Majanduslikud argumendid

Prindi



Maailm on niigi ĂŒlerahvastatud. Kui tĂ€na tehtavad abordid jÀÀks tegemata, jĂ”uaksime peagi ökoloogilise katastroofini. Abort aitab lahendada ĂŒlerahvastatuse probleemi ning tĂ”sta elukvaliteeti.


a) SĂŒĂŒtute inimeste tapmine ei ole ĂŒhiskondlike probleemide lahendamiseks aktsepteeritav meede.


See, kas Eestis ja maailmas ĂŒldse eksisteerib ĂŒlerahvastatuse probleem, on kĂŒsimus, millest tuleb juttu allpool. Ent oletagem, et see probleem tĂ”epoolest on olemas ning vajab lahendamist. Kas sellisel juhul vĂ”ib kĂ€sitleda sĂŒĂŒtute inimeste tapmist vastuvĂ”etava lahendusena?


Kui vastata jaatavalt, siis tekib uus kĂŒsimus: miks piirata ĂŒhiskondlikke vahendeid selle probleemiga vĂ”itlemiseks ĂŒksnes sĂŒndimata inimeste tapmisega? Loogiline oleks alustada elu pikendamise vĂ”imalustele orienteeritud teadusliku uurimise keelustamisega -- kui ĂŒlerahvastatus on probleem, siis ei ole ju mĂ”istlik kulutada igal aastal miljardeid selleks, et leida vĂ”imalusi inimeste eluea pikendamiseks. See kĂ”ik ei ole ebareaalne: nt endine Ameerika Ühendriikide peaarst C. Everett Koop on vĂ€ljendanud hirmu, et lĂ”puks toob kahaneva noortepĂ”lvkonna suutmatus tagada vanainimeste masside hooldamiseks vajalikud vahendid enesega kaasa kohustusliku eutanaasia seadustamise.[1]


Selline lahendus ei oleks aga inimvÀÀrikuse austusele rajatud ĂŒhiskonnas vastuvĂ”etav. Hea eesmĂ€rk (lahendada ĂŒhiskondlikke probleeme) ei pĂŒhitse halbu vahendeid (inimeste tapmine) ning inimelu ja -vÀÀrikus on kĂ”rgeimad ĂŒhiskondlikud hĂŒved, mille austamise arvelt ei vĂ”i teha kompromisse. Õiglane ĂŒhiskonnakorraldus eeldab, et tugevamate liikmete elukvaliteeti ei tagata nĂ”rgemate liikmete verega. Seega ei saa aborti Ă”igustada sellega, et see aitab lahendada mingeid muid ĂŒhiskondlikke probleeme -- vastasel korral astub ĂŒhiskond vĂ€ga Ă”hukesele jÀÀle.


KĂ”ik ĂŒlalöeldu osutab tĂ”siasjale, et argument, mis Ă”igustab aborti kĂ€sitledes seda lahendusena ĂŒlerahvastatuseprobleemile, kĂ€tkeb lihtsat, aga tĂ”sist mĂ”tlemisviga. Nimelt eeldab selle argumendi kasutaja seda, mida ta peaks tĂ”estama: et sĂŒndimata inimesed ei ole tĂ€isvÀÀrtuslikud inimesed. Üksnes seda eeldades saab aborti kĂ€sitleda vastuvĂ”etava meetmena ĂŒlerahvastatuse probleemi lahendamisel, samal ajal kui tĂ€iskasvanud inimeste tapmist samal moel ei aktsepteerita. Seega taandub kĂŒsimus sellele, kas sĂŒndimata inimsed on tĂ€isvÀÀrtuslikud inimesed vĂ”i mitte.


b) Eesti rahvas on mitte liigse kasvamise, vaid vÀljasuremise kursil


2006. aasta seisuga on Eestis sĂŒndimus 1,55 last fertiilses eas oleva naise kohta (vt diagramm 1). Rahvastiku taastootmiseks vajalik sĂŒndimus on seejuures 2,1. Need kaks fakti rÀÀgivad selgesti, et vaid ca 1,3 miljoni inimesega Eesti rahva arvukus mitte ei suurene, vaid kahaneb -- ÜRO Rahvastikudivisjoni keskmise prognoosi kohaselt umbes viie tuhande inimese vĂ”rra aastas jĂ€rgnevatel aastakĂŒmnetel (vt diagramm 2). Ega ilmaasjata ei maksa Eesti Vabariik emapalka ega toeta kunstlikku viljastamist. Seejuures on rahvastikuteadlased juba pikka aega hoiatanud demograafilisse musta auku langemise eest. Selgitab professor Rein Taagepera:
 

Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sĂŒndi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. Tore, et see arv hiljuti tuhande vĂ”rra tĂ”usis. MĂ”ned juba unistavad, et sĂŒnde tuleb iseenesest igal aastal jĂ€lle tuhande vĂ”rra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august vĂ€ljas, nii et rahvas pĂŒsib endises suuruses. Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille pĂ”hjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. KĂŒmne aasta pĂ€rast vĂ€heneb sĂŒndide arv jĂ€lle jĂ€rsult, sest jĂ€rsult vĂ€heneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vĂ€he lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sĂŒndide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 -- kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti jĂ€rgmise jĂ”nksu juurde. August saab vĂ€lja ronida. Augu auku langeda -- see on tagasivĂ”etamatu.[2]


Summaarse sĂŒndimuskordaja muutumine Eestis

Diagramm 1. Summaarse sĂŒndimuskordaja muutumine Eestis aastatel 1988-2006 (andmed: SA)


Eesti rahvaarvu muutus aastas

Diagramm 2. Eesti rahvaarvu aastane muutus 1950ndast aastast koos erinevate prognoosidega aastani 2050 (andmed: UN; "JĂ€tkuvariant" tĂ€histab prognoosi summaarse sĂŒndimuskordaja praeguse vÀÀrtuse pĂŒsimise korral)


Liigmadal sĂŒndimus ei ole probleemiks kaugeltki mitte ainult Eestis. TĂ€na ei leidu maailmas ĂŒhtegi piirkonda, kus sĂŒndimus kasvaks -- kĂ”ikjal on vastavad nĂ€itajad kas languses vĂ”i lihtsalt vĂ€ga madalad (vt diagramm 3). TĂ”siseimaks probleemiks on see aga Euroopas, kus sĂŒndimus on kĂ”ige madalam. Tasub vaid mĂ”elda asjaolule, et 1957. aastal, kui Rooma lepinguga asutati Euroopa Liit, oli kĂ”igis 27-s tĂ€nases Euroopa Liidu liikmesriigis sĂŒndimus ĂŒle taastootmise taseme (2,1) vĂ”i selle piiril -- praegu ei ole sĂŒndimus taastootmistasemel mitte ĂŒheski neist (vt diagramm 4). Keskmine sĂŒndimus on seejuures 1,45 last naise kohta, mis ei ole isegi taastootmise lĂ€hedane, ja nii mĂ”neski riigis on see vaid ligikaudu 1,2.


Summaarse sĂŒndimuskordaja muutumine maailmas


Diagramm 3.
Summaarse sĂŒndimuskordaja muutumine maailma regioonides aastast 1950 koos keskmise prognoosiga aastani 2050 (andmed: UN)


Summaarne sĂŒndimuskordaja EU27 riikides

Diagramm 4. Summaarse sĂŒndimuskordaja muutus EU27 riikides (va KĂŒpros) aastate 1950-55 ja 2000-05 vahel (andmed: UN)


KuivĂ”rd Euroopa sĂŒndimus on vĂ€ga madal ja inimeste eluiga seejuures ĂŒha kasvab, leiab aset ĂŒhiskonna kiire vananemine. KĂŒmnest maailma kĂ”rgeima keskmise vanusega riigist on ĂŒheksa Euroopas (esikohal on Jaapan). Eurooplase keskmine vanus on veidi ĂŒle 10 aasta kĂ”rgem maailma keskmisest.


EnnekĂ”ike on sĂŒndimuse langus probleemne seepĂ€rast, et rahvas, mille liikmed otsustavad mitte lapsi saada, teostab demograafilist enesetappu. Kuid veel tasub tĂ€hele panna, et Euroopa helded pensionisĂŒsteemid lĂ€htuvad suuresti pĂ”himĂ”ttest, et töötavad noored inimesed peavad pensionile jÀÀnuid ĂŒleval. Samal ajal ĂŒletab paljudes riikides vanade inimeste arv juba praegu noorte oma ning Euroopa Komisjon hoiatab, et praeguste demograafiliste trendide jĂ€tkudes jĂ”uab meie maailmajagu aastaks 2030 olukorda, kus on puudu koguni 20 miljonit töökĂ€tepaari (ja see kalkulatsioon juba arvestab tĂ€nast suurt immigratsiooni; vt nytimes.com).


Olemata ksenofoobiline, tuleb enesele aru anda, et ilma vajaliku arvu kohalike töötajateta peab Euroopa tuginema immigratsioonile, millest lĂ”viosa saab geograafilistel ja ajaloolistel pĂ”hjustel olema islamistlik. See hakkab omakorda dramaatiliselt mĂ”jutama Euroopa kultuuri ja ĂŒhiskonda. Juba praegu on mitmes Euroopa riigis tekkinud erinevate kogukondade vahel teravad kultuurilised vastuolud religioosse tausta ning sĂ”na- ja mĂ”ttevabaduse pinnal. KĂ”ige eelneva juures on tĂ€helepanuvÀÀrne, et kui muslimikultuur vallutab Euroopa, siis vastupidiselt ajaloolistele kartustele ei toimu see mitte vĂ€givaldselt, vaid lastest keelduva ja samal ajal majanduslikku heaolu sĂ€ilitada ihkava Euroopa enese kutsel.


KĂ”ik eelöeldu kehtib ka Eesti kohta, mistĂ”ttu tuleb jĂ€reldada, et meie hĂ€daks pole mitte see, et lapsi sĂŒnnib liiga palju, vaid et neid sĂŒnnib liiga vĂ€he. Eestlaste-suguse vĂ€ikese rahva jaoks, kes on omakeelsuse ja omakultuursuse kandjana niigi kriitiliselt pisike, on tegu ĂŒlehindamatult tĂ”sise probleemiga. Lisaks toob rahvaarvu vĂ€henemine kaasa ka teised probleemid. NĂ€iteks kaitsepoliitiliselt probleemse tĂ”siasja, et kui Eestis ei ole enam piisavalt noori mehi, muutub veelgi keerukamaks juba tĂ€na vĂ€ga hĂ”redalt asustatud Eesti territooriumi kaitsmine vaenulike riikide rĂŒnnakute eest.


Seega fakt, et Eestis tehakse aastas enam kui ĂŒheksa tuhat aborti, on vĂ€ga tĂ”sine osa rahvastikuprobleemist, mitte selle lahendusest. Seda ei mĂ”juta ka asjaolu, et iga-aastane sĂŒndimata laste tapmise arv on pĂ€rast nĂ”ukogude aja (mil aborti kĂ€sitleti pereplaneerimise vahendina) lĂ”ppu mĂ€rkimisvÀÀrselt langenud. Aastast 1956 on Eestis abordi lĂ€bi tapetud enam kui 1,5 miljonit inimest, mida on rohkem kui tĂ€nases Eestis elanikke!


c) See, et maailm on ĂŒlerahvastatud, on kĂŒsitav.


Eelmisest punktist nĂ€htub, et Eestis ja terves Euroopas pole probleemiks mitte liiga kĂ”rge, vaid liiga madal sĂŒndimus. Ent kas maailm tervikuna on ĂŒlerahvastatud? PĂŒĂŒdes sellele kĂŒsimusele vastust otsida, tuleb esmalt pĂŒstitada kĂŒsimus sellest, mida ĂŒlerahvastatuse all silmas peetakse. Tavaliselt rÀÀgitakse sellest tĂ€henduses, et planeedil Maa on rohkem inimesi, kui jĂ€tkub ressursse nende elatamiseks. Ent kas see on tĂ”si? Kuigi see on kĂŒsimus, millele ammendava vastuse andmine nĂ”uaks sĂŒvenemist ning pĂ”hjalikku uurimistööd, vĂ”ib tuua vĂ€lja mĂ”ned asjaolud, mis ajendavad ĂŒlerahvastatuse suhtes kahtlust vĂ€ljendama.


Rahvastiku tihedus

Pilt 1. Rahvastiku tihedus ja jaotumine Maal (NASA)

Kuigi keegi ei tea tĂ€pselt, kui palju inimesi maailmas elab, rÀÀgitakse praegusel ajal tihti numbrist kuni 6,5 miljardit. Oletades, et see vastab tĂ”ele, vĂ”ib öelda nĂ€iteks jĂ€rgmist: kui kĂ”ik maailma inimesed paigutada Eesti maismaaterritooriumile (ca 43 200 km2), jÀÀks igaĂŒhele ruumi enam kui 6 m2. Kui kĂ”ik need inimesed koliksid Saksamaale, mille territooriumi suuruseks on 357 021 km2, oleks sealse asustuse tihedus 18 206 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on oluliselt hĂ”redam kui tĂ€nane asustus nĂ€iteks Pariisis (24 783/kmÂČ). Kui kĂ”ik maailma inimesed koliksid Ameerika Ühendriikidesse (mille maismaapindala on 9 237 032 km2), oleks sealne rahvastiku tihedus vaid 703 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on veidi enam kui populaarseks puhkusekohaks oleval Aafrika ranniku lĂ€hedal asuval Mauritiuse saarel India ookeanis. Seejuures oleks kogu ĂŒlejÀÀnud planeet absoluutselt inimtĂŒhi. Need on kĂŒll vaid teoreetilised arutelud, kuid siiski tĂ€hendusrikkad.


Oluliselt praktilisem on mĂ”elda sellele, kas ikka on nii, et planeedil Maa lihtsalt ei jĂ€tku kĂ”igi inimeste jaoks ressursse. Siin kohal peab kĂŒsima, kuidas on ressursid rahvaste vahel jaotunud. Ei ole saladus, et need on jaotunud ÀÀrmiselt ebaĂŒhtlaselt. Tihti rÀÀgitakse 80/20 sĂŒndroomist, mis tĂ€hendab, et 80 protsenti ressurssidest tarbitakse 20 protsendi maailma elanike poolt. Nii ongi tulemuseks, et samal ajal, kui pĂ”hjapoolkeral elatakse arutu tarbimise, ĂŒlekĂŒlluse ja priiskamise tĂ€he all, kannatavad paljud inimesed nĂ€lga.


Kahjuks on inimesel kalduvus ihnsusele ja nii ei ole ĂŒllatav, et ĂŒlerahvastatuse retoorikat kuuleme pea alati mitte lĂ”una-, vaid pĂ”hjapoolkera inimeste ja vĂ”imuesindajate suust. Mida aga tegelikult silmas peetakse, on see, et maailmas ei jĂ€tku ressursse, et kĂ”ik saaks elada sedavĂ”rd priiskavalt, kui elatakse pĂ”hjapoolkeral.


Maa öösel

Pilt 2. TuledesÀras Maa öösel (NASA, Visible Earth)


Kui pĂ”hjapoolkeral loobutaks ebamĂ”istlikust priiskamisest (elektri, nafta, toidu jms. ĂŒletarbimisest), oleks maailma hĂ€dasid, nagu vaesus, nĂ€lg ja meditsiinitarvete puudumine, palju kergem lahendada. Probleem paistab aga olevat selles, et pĂ”hjapoolkera ĂŒhiskonnad ei taha mingilgi mÀÀral oma mugavustest loobuda. Heaks nĂ€iteks on ravimipatendid -- samal ajal, kui „arengumaades” surevad inimesed massiliselt haigustesse, ei vĂ”imalda pĂ”hjapoolkera suured ravimikompaniid maksuvĂ”imetuile hĂ€dasolijaile ilma kopsaka tasuta ei medikamente ega retsepte, mille alusel neid valmistada.


Selge on ka see, et maailmas on tohutul mÀÀral kasutamata inimpotentsiaali. Kui koloniaalperioodil kuritarvitatud ja seejĂ€rel „esimesest maailmast“ sĂ”ltuvusse sattunud „kolmandal maailmal“ Ă”nnestuks luua toimiv valitsemis- ja majandussĂŒsteem -- juurida vĂ€lja lokkav korruptsioon ja riigiriisumine ning lĂ”petada lÀÀnemaailma poolne ekspluateerimine -- oleks vĂ”imalik inimviletsust pĂ”hjustavad hĂ€dad, nagu nĂ€lg, kiiresti seljatada. Kahjuks ei ole aga jĂ€llegi pĂ”hjapoolkera kĂŒlluseriikidel poliitilist tahet sellist edu saavutada, kuna see ohustaks nende endi elatustaset ja ĂŒha suuremat vĂ”imu omavate hiigelkorporatsioonide Ă€rilisi huve.


Seega ei seisne paljud maailma hĂ€dad mitte ĂŒlerahvastatuses, vaid ĂŒhe kriitilse tĂ€htsusega ressursi -- ligimesearmastuse -- puuduses. Nii olemegi olukorras, kus lÀÀneriigid teevad nii otse kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailmapanga ja muude mĂ”jukate organisatsioonide kaudu suuri pingutusi, et suruda „kolmandale maailmale“ peale kontratseptiivide ja abortiivide levik ning kliiniline abort ja seda kĂ”ike ĂŒlerahvastatuse vastu vĂ”itlemise loosungi all.


Eelneva kontekstis tasub mĂ”elda ka asjaolule, et nt Inglismaa rahvastiku tihedus (389 inimest/km2) on suurem kui Indias (329 inimest/km2). MillegipĂ€rast kuuleme aga kogu aeg, et India on ĂŒlerahvastatud, samal ajal kui Ühendkuningriigi kohta me selliseid vĂ€iteid ei kuule. Tundub, nagu oleks inimeste paljusus vaid valitud riikide privileeg. Seejuures paistab see privileeg kuuluvat neile riikidele, mis on oma materiaalse heaolu saavutanud suuresti koloniaalperioodil tĂ€naste vaeste riikide suhtes toime pandud vĂ€givalla lĂ€bi.


Vaata lisaks:


Dokumentaalfilm Demographic Winter ja selle teemaline intervjuu.

d) Steriliseerimise ja abordi kĂ€sitlemine ĂŒlerahvastatusega vĂ”itlemise vahenditena vĂ”ib viia sund-steriliseerimise ja sund-abordini.


See vĂ€ide leiab kinnitust tĂ€na Hiinas rakendatava ĂŒhe lapse poliitika nĂ€ol. Olukorras, kus ĂŒhiskond taunib laste saamist, on juba vabast valikust keeruline rÀÀkida. Hiina poliitika nĂ€eb aga ette, et kui teist last kandvad naised „vabatahtlikult“ aborti ei tee, saavad nad karistada mitte ĂŒksi majanduslikult, vaid tihti jĂ€rgneb sellele ka vĂ€givaldne abordi tegemine ning fĂŒĂŒsiline karistus. Harvad ei ole ka juhtumid, kus vĂ”imuesindajad tapavad juba sĂŒndinud lapse, kellel ei nĂ€htud olevat Ă”igust sĂŒndida. Isegi, kui laps sĂŒnnib ja jÀÀb ellu, ei vĂ”imaldata talle vĂ”imude poolt mitte mingeid sotsiaalseid tagatisi -- ei meditsiiniabi ega haridust (Vt nt lifesite.net)


Kui arvame, et sellised arengud on lÀÀne ĂŒhiskonnas vĂ€listatud, tuleb vaadata lĂ€hiajalukku. Peamine tĂ€nane aborditeenuse pakkuja ja abordi seadustamise eest vĂ”itleja, Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, on algusest peale seisnud idee eest, et inimeste paljunemist ja perekondade suurust peaks piirama. Nagu selgitab ajaloolane ja poliitikateoreetik George Grant, on Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon pidevalt toetanud Hiina abordipoliitikat:


TĂ”de on, et Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon on rajamisest saati otsinud vĂ”imalusi juurutada kohustuslikke rahvastiku piiramise vahendeid -- vahendeid, mis on hoolikalt loodud, jĂ€tmaks inimesi ilma vabaduseta valida. Aastate jooksul on see organisatsioon soovitanud meie [Ameerika Ühendriikide] valitsusel rakendada selliseid programme nagu „kohustuslik abort abieluvĂ€liste raseduste korral“, „riiklikud toetused, julgustamaks inimesi aborti tegema“, „juba kaks last saanud inimeste kohustuslik steriliseerimine“, ja „maksukaristused“ juba eksisteerivatele suurtele perekondadele.[3]


Samuti on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni asutaja Margaret Sanger lĂ€inud ajalukku tulihingelise puudega inimeste sunniviisilise steriliseerimise eestkĂ”nelejana. Tema sĂ”nad rÀÀgivad enese eest: „Eugeenilise steriliseerimise jĂ€rele on tuline vajadus ... Me peame takistama selle viletsa karja paljunemist“[4] ja „Neid, kes on ilmselgelt nĂ”rgamĂ”istuslikud, ei peaks mitte ĂŒksi keelitama mitte lapsi saama, vaid neid peaks takistama omasuguseid juurde tootmast.“[5]


Kui riigid on rahvastiku piiramise nimel nÔus eirama Ôigust elule, siis ei ole ebamÔistlik arvata, et vÔidakse eirata ka naiste kehalist puutumatust ning perekondade loomulikku Ôigust saada jÀreltulijaid.


e) Elukvaliteedi-eetika lĂ€htub ebainimlikest maailmavaatelistest veendumustest, millel on ĂŒhiskonnale tĂ”sised tagajĂ€rjed.


Elukvaliteedi-eetika lĂ€htub ohtlikust veendumusest, et mĂ”ned inimelud on kĂ”rgema kvaliteediga kui teised -- see ei hinda kĂ”rgelt inimelu kui sellist, vaid peab vÀÀrtuslikuks ĂŒksnes elu, mis on teatud ja kellegi poolt meelevaldselt mÀÀratletud „kvaliteediga”. Ajalugu nĂ€itab, et iga ĂŒhiskond, mis on oma korralduses sellisest pĂ”himĂ”ttest lĂ€htunud, on libisenud ĂŒha laiaulatuslikuma inimeste Ă€rakasutamise ja kuritarvitamise poole. Dr. Leo Alexander, natsi kurjategijate ĂŒle kohtumĂ”istmise eesmĂ€rgil moodustatud NĂŒrnbergi SĂ”jatribunali ametnik, on kirjutanud tunnustatud meditsiiniajakirjas New England Journal of Medicine, et ka holokaust algas vaevu hoomatava, kuid pĂ”himĂ”ttelise nihkega medistiinieetikas:


Kuigi kĂ”nealused kuriteod saavutasid lĂ”puks tohutud mÔÔtmed, mĂ”istsid kĂ”ik nende uurimisse sĂŒvenenud, et need algasid vĂ€ikestest asjadest. Alguseks olid peened muudatused arstide ĂŒldises suhtumises. KĂ”ik sai alguse suhtumise omaksvĂ”tmisest ... et on olemas selline nĂ€htus nagu elu, mis ei vÀÀri elamist. Algselt puutus see arusaam vaid neisse, kes olid tĂ”siselt ja krooniliselt haiged. Aste-astmelt hakkas sellesse kategooriasse mahtuvate gruppide ring aga kasvama, hĂ”lmates jĂ€rgemööda ka sotsiaalselt mitteproduktiivseid inimesi, ideoloogiliselt soovimatuid inimesi, rassiliselt soovimatuid inimesi ning lĂ”puks kĂ”iki mitte-sakslasi.[6]


Elukvaliteedi retoorikat kasutatakse pea eranditult siis, kui soovitakse varjatult rÀÀkida nendest, kellel ei taheta lasta elada. Nendel, kellelt vÔetakse vÔimalus elada, ei ole mingit elukvaliteeti; kel lubatakse elada, nende elukvaliteet tÔuseb. Muutujad nagu vanus, tervis vÔi puue vÔivad inimestelt vÔtta privileegi elada, muutes nad sel viisil ohvriks, mis tuuakse teiste elukvaliteedi parandamise eest.


1994. aastal osales viisteist aastat varem Nobeli rahupreemia laureaadiks valitud Ema Teresa Ameerika Ühendriikide presidendi, esimese leedi, kongressiliikmete ja teiste mĂ”jukate abordipooldajatega ĂŒhisel rahvuslikul palvehommikusöögil ning ĂŒtles kĂ”igi kohalviibijate ehmatuseks jĂ€rgmised sĂ”nad:


Mul on tunne, et tĂ€naseks suurimaks rahu hĂ€vitajaks on abort, kuna see on sĂ”da lapse vastu, sĂŒĂŒtu lapse otsene tapmine, mĂ”rv ema enese poolt. Ja kui aktsepteerime, et ema vĂ”ib tappa isegi omaenese lapse, siis kuidas saame kutsuda teisi inimesi ĂŒles mitte ĂŒksteist tapma? ...


KĂ”ik aborti aktsepteerivad riigid Ă”petavad oma inimesi mitte armastama, vaid kasutama ĂŒkskĂ”ik millist vĂ€givalda saamaks oma tahtmist. SeepĂ€rast on abort suurim armastuse ja rahu hĂ€vitaja.


Paljud inimesed on vĂ€ga, vĂ€ga mures laste pĂ€rast Indias ja Aafrikas, kus paljud surevad nĂ€lga ja muude hĂ€dade kĂ€tte. Paljud inimesed on mures ka Ameerikas, selles vĂ”imsas riigis aset leidva vĂ€givalla pĂ€rast. Selline mure on vĂ€ga hea. Kuid samal ajal ei ole need samad inimesed ĂŒldse mures miljonite inimeste pĂ€rast, kes tapetakse nende endi emade tahtliku valiku tulemusel. Ja see on tĂ€nane suurim rahu hĂ€vitaja -- abort, mis viib inimesed sellise pimeduseni.[7]ĂŒles


Abordile ligipÀÀsu piiramine oleks ebaÔiglane vaeste ja vÀhemusgruppide suhtes, kes vajavad ligipÀÀsu enim.


JĂ€ttes kĂ”rvale ĂŒliharva esineva juhu, kus raseduse jĂ€tkumine ohustab ema elu, tuleb esiteks öelda, et sellist nĂ€htust, nagu vajadus abordi jĂ€rele, ei eksisteeri. Mitte kellelgi ei ole vaja oma sĂŒndimata last tappa. Samuti ei ole kellelgi Ă”igustatud ootust, et ĂŒhiskond peaks teda oma laste tapmisel abistama.


Siiski vÀidab Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon, et seadused, mis tÔkestavad inimeste juurdepÀÀsu abordile, on madala sissetulekuga ja vÀhemusgruppidesse kuuluvate naiste suhtes diskrimineerivad.[8] Argument seisneb selles, et neil, kel on vÀiksem sissetulek, ei ole abordipiirangute tingimustes samavÔrd lihtne aborti teha kui neil, kel on rohkem raha (nt ei ole nii lihtne sÔita aborti tegema riiki, kus see on lubatud).


Samas ei ole selles, et osal inimestest on vĂ€hem vĂ”imalusi sĂŒndimata inimeste tapmiseks kui teistel, iseenesest absoluutselt midagi ebaĂ”iglast. Vaesematel inimestel on vĂ€hem vĂ”imalusi ka sĂŒndinud inimese tapmiseks palgamĂ”rvari palkamiseks, kuna see on lihtsalt vĂ€ga kallis. Sellest oleks vale jĂ€reldada, et ĂŒhiskond peaks sĂŒndinud inimeste palgamĂ”rvateenuse seaduslikuks muutma. EbaĂ”iglane ei ole see, et vaesematel puudub tapmisele ligipÀÀs, vaid see, et seesugune vĂ”imalus ĂŒleĂŒldse eksisteerib. Riik ei vĂ”i sallida ega subsideerida tegevust, mis on iseenesest vale ja kahjustav ning peab sellisena olema seadusevastane. Niisiis taandub kĂŒsimus sellele, mis abort on. Majanduslikel ja sotsiaalsetel argumentidel puudub siinkohal igasugune jĂ”ud -- kuna abort on sĂŒĂŒtu inimese tapmine, siis ei oma see, et rikastel on seda lihtsam toime panna kui vaestel, mingit tĂ€htsust. VĂ”rdsed Ă”igused ei vĂ”i tĂ€hendada vĂ”rdseid vĂ”imalusi sĂŒĂŒtute inimeste tapmiseks.


Eelöeldu osundab jĂ€llegi tĂ”siasjale, et antud argument sisaldab ilmset mĂ”tlemisviga, eeldades seda, mida tuleks tĂ”estada. Nimelt on abordi kĂ€ttesaamatusele kui ebaĂ”iglusele apelleerimine Ă”igustatud ĂŒksnes juhul, kui abort on midagi olemuslikult head ja aktsepteeritavat. Ent just seda tuleks selle argumendi tĂ”siseltvĂ”etavuse saavutamiseks eelnevalt tĂ”estada.


MĂ”eldes tagasi Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni asutaja Margaret Sangeri ideedele, tuleb lisaks tĂ”deda, et tihti tundub abordipooldajate argumentide taga seisvat mitte hoolimine vaestest, vaid mure nende rohkenemise pĂ€rast. Margaret Sanger ĂŒtles omal ajal, et „[m]e ei taha, et sĂ”na lĂ€heks liikvele, et soovime hĂ€vitada neegripopulatsiooni.“ TĂ”epoolest, mis vĂ”iks olla parem ja seejuures varjatum viis vaeste ja vĂ€hemusgruppide hĂ€vitamiseks, kui neile nende raskuste leevendamise asemel oma laste kĂ”rvaldamise vĂ”imaluste kĂ€ttemĂ€ngimine? Vaesed ei taha enesele aborditegemise vĂ”imalust kaugeltki samavĂ”rd, kui teatud huvigrupid (nagu Pereplaneerimise Liit) neile seda tahavad.ĂŒles




[1] C. Everett Koop, "The Slide to Auschwitz", 6 The Human Life Review (1977) (vt freerepublic.com)

[2] Rein Taagepera, „Demograafiline vetsupott“, Eesti PĂ€evaleht, 30.08.2005

[3] George Grant, Grand Illusions: The Legacy of Planned Parenthood (Brentwood, Tennessee: Wolgemuth and Hyatt, 1988), lk. 25.

[4] Margaret Sanger, 1933. aasta aprillikuu Birth Control Review.

[5] Charles Valenza, „Was Margaret Sanger a Racist?“, Family Planning Perspectives, jaanuar-veebruar 1985, lk. 44.

[6] Leo Alexander, „Medical Science and Dictatorship“, New England Journal of Medicine (juuli 1989), lk. 39–47.

[7] Ema Teresa Rahvuslikul palvehommikusöögil 3. veerbuaril 1994, epm.org

[8] Nine Reasons Why Abortion is Legal (New York: Planned Parenthood Federation of America, 1989)

Prindi