsistuste kohta, mis ilmnevad 24 tunni jooksul pärast aborti. Vahetult ilmnenud tüsistuste arv (kokku) oli 1996. aasta 173-lt langenud 2006. aastaks 107-le, tüsistustega abortide osakaal kõigi abortide seas oli aga 2006. aastal sama, mis 1996. aastal -- 0,9 protsenti. Legaalselt indutseeritud abortide puhul oli 24 tunni jooksul ilmnenud tüsistustega tegemist 1996. aastal 91 juhul (0,5%), 2006. aastal aga 69 juhul (0,7%). (vt. TAI)


Ent vaadeldes pikemat perioodi abordi järel, ilmneb palju tõsisem pilt. Soomes läbiviidud uuringu kohaselt (vt. bmj.com ja PubMed), on aborti teinud naiste suremus aasta jooksul pärast operatsiooni neli korda suurem kui naistel, kes on sünnitanud. Viimaste suremus aasta jooksul pärast sünnitust on omakorda poole väiksem kui rasedusega mitteseotud naistel. Inglismaal läbiviidud uuringus (vt. pubmedcentral) uuriti abordiga seotud komplikatsioone, mis ilmnesid 3 nädala jooksul. Tulemused näitasid, et 10% juhtudel kaasnesid abordiga tüsistused ja 2% juhtudest olid tüsistused tõsised.


Sagedasemad abordiga kaasnevad vaegused (vt. afterabortion) on:


  • rinnavähk (tõenäosus kasvab 2 korda pärast esimest aborti ja suureneb pärast järgmisi aborte veelgi, lähemalt vt ka unmaskingchoice ja abortionbreastcancer),
  • emakavähk (tõenäosus kasvab vastavalt 2, 3 ja 4,9 korda),
  • munasarja ja maksavähk (tõenäosus kasvab sarnaselt emakavähiga),
  • emaka perforatsioon (2-3%, sageli jääb tuvastamata),
  • emakakaela vigastused (suuremad vigastused ~1% juhtudest),
  • platsenta väärareng hilisema raseduse korral (placenta previa tõenäosus kasvab 7-15 korda),
  • hilisemad sĂĽnnitushäired (enneaegsed pärast 1., 2. ja 3. aborti: tõenäosus kasvab vastavalt 1,89, 2,66 ja 2,03 korda; hilinenud sĂĽnnitus: tõenäosus kasvab vastavalt 1,89, 2,61 ja 2,23 korda),
  • hilisemate laste vaegareng,
  • hilisem emakaväline rasedus,
  • PID (pelvic inflammatory disease; so. emaka, munajuhade, munasarjade või kogu väikese vaagna põletik),
  • endometriit (so. emakasisekestapõletik, eriti teismelistel).

Vahetutest komplikatsioonidest on olulisemad (sh. eluohtlikud): nakkus, verekaotus, embolism, emaka rebestus või läbistus, anesteesiahäired, konvulsioonid e. vapluskrambid, hemoraagia e. verejooks, emakakaela vigastused ja toksiline šokk; väiksemad komplikatsioonid: nakkus, veritsus, palavik, II astme põletus, krooniline valu alakehas, oksendamine, seedimis- ja soolestiku häired, Rh-sensibiliseerumine).


Eelneva abordi ajal saadud emakakaela vigastused suurendavad hilisemate raseduste korral nn “ärakukkumise”, enneaegse sünnituse ja sünnitushäirete tõenäosust 300-500%. Eriti suur on raseduskomplikatsioonide risk naistel, kelle esimene rasedus on lõppenud abordiga. Samuti on enneaegne sünnitus, sünnituskomplikatsioonid ja platsenta arenguhäired, mis kõik võivad kaasneda varasema abordiga, laste puuete kujunemise peamisi põhjuseid.


Lisaks suureneb oluliselt üldise tervisliku seisukorra halvenemise tõenäosus. Riskid on kõrgemad teismelistel ja kasvavad korduvabortidega. Psüühilistest probleemidest on olulisim nn. abordijärgne sündroom, üks posttraumaatilise stressihäire vorme (vt. afterabortion). PAS (Post-Abortion Syndrome) esineb eelkõige naistel, kes on abordi kas ise läbi teinud või olnud selle tunnistajaks ning on tajunud seda lapse kavatsetud ja tegelikust tapmisest johtuva šokina, millega kaasnevad hirmu-, abituse- ja õudusetunne. Läbielatud trauma annab endast märku ootamatute intensiivsete mälupiltide, lootega seotud fantaasiate või õudusunenägudena, mõnikord seletamatu kurbusega aborteeritud lapse kujuteldaval sünnipäeval. Samuti on iseloomulik abordiga seotud mõtete, tegevuste, inimeste ja kohtada vältimine ning emotsionaalne tuimus selle teema suhtes. Lisaks ilmneb traumaatilise kogemuse järel teisi häireid nagu unetus, kõrgenenud ärrituvus, keskendumisraskused, ülierutuvus, masendus ja enesetapumõtted, ellujäänu-süütunne, enesehinnangu langus ja seksuaalelu häired. Sümptomite ilmnemise dominant nihkub, nii et palavikulise erutuse perioodid vahelduvad sügava tuimuse ja passiivsuse perioodidega, süvendades elu üle kontrolli kaotamise ja pidevalt ähvardava ohu tunnet.


PAS-i ei ole piisavalt uuritud, ja seda osalt just PASi iseloomu tõttu – need, kes selle all kannatavad, väldivad selle teemaga kokkupuutumist. Samuti ei ole selle nähtuse tunnistamist peetud ideoloogilistel põhjustel soovitavaks. Erinevatel hinnangutel kannatab abordijärgse sündroomi all 5-35% aborti teinud naistest. Seejuures kannatavad eelkõige need, kes on läinud aborti tegema naiivses teadmatuses, uskudes et tegemist on ohutu ja süütu protseduuriga, ning tegelikkus jõuab nendeni alles aborditegemise käigus või vahetult selle järel.üles


Abordi ja rinnavähi seose kohta vaata lähemalt:

Karen Malec, "The Abortion-Breast Cancer Link: How Politics Trumped Science and Informed Consent", 8 Journal of American Physicians and Surgeons (2003) 41-45

Abort on valutu meditsiiniline protseduur.


Isegi kui abort oleks täiesti valutu nii emale kui tapetavale lapsele, ei õigustaks see mitte mingil moel lapse tapmist. Tõsi, tapmine, mis kätkeb teadlikku valu tekitamist, on julmem kui valutu tapmisviis, ent see ei muuda valutut tapmist moraalselt vastuvõetavaks.


Lapse jaoks on meditsiiniline abort mitte lihtsalt surmav, vaid – teatud ajast alates – piinarikkalt surmav. Lapse keha tundlikkus kujuneb järk-järgult 6.-13. nädalal vastavalt närvisüsteemi küpsemisele ja hiljemalt 20ndaks nädalaks, aga mõningatel andmetel juba 16ndaks nädalaks, on tal välja kujunenud vajalikud anatoomilised struktuurid valu tajumiseks, ning tema reaktsioonid erinevatele stiimulitele osutavad tõepoolest valuaistingute olemasolule (vt. nrlc.org A, PDF ja nrlc.org B). Kuna aistingud ei ole närvirakkude müeliinkihi ebaküpsuse tõttu esialgu selgelt diferentseerunud ning ka valu pidurdusmehhanismid kujunevad välja hiljem, tajub laps sel perioodil mistahes punktis tekkivat valu üldisema ja intensiivsema aistinguna kui hilisemas arengujärgus (vt. nrlc.org, PDF). Kui laps rebitakse või lõigatakse tükkideks vaakumaspiratsiooni või küretaažmeetodil või kui tema keha söövitab surmavalt lootekotti süstitud soolalahus, kannatab ta nagu iga teinegi olend, keda surnuks piinatakse. Seepärast on mitmetes riikides hakatud üha enam kasutama nii laste opereerimisel emaüsas kui ka abortide puhul valuvaigistamist mitte ainult ema, vaid ka lapse jaoks. Mõnel pool praktiseeritakse üle 20 nädalaste loodete aborteerimisel nende eelnevat tapmist surmava süstiga südamesse, et vältida erinevate abordimeetoditega kaanevat piina (vt.judiciary.house.gov).


Ema jaoks on abort enamasti sotsiaalselt traumeeriv, sageli psüühiliselt piinav, ja vahel ka kehaliselt. Näiteks küretaažmeetodi korral lõigatakse laps küretiga tükkideks ja kaabitakse tükid emakaseina pidi välja. Sageli kaasneb sellega emakaseina veritsus, mõnikord ka sügavam trauma, millele järgneb armistumine. See omakorda suurendab edaspidi tõenäosust iseeneslikuks abordiks, kuna lootel on raskem kinnituda emakaseinale. Väga valulik on ema jaoks prostaglandiinmeetod (medikamentoosne induktsioon), mille puhul süstitakse emakalihastesse hormonaalseid preparaate, mis sunnivad lihaseid kokku tõmbuma, muljudes lapse surnuks ja surudes ta seejärel üsast välja (juhtub, et laps sünnib ka elusalt). Mitte asjata ei kasutata abortide puhul valutustamist. Abort ei ole valutu, vaid valu on allasurutud.


Abort on psüühiliselt traumeeriv ka arstidele. Harjumusliku sooritamise tõttu võib arst küll kalgistuda ja muutuda selle suhtes ükskõikseks, kuid võib arvata, et enamik neist on esmakordselt last tükikaupa emaüsast välja kiskudes šokeeritud.üles


Abort aitab naistel vabaneda stressist ja vastutusest ning seeläbi parandab nende psüühilist heaolu.


Vastupidi, abort on emadele/vanematele suur stressi allikas ning jätab sageli nende hinge piinava süütunde. Paljud naised kogevad vahetult pärast aborti tõepoolest vabanemist, aga seda just abordi moraalse raskuse tõttu. Nad teavad intuitiivselt, et see ei ole õige, mida nad teevad, ning vastuolu selle vahel, mida nad kavatsevad teha, ja mida nad intuitiivselt teavad olevat õige, tekitabki stressi. Et naine aborti üldse kaalub, tuleneb väga sageli väärinformatsioonist, mida esitavad talle need, kes on kohustatud informeerima naist temas arenevast lapsest, abordi olemusest ja abordi tagajärgedest. Kui aga abort on sooritatud, on valik pöördumatult tehtud ning seetõttu kadunud ka valiku langetamise koorem. Ent tagajärgede koorem alles hakkab end aegapidi ilmutama. Sageli avaldub see neuroosina, mida nimetatakse abordijärgseks sündroomiks (vt abortionrecoverycounceling A või abortionrecoverycounceling B). Sooritatud tegu ei kao olematusse, vaid saab inimese enesemääratluse osaks. Oma tahtlike tegude kaudu määratleb inimene, kes ta on. Kui ta on teinud aborti, siis ta on see, kes on teinud aborti – on lasknud tappa oma lapse – ja see teadmine jääb temaga kogu eluks. Mida selgemalt ta seda teadvustab, seda selgemini tajub ta ka oma teo tagajärje moraalset koormat. Kuna terve mõistusega inimene ei saa rahulikult elada, tajudes selgelt oma süüd, on tal valida kaks teed – kas oma teo väärust tunnistada ja seda kahetseda, või oma tegu õigustada ja püüda enesepettuse abil vältida sellega kaasnevat süütunnet.


Väga sageli valitakse teine tee ja ehitatakse üha paksem sein enese ja tegelikkuse vahele. Ent ühtlasi surutakse konflikt seeläbi alateadvusse ning üha suuremaks muutub neurooside ja irratsionaalse ängistuse tõenäosus, millega kaasneb kohati enesehävituslik käitumine – kasvab narkootikumide ja alkoholi tarbimine, langeb enesehinnang, tekivad seksuaalelu häired, algab isiksuse lagunemine ja kasvab enesetapu tõenäosus (vt. afterabortion). Doktor Vincent Rue, kes juhatab Abordist Taastumise Uurimise Instituuti (Institute for Abortion Recovery and Research), on identifitseerinud abordiga seotud psüühilised nähtused, mis avalduvad erinevatel isikutel küll erineval määral (vrd. abortionrecoverycounceling):


  • sĂĽĂĽ,
  • masendus,
  • kurbus,
  • ängistus,
  • häbi,
  • abituse- ja lootusetusetunne,
  • madal enesehinnang,
  • usaldamatus,
  • vaenulikkus enese ja teiste suhtes,
  • kahetsus,
  • unehäired,
  • korduvad unenäod,
  • õudusunenäod,
  • sĂĽnnipäevareaktsioonid (abordipäeval või aborteeritud lapse kujuteldaval sĂĽnnipäeval),
  • psĂĽhhofĂĽsioloogilised sĂĽmptomid,
  • enesetapumõtted ja -katsed,
  • alkoholi- ja narkosõltuvus,
  • seksuaalelu häired,
  • ebakindlus,
  • tuimus,
  • abordi valulik meenutamine,
  • suhete katkestamine,
  • suhtlemishäired,
  • eraldumine,
  • lootefantaasiad,
  • enesesĂĽĂĽdistamine,
  • intensiivsed mälupildid (flashback),
  • pidurdamatu nutmine,
  • söömishäired,
  • sundmõtted,
  • mõtlemishäired,
  • kibestumine ning kaotus- ja tĂĽhjusetunne.

Vaid tõene arusaamine oma teo olemusest, oma süü tunnistamine ja siiras kahetsemine saavad taastada psüühilise tasakaalu ja rahu, sest ainult nii saab inimene määratleda end tõeselt kui inimest, kes on küll eksinud, ent on oma eksimust ka kahetsenud. See tunnistamine on küll valulik, kuid enesega tões rahu sõlmimiseks möödapääsmatult vajalik. Maailmas on palju aborti teinud naiste ühendusi, kes püüavad saavutada leppimist enesega just sel teel (Women Exploited by Abortion, Victims of Choice, Healing Encouragement for Abortion Related Trauma, Healing Visions Network, Counseling for Abortion-Related Experiences, Women of Ramah, Project Rachel, Open Arms, Abortion Trauma Services, American Victims of Abortion).üles


Abordipakkujad on lugupeetud meditsiiniala professionaalid, kes töötavad lähtudes sellest, mis on naistele parim.


Aborte sooritavad arstid ei lähtu tingimata sellest, mis on naistele parim, vaid ülimalt raske valiku ees seisvate, tihti segaduses ja survestatud naiste väljendatud soovidest. Seejuures alluvad arstid ideoloogilistele mõjutustele samamoodi nagu muud ühiskonnaliikmed. Naistearstid erinevad ainult selle poolest, et oskavad ideoloogiliselt õigustatud abordisoovi tehniliselt teostada.

Kahjuks kinnitavad aborti teinud naiste kogemused, et harvad ei ole juhud, kus arstide ja nõustajate suhtumine aborti on soosiv (vt Lood). Kuivõrd abordieelset nõustamist viivad Eestis läbi samad inimesed, kes panevad abordi toime, ei ole huvide konflikti tõttu kindel, et rasedust katkestada soovivaile naistele selgitatakse alati, et abort tähendab elava inimese tapmist. Huvide konflikti vältimiseks on mitmetes riikides (näiteks Saksamaal) seatud sisse süsteem, mille kohaselt ei või nõustajaks ja abordi toimepanijaks olla üks ja sama isik.

Kuigi on võimalik, et arstid usuvad, et aborti tehes aitavad nad realiseerida naiste parima valiku, on tõsiasi, et arstid ei paku aborti kaaluvatele naistele tõelisi alternatiive, nagu lapse üleskasvatamisel abi osutamine või elamispaiga võimaldamine. Seega peab naine tihti langetama valiku alternatiivide vahel, millest ükski ei ole tegelikult rahuldav ega harmoneeru tema tegeliku tahtega ja vajadusega.üles




[1] B. Nathanson, "Aborting America", lk 193.

Prindi