Majanduslikud argumendid

Sõbra e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade:

Maailm on niigi ülerahvastatud. Kui täna tehtavad abordid jääks tegemata, jõuaksime peagi ökoloogilise katastroofini. Abort aitab lahendada ülerahvastatuse probleemi ning tõsta elukvaliteeti.

a) Süütute inimeste tapmine ei ole ühiskondlike probleemide lahendamiseks aktsepteeritav meede.

See, kas Eestis ja maailmas üldse eksisteerib ülerahvastatuse probleem, on küsimus, millest tuleb juttu allpool. Ent oletagem, et see probleem tõepoolest on olemas ning vajab lahendamist. Kas sellisel juhul võib käsitleda süütute inimeste tapmist vastuvõetava lahendusena?

Kui vastata jaatavalt, siis tekib uus küsimus: miks piirata ühiskondlikke vahendeid selle probleemiga võitlemiseks üksnes sündimata inimeste tapmisega? Loogiline oleks alustada elu pikendamise võimalustele orienteeritud teadusliku uurimise keelustamisega -- kui ülerahvastatus on probleem, siis ei ole ju mõistlik kulutada igal aastal miljardeid selleks, et leida võimalusi inimeste eluea pikendamiseks. See kõik ei ole ebareaalne: nt endine Ameerika Ühendriikide peaarst C. Everett Koop on väljendanud hirmu, et lõpuks toob kahaneva noortepõlvkonna suutmatus tagada vanainimeste masside hooldamiseks vajalikud vahendid enesega kaasa kohustusliku eutanaasia seadustamise.[1]

Selline lahendus ei oleks aga inimväärikuse austusele rajatud ühiskonnas vastuvõetav. Hea eesmärk (lahendada ühiskondlikke probleeme) ei pühitse halbu vahendeid (inimeste tapmine) ning inimelu ja -väärikus on kõrgeimad ühiskondlikud hüved, mille austamise arvelt ei või teha kompromisse. Õiglane ühiskonnakorraldus eeldab, et tugevamate liikmete elukvaliteeti ei tagata nõrgemate liikmete verega. Seega ei saa aborti õigustada sellega, et see aitab lahendada mingeid muid ühiskondlikke probleeme -- vastasel korral astub ühiskond väga õhukesele jääle.

Kõik ülalöeldu osutab tõsiasjale, et argument, mis õigustab aborti käsitledes seda lahendusena ülerahvastatuseprobleemile, kätkeb lihtsat, aga tõsist mõtlemisviga. Nimelt eeldab selle argumendi kasutaja seda, mida ta peaks tõestama: et sündimata inimesed ei ole täisväärtuslikud inimesed. Üksnes seda eeldades saab aborti käsitleda vastuvõetava meetmena ülerahvastatuse probleemi lahendamisel, samal ajal kui täiskasvanud inimeste tapmist samal moel ei aktsepteerita. Seega taandub küsimus sellele, kas sündimata inimsed on täisväärtuslikud inimesed või mitte.

b) Eesti rahvas on mitte liigse kasvamise, vaid väljasuremise kursil

2006. aasta seisuga on Eestis sündimus 1,55 last fertiilses eas oleva naise kohta (vt diagramm 1). Rahvastiku taastootmiseks vajalik sündimus on seejuures 2,1. Need kaks fakti räägivad selgesti, et vaid ca 1,3 miljoni inimesega Eesti rahva arvukus mitte ei suurene, vaid kahaneb -- ÜRO Rahvastikudivisjoni keskmise prognoosi kohaselt umbes viie tuhande inimese võrra aastas järgnevatel aastakümnetel (vt diagramm 2). Ega ilmaasjata ei maksa Eesti Vabariik emapalka ega toeta kunstlikku viljastamist. Seejuures on rahvastikuteadlased juba pikka aega hoiatanud demograafilisse musta auku langemise eest. Selgitab professor Rein Taagepera:
 

Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. Tore, et see arv hiljuti tuhande võrra tõusis. Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses. Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 -- kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda -- see on tagasivõetamatu.[2]

Liigmadal sündimus ei ole probleemiks kaugeltki mitte ainult Eestis. Täna ei leidu maailmas ühtegi piirkonda, kus sündimus kasvaks -- kõikjal on vastavad näitajad kas languses või lihtsalt väga madalad (vt diagramm 3). Tõsiseimaks probleemiks on see aga Euroopas, kus sündimus on kõige madalam. Tasub vaid mõelda asjaolule, et 1957. aastal, kui Rooma lepinguga asutati Euroopa Liit, oli kõigis 27-s tänases Euroopa Liidu liikmesriigis sündimus üle taastootmise taseme (2,1) või selle piiril -- praegu ei ole sündimus taastootmistasemel mitte üheski neist (vt diagramm 4). Keskmine sündimus on seejuures 1,45 last naise kohta, mis ei ole isegi taastootmise lähedane, ja nii mõneski riigis on see vaid ligikaudu 1,2.

Kuivõrd Euroopa sündimus on väga madal ja inimeste eluiga seejuures üha kasvab, leiab aset ühiskonna kiire vananemine. Kümnest maailma kõrgeima keskmise vanusega riigist on üheksa Euroopas (esikohal on Jaapan). Eurooplase keskmine vanus on veidi üle 10 aasta kõrgem maailma keskmisest.

Ennekõike on sündimuse langus probleemne seepärast, et rahvas, mille liikmed otsustavad mitte lapsi saada, teostab demograafilist enesetappu. Kuid veel tasub tähele panna, et Euroopa helded pensionisüsteemid lähtuvad suuresti põhimõttest, et töötavad noored inimesed peavad pensionile jäänuid üleval. Samal ajal ületab paljudes riikides vanade inimeste arv juba praegu noorte oma ning Euroopa Komisjon hoiatab, et praeguste demograafiliste trendide jätkudes jõuab meie maailmajagu aastaks 2030 olukorda, kus on puudu koguni 20 miljonit töökätepaari (ja see kalkulatsioon juba arvestab tänast suurt immigratsiooni; vt nytimes.com).

Olemata ksenofoobiline, tuleb enesele aru anda, et ilma vajaliku arvu kohalike töötajateta peab Euroopa tuginema immigratsioonile, millest lõviosa saab geograafilistel ja ajaloolistel põhjustel olema islamistlik. See hakkab omakorda dramaatiliselt mõjutama Euroopa kultuuri ja ühiskonda. Juba praegu on mitmes Euroopa riigis tekkinud erinevate kogukondade vahel teravad kultuurilised vastuolud religioosse tausta ning sõna- ja mõttevabaduse pinnal. Kõige eelneva juures on tähelepanuväärne, et kui muslimikultuur vallutab Euroopa, siis vastupidiselt ajaloolistele kartustele ei toimu see mitte vägivaldselt, vaid lastest keelduva ja samal ajal majanduslikku heaolu säilitada ihkava Euroopa enese kutsel.

Kõik eelöeldu kehtib ka Eesti kohta, mistõttu tuleb järeldada, et meie hädaks pole mitte see, et lapsi sünnib liiga palju, vaid et neid sünnib liiga vähe. Eestlaste-suguse väikese rahva jaoks, kes on omakeelsuse ja omakultuursuse kandjana niigi kriitiliselt pisike, on tegu ülehindamatult tõsise probleemiga. Lisaks toob rahvaarvu vähenemine kaasa ka teised probleemid. Näiteks kaitsepoliitiliselt probleemse tõsiasja, et kui Eestis ei ole enam piisavalt noori mehi, muutub veelgi keerukamaks juba täna väga hõredalt asustatud Eesti territooriumi kaitsmine vaenulike riikide rünnakute eest.

Seega fakt, et Eestis tehakse aastas enam kui üheksa tuhat aborti, on väga tõsine osa rahvastikuprobleemist, mitte selle lahendusest. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et iga-aastane sündimata laste tapmise arv on pärast nõukogude aja (mil aborti käsitleti pereplaneerimise vahendina) lõppu märkimisväärselt langenud. Aastast 1956 on Eestis abordi läbi tapetud enam kui 1,5 miljonit inimest, mida on rohkem kui tänases Eestis elanikke!

c) See, et maailm on ülerahvastatud, on küsitav.

Eelmisest punktist nähtub, et Eestis ja terves Euroopas pole probleemiks mitte liiga kõrge, vaid liiga madal sündimus. Ent kas maailm tervikuna on ülerahvastatud? Püüdes sellele küsimusele vastust otsida, tuleb esmalt püstitada küsimus sellest, mida ülerahvastatuse all silmas peetakse. Tavaliselt räägitakse sellest tähenduses, et planeedil Maa on rohkem inimesi, kui jätkub ressursse nende elatamiseks. Ent kas see on tõsi? Kuigi see on küsimus, millele ammendava vastuse andmine nõuaks süvenemist ning põhjalikku uurimistööd, võib tuua välja mõned asjaolud, mis ajendavad ülerahvastatuse suhtes kahtlust väljendama.

Kuigi keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi maailmas elab, räägitakse praegusel ajal tihti numbrist kuni 6,5 miljardit. Oletades, et see vastab tõele, võib öelda näiteks järgmist: kui kõik maailma inimesed paigutada Eesti maismaaterritooriumile (ca 43 200 km²), jääks igaühele ruumi enam kui 6 m². Kui kõik need inimesed koliksid Saksamaale, mille territooriumi suuruseks on 357 021 km², oleks sealse asustuse tihedus 18 206 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on oluliselt hõredam kui tänane asustus näiteks Pariisis (24 783/km²). Kui kõik maailma inimesed koliksid Ameerika Ühendriikidesse (mille maismaapindala on 9 237 032 km²), oleks sealne rahvastiku tihedus vaid 703 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on veidi enam kui populaarseks puhkusekohaks oleval Aafrika ranniku lähedal asuval Mauritiuse saarel India ookeanis. Seejuures oleks kogu ülejäänud planeet absoluutselt inimtühi. Need on küll vaid teoreetilised arutelud, kuid siiski tähendusrikkad.

Oluliselt praktilisem on mõelda sellele, kas ikka on nii, et planeedil Maa lihtsalt ei jätku kõigi inimeste jaoks ressursse. Siin kohal peab küsima, kuidas on ressursid rahvaste vahel jaotunud. Ei ole saladus, et need on jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt. Tihti räägitakse 80/20 sündroomist, mis tähendab, et 80 protsenti ressurssidest tarbitakse 20 protsendi maailma elanike poolt. Nii ongi tulemuseks, et samal ajal, kui põhjapoolkeral elatakse arutu tarbimise, ülekülluse ja priiskamise tähe all, kannatavad paljud inimesed nälga.

Kahjuks on inimesel kalduvus ihnsusele ja nii ei ole üllatav, et ülerahvastatuse retoorikat kuuleme pea alati mitte lõuna-, vaid põhjapoolkera inimeste ja võimuesindajate suust. Mida aga tegelikult silmas peetakse, on see, et maailmas ei jätku ressursse, et kõik saaks elada sedavõrd priiskavalt, kui elatakse põhjapoolkeral.

Kui põhjapoolkeral loobutaks ebamõistlikust priiskamisest (elektri, nafta, toidu jms. ületarbimisest), oleks maailma hädasid, nagu vaesus, nälg ja meditsiinitarvete puudumine, palju kergem lahendada. Probleem paistab aga olevat selles, et põhjapoolkera ühiskonnad ei taha mingilgi määral oma mugavustest loobuda. Heaks näiteks on ravimipatendid -- samal ajal, kui „arengumaades” surevad inimesed massiliselt haigustesse, ei võimalda põhjapoolkera suured ravimikompaniid maksuvõimetuile hädasolijaile ilma kopsaka tasuta ei medikamente ega retsepte, mille alusel neid valmistada.

Selge on ka see, et maailmas on tohutul määral kasutamata inimpotentsiaali. Kui koloniaalperioodil kuritarvitatud ja seejärel „esimesest maailmast“ sõltuvusse sattunud „kolmandal maailmal“ õnnestuks luua toimiv valitsemis- ja majandussüsteem -- juurida välja lokkav korruptsioon ja riigiriisumine ning lõpetada läänemaailma poolne ekspluateerimine -- oleks võimalik inimviletsust põhjustavad hädad, nagu nälg, kiiresti seljatada. Kahjuks ei ole aga jällegi põhjapoolkera külluseriikidel poliitilist tahet sellist edu saavutada, kuna see ohustaks nende endi elatustaset ja üha suuremat võimu omavate hiigelkorporatsioonide ärilisi huve.

Seega ei seisne paljud maailma hädad mitte ülerahvastatuses, vaid ühe kriitilse tähtsusega ressursi -- ligimesearmastuse -- puuduses. Nii olemegi olukorras, kus lääneriigid teevad nii otse kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailmapanga ja muude mõjukate organisatsioonide kaudu suuri pingutusi, et suruda „kolmandale maailmale“ peale kontratseptiivide ja abortiivide levik ning kliiniline abort ja seda kõike ülerahvastatuse vastu võitlemise loosungi all.

Eelneva kontekstis tasub mõelda ka asjaolule, et nt Inglismaa rahvastiku tihedus (389 inimest/km²) on suurem kui Indias (329 inimest/km²). Millegipärast kuuleme aga kogu aeg, et India on ülerahvastatud, samal ajal kui Ühendkuningriigi kohta me selliseid väiteid ei kuule. Tundub, nagu oleks inimeste paljusus vaid valitud riikide privileeg. Seejuures paistab see privileeg kuuluvat neile riikidele, mis on oma materiaalse heaolu saavutanud suuresti koloniaalperioodil tänaste vaeste riikide suhtes toime pandud vägivalla läbi.

Vaata lisaks:

Dokumentaalfilm Demographic Winter ja selle teemaline intervjuu.

d) Steriliseerimise ja abordi käsitlemine ülerahvastatusega võitlemise vahenditena võib viia sund-steriliseerimise ja sund-abordini.

See väide leiab kinnitust täna Hiinas rakendatava ühe lapse poliitika näol. Olukorras, kus ühiskond taunib laste saamist, on juba vabast valikust keeruline rääkida. Hiina poliitika näeb aga ette, et kui teist last kandvad naised „vabatahtlikult“ aborti ei tee, saavad nad karistada mitte üksi majanduslikult, vaid tihti järgneb sellele ka vägivaldne abordi tegemine ning füüsiline karistus. Harvad ei ole ka juhtumid, kus võimuesindajad tapavad juba sündinud lapse, kellel ei nähtud olevat õigust sündida. Isegi, kui laps sünnib ja jääb ellu, ei võimaldata talle võimude poolt mitte mingeid sotsiaalseid tagatisi -- ei meditsiiniabi ega haridust (Vt nt lifesite.net)

Kui arvame, et sellised arengud on lääne ühiskonnas välistatud, tuleb vaadata lähiajalukku. Peamine tänane aborditeenuse pakkuja ja abordi seadustamise eest võitleja, Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, on algusest peale seisnud idee eest, et inimeste paljunemist ja perekondade suurust peaks piirama. Nagu selgitab ajaloolane ja poliitikateoreetik George Grant, on Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon pidevalt toetanud Hiina abordipoliitikat:

Tõde on, et Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon on rajamisest saati otsinud võimalusi juurutada kohustuslikke rahvastiku piiramise vahendeid -- vahendeid, mis on hoolikalt loodud, jätmaks inimesi ilma vabaduseta valida. Aastate jooksul on see organisatsioon soovitanud meie [Ameerika Ühendriikide] valitsusel rakendada selliseid programme nagu „kohustuslik abort abieluväliste raseduste korral“, „riiklikud toetused, julgustamaks inimesi aborti tegema“, „juba kaks last saanud inimeste kohustuslik steriliseerimine“, ja „maksukaristused“ juba eksisteerivatele suurtele perekondadele.[3]

Samuti on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni asutaja Margaret Sanger läinud ajalukku tulihingelise puudega inimeste sunniviisilise steriliseerimise eestkõnelejana. Tema sõnad räägivad enese eest: „Eugeenilise steriliseerimise järele on tuline vajadus ... Me peame takistama selle viletsa karja paljunemist“[4] ja „Neid, kes on ilmselgelt nõrgamõistuslikud, ei peaks mitte üksi keelitama mitte lapsi saama, vaid neid peaks takistama omasuguseid juurde tootmast.“[5]

Kui riigid on rahvastiku piiramise nimel nõus eirama õigust elule, siis ei ole ebamõistlik arvata, et võidakse eirata ka naiste kehalist puutumatust ning perekondade loomulikku õigust saada järeltulijaid.

e) Elukvaliteedi-eetika lähtub ebainimlikest maailmavaatelistest veendumustest, millel on ühiskonnale tõsised tagajärjed.

Elukvaliteedi-eetika lähtub ohtlikust veendumusest, et mõned inimelud on kõrgema kvaliteediga kui teised -- see ei hinda kõrgelt inimelu kui sellist, vaid peab väärtuslikuks üksnes elu, mis on teatud ja kellegi poolt meelevaldselt määratletud „kvaliteediga”. Ajalugu näitab, et iga ühiskond, mis on oma korralduses sellisest põhimõttest lähtunud, on libisenud üha laiaulatuslikuma inimeste ärakasutamise ja kuritarvitamise poole. Dr. Leo Alexander, natsi kurjategijate üle kohtumõistmise eesmärgil moodustatud Nürnbergi Sõjatribunali ametnik, on kirjutanud tunnustatud meditsiiniajakirjas New England Journal of Medicine, et ka holokaust algas vaevu hoomatava, kuid põhimõttelise nihkega medistiinieetikas:

Kuigi kõnealused kuriteod saavutasid lõpuks tohutud mõõtmed, mõistsid kõik nende uurimisse süvenenud, et need algasid väikestest asjadest. Alguseks olid peened muudatused arstide üldises suhtumises. Kõik sai alguse suhtumise omaksvõtmisest ... et on olemas selline nähtus nagu elu, mis ei vääri elamist. Algselt puutus see arusaam vaid neisse, kes olid tõsiselt ja krooniliselt haiged. Aste-astmelt hakkas sellesse kategooriasse mahtuvate gruppide ring aga kasvama, hõlmates järgemööda ka sotsiaalselt mitteproduktiivseid inimesi, ideoloogiliselt soovimatuid inimesi, rassiliselt soovimatuid inimesi ning lõpuks kõiki mitte-sakslasi.[6]

Elukvaliteedi retoorikat kasutatakse pea eranditult siis, kui soovitakse varjatult rääkida nendest, kellel ei taheta lasta elada. Nendel, kellelt võetakse võimalus elada, ei ole mingit elukvaliteeti; kel lubatakse elada, nende elukvaliteet tõuseb. Muutujad nagu vanus, tervis või puue võivad inimestelt võtta privileegi elada, muutes nad sel viisil ohvriks, mis tuuakse teiste elukvaliteedi parandamise eest.

1994. aastal osales viisteist aastat varem Nobeli rahupreemia laureaadiks valitud Ema Teresa Ameerika Ühendriikide presidendi, esimese leedi, kongressiliikmete ja teiste mõjukate abordipooldajatega ühisel rahvuslikul palvehommikusöögil ning ütles kõigi kohalviibijate ehmatuseks järgmised sõnad:

Mul on tunne, et tänaseks suurimaks rahu hävitajaks on abort, kuna see on sõda lapse vastu, süütu lapse otsene tapmine, mõrv ema enese poolt. Ja kui aktsepteerime, et ema võib tappa isegi omaenese lapse, siis kuidas saame kutsuda teisi inimesi üles mitte üksteist tapma? ...

Kõik aborti aktsepteerivad riigid õpetavad oma inimesi mitte armastama, vaid kasutama ükskõik millist vägivalda saamaks oma tahtmist. Seepärast on abort suurim armastuse ja rahu hävitaja.

Paljud inimesed on väga, väga mures laste pärast Indias ja Aafrikas, kus paljud surevad nälga ja muude hädade kätte. Paljud inimesed on mures ka Ameerikas, selles võimsas riigis aset leidva vägivalla pärast. Selline mure on väga hea. Kuid samal ajal ei ole need samad inimesed üldse mures miljonite inimeste pärast, kes tapetakse nende endi emade tahtliku valiku tulemusel. Ja see on tänane suurim rahu hävitaja -- abort, mis viib inimesed sellise pimeduseni.[7]

Abordile ligipääsu piiramine oleks ebaõiglane vaeste ja vähemusgruppide suhtes, kes vajavad ligipääsu enim.

Jättes kõrvale üliharva esineva juhu, kus raseduse jätkumine ohustab ema elu, tuleb esiteks öelda, et sellist nähtust, nagu vajadus abordi järele, ei eksisteeri. Mitte kellelgi ei ole vaja oma sündimata last tappa. Samuti ei ole kellelgi õigustatud ootust, et ühiskond peaks teda oma laste tapmisel abistama.

Siiski väidab Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, et seadused, mis tõkestavad inimeste juurdepääsu abordile, on madala sissetulekuga ja vähemusgruppidesse kuuluvate naiste suhtes diskrimineerivad.[8] Argument seisneb selles, et neil, kel on väiksem sissetulek, ei ole abordipiirangute tingimustes samavõrd lihtne aborti teha kui neil, kel on rohkem raha (nt ei ole nii lihtne sõita aborti tegema riiki, kus see on lubatud).

Samas ei ole selles, et osal inimestest on vähem võimalusi sündimata inimeste tapmiseks kui teistel, iseenesest absoluutselt midagi ebaõiglast. Vaesematel inimestel on vähem võimalusi ka sündinud inimese tapmiseks palgamõrvari palkamiseks, kuna see on lihtsalt väga kallis. Sellest oleks vale järeldada, et ühiskond peaks sündinud inimeste palgamõrvateenuse seaduslikuks muutma. Ebaõiglane ei ole see, et vaesematel puudub tapmisele ligipääs, vaid see, et seesugune võimalus üleüldse eksisteerib. Riik ei või sallida ega subsideerida tegevust, mis on iseenesest vale ja kahjustav ning peab sellisena olema seadusevastane. Niisiis taandub küsimus sellele, mis abort on. Majanduslikel ja sotsiaalsetel argumentidel puudub siinkohal igasugune jõud -- kuna abort on süütu inimese tapmine, siis ei oma see, et rikastel on seda lihtsam toime panna kui vaestel, mingit tähtsust. Võrdsed õigused ei või tähendada võrdseid võimalusi süütute inimeste tapmiseks.

Eelöeldu osundab jällegi tõsiasjale, et antud argument sisaldab ilmset mõtlemisviga, eeldades seda, mida tuleks tõestada. Nimelt on abordi kättesaamatusele kui ebaõiglusele apelleerimine õigustatud üksnes juhul, kui abort on midagi olemuslikult head ja aktsepteeritavat. Ent just seda tuleks selle argumendi tõsiseltvõetavuse saavutamiseks eelnevalt tõestada.

Mõeldes tagasi Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni asutaja Margaret Sangeri ideedele, tuleb lisaks tõdeda, et tihti tundub abordipooldajate argumentide taga seisvat mitte hoolimine vaestest, vaid mure nende rohkenemise pärast. Margaret Sanger ütles omal ajal, et „[m]e ei taha, et sõna läheks liikvele, et soovime hävitada neegripopulatsiooni.“ Tõepoolest, mis võiks olla parem ja seejuures varjatum viis vaeste ja vähemusgruppide hävitamiseks, kui neile nende raskuste leevendamise asemel oma laste kõrvaldamise võimaluste kättemängimine? Vaesed ei taha enesele aborditegemise võimalust kaugeltki samavõrd, kui teatud huvigrupid (nagu Pereplaneerimise Liit) neile seda tahavad.

Sõbra e-mail: *
Sinu nimi:
Sinu e-mail:*
Teade: