Eetilised argumendid

Prindi



Embrüo võib olla küll inimene, kuid mitte veel isik. Kaitsma peaks aga vaid isikute õiguseid.


Inimese ja isiku tehislikku mõistelist eristamist rakendati abordi kontekstis esimest korda Ameerika Ühendriikides aastal 1973, kui leidis aset kohtuprotsess Roe versus Wade. Selle protsessi käigus otsustas USA Ülemkohus, et arenev loode on küll inimene, teiste sõnadega kuulub liiki Homo sapiens, kuid veel mitte isik. Kohus asus seisukohale, et kuna põhiseaduslik kaitse kehtib vaid inimisikutele, siis on aborteerimine kui mitte-isikulise inimese hävitamine seaduslik. USA Ülemkohtu otsusega avati seaduslik võimalus olukorrale, kus võib eksisteerida inimene, kes ei ole isik ning kelle elule ei laiene põhiseaduslik kaitse.


Milliste kriteeriumite järgi teha kindlaks, kas keegi on nii inimene kui ka isik? Kui üldiselt ollakse nõus, et liiki Homo sapiens kuuluvate vanemate muna- ja seemneraku ühinemisest sünnib keegi, kes kuulub ise samasse liiki, siis isiku määratlemine on osutunud raskemaks. Nõnda on näiteks geeniteadlane doktor Francis Crick väitnud briti reaalteaduste ajakirjas Nature, et lapse võib lugeda õiguspäraselt sündinuks, kui kahe päeva jooksul pärast emaüsast väljumist tunnistatakse ta „inimühiskonna heakskiidetud liikmeks”. Ashley Montagu ja teised on pakkunud inimisiku tunnistamiseks välja kultuurimõjude kriteeriumi. Selle autori arvates pole laps inimisik enne, kui teda on mõjutanud kultuurilised tegurid.[1] Doktor Joseph Fletcher väidab oma teoses „Humanhood“ (ehk “Inimeseks olemine”), et inimesed ilma minimaalsete intellektuaalsete või vaimsete eeldusteta ei ole isikud. Oma teistes teostes pakub ta kriitiliseks inimisikut piiritlevaks IQ kvoodiks välja 40.[2]


Kõik eelpool mainitud määratlused paistavad silma hämmastava omavoli poolest. On selge, et kui inimene ei ole isik oma bioloogilisest algusest peale, s.t eostumisest alates, siis peab leidma kriteeriumi, mis lubaks teha vahet lihtsalt inimeste ja isikuliste või isikustunud inimeste vahel. Kuid juba eelneva väga lühikese ja pinnapealse vaatluse kaudu võib jõuda järelduseni, et väljapakutud kriteeriumid on ülimalt subjektiivsed, sõltudes iga inimese enda maailmavaatest või poliitilis-ideoloogilistest eelistustest. Mis takistab diktaatoreid inimese ja isiku mõistelisele eristusele toetudes kuulutamast, et osa populatsioonist, näiteks puuetega inimesed, haiged ja vanad, kes on ületanud teatava ea, või vähemusrahvused, näiteks eestlased või juudid, kuuluvad küll inimliiki, kuid ei ole isikud ning seetõttu paiknevad väljaspool igasugust õiguslikku kaitset või on nende kaitse kaitse põhimõtteliselt nõrgem?


Tegelikult on inimsuse ja isikulisuse eraldamine tehislik mõisteline protsess, millel puudub igasugune reaalne filosoofiline ja bioloogiline alus. Isiku mõiste all peame silmas inimese olemuslikke võimeid, mis eristavad teda kõikidest teistest materiaalsetest elusolenditest -- nimelt mõistust ja vaba tahet. Kas võib leiduda inimene, kes ei ole isik, teiste sõnadega mõni liiki Homo sapiens kuuluv olend, kellel puudub täielikult eeldus mõistuse ja vaba tahte avaldumiseks? Kuidas võib inimene äkitselt saada isikuks, kui ta seda eelnevalt juba ei ole? Ei ole ühtegi arengulist sündmust pärast viljastumist, mille käigus inimene omandaks sellise, eelnevalt puudunud potentsiaali mõistuse ja vaba tahte avaldumiseks.


Järelikult on loode, niivõrd-kuivõrd ta kuulub inimliiki, paratamatult isik, sest ta on võimeline patoloogiliste takistuste puudumisel arenema inimisiku avaldumise täiuse poole. Kui ta seda ei oleks, siis peaks ta inimesest „isikuks“ arenemisel läbi tegema seletamatu kvalitatiivse hüppe, millel puudub igasugune reaalne pretsedent. Inimene võib treenida kehalist tugevust või arendada oma loomuse piires tunnetuslikke ja emotsionaalseid võimeid, kuid mitte keegi, kes pole juba eelnevalt inimene, ei saa omandada eimillestki, ex nihilo, uut loomust või seda määratlevat tuumikut, nagu peaks juhtuma siis, kui kellestki hüpoteetilisest „inimesest“ saaks ühtäkki „isik“.üles


Abort peaks olema lubatud juhul, kui rasedus ja sünnitus ohustavad ema elu või tervist.


Olukordi, kus ema elu päästmine tooks endaga kaasa sündimata lapse surma, tuleb ette väga harva. Mõningatel hinnangutel on kõikidest abortidest vähem kui 1% seotud ema elu või tervise päästmisega.[3]


Emakavähi või emakavälise raseduse korral toob ema haiguse ravi tavaliselt kaasa sündimata lapse surma. See on moraalselt aktsepteeritav juhul, kui meedikute ja lapsevanemate pürgimus on keskendunud ema elu päästmisele. Sellises olukorras peaks alati püüdma päästa nii ema kui lapse elu, ent kui on võimalik päästa ühe inimese elu, selle asemel, et mõlemad hukkuksid, siis tuleb seda teha. Sellisel juhul on sündimata lapse surm traagiline kõrvalefekt, mitte teo eesmärk iseeneses, milleks on ema tervendamine ja tema elu päästmine. Seepärast ei ole siin tegu eesmärgipäraselt teostatud abordiga, milles püütakse otseselt hävitada sündimata elu.üles


Kas abort on moraalselt lubatud olukorras, kus lapsel on diagnoositud väärareng või puue?


Kindlasti mitte. Selles olukorras räägitakse tavaliselt palju halastusest ja kaastundest väärarenguga lapse suhtes, mis peaks väljenduma meie otsuses teda mitte elada lasta. Ent halastus, mis oma objekti surmab, on väga problemaatiline nähtus juba sellepärast, et õige halastus tegutseb armastuse nõudest lähtudes, soovides, tahtes ja tehes teistele head. Elu on inimesele kõige põhilisem hüve. Seega peaks halastus, mis vähegi on oma nime väärt, püüdma hoida ja säilitada vähemalt seda kõige tähtsamat, mis inimesele kuulub.


Väärarenguga laste suhtes omandab surmav halastus vähemalt kahes aspektis vägagi silmakirjaliku loomu. Esiteks tundub, et me ei tunne väärarenguga sündimata lapsi tappes niivõrd kaasa nendele, kuivõrd iseendile. Me lihtsalt ei suuda ega taha nendega tegeleda. Samas valetame me endale, kui me üldise humaansuse nõudeid tunnetades rajame abistavaid asutusi ja üritame edendada paremat suhtumist puuetega inimestesse, kuid kohe, kui on vähegi võimalik, soovime nende ilmaletulekut nende sünnieelse tapmise teel takistada.


Inimese väärtus inimesena jääb muutumatuna püsima sõltumata sellest, kas ta on puudega või mitte. Seetõttu ei õigusta mitte miski, kõige vähem aga end halastuse ja kaastunde varju peitev egoism, sündimata laste tapmist. Ühiskonna humaansust ja kultuursust mõõdetakse tavaliselt selle järgi, kuidas seal suhtutakse oma kõige nõrgematesse liikmetesse – kas antakse abi ja armastust neile, kes seda kõige enam vajavad, või tallatakse nõrgemate peal nende karjeid kuulmata. Kui ilmneb viimane kahest võimalusest, siis kehtivad džungli seadused ja seeläbi õõnestatakse tasapisi kõikide ühiskonda kuuluvate inimeste õigusi, sest nõrgema vääramine ei tunne piire ega pea seiskuma kõige nõrgema juures, vaid liigub oma sisemise loogika kohaselt edasi üha tugevamate poole, kes ühel päeval võivad leida ennast kellegi subjektiivsest meelevallast sündinud definitsiooni kohaselt nõrkade ja viletsate klassis ilma õiguste ja kaitseta.üles


Vaata lisaks:


    Abort on moraalselt lubatav olukorras, kus rasedus on vägistamise või intsesti tulemus.


    Ameerika Ühendriikide üks peamisi abordipooldajate organisatsioone, Planned Parenthood, on teostanud uurimuse, mille käigus selgitati, kui suur tõenäosus on rasestuda naisel, kes on ühe korra seksuaalvahekorras, eeldusena, et see toimub kahe suguküpse erisoolise täiskasvanu vahel ja on vabatahtlik. Planned Parenthoodi uurimisüksusena töötav Guttmacheri Instituut, mis uurimuse läbi viis, hindas tõenäosuse 3% piiresse. Uurimuses lisati veel, et vägistamisega kaasneb palju tegureid, mis vähendavad omakorda rasestumise tõenäosust.[4] Eelmainitud instituudi andmeil on näiteks Ameerika Ühendriikides tehtavatest abortidest vaid 1% seotud vägistamisejärgse raseduse katkestamisega.[5] Mõningad teised uurimused näitavad, et tõenäosus rasestuda vägivaldselt pealesurutud vahekorra tulemusel on keskeltläbi 1/1000.[6]


    Miks on siiski levinud arusaam, et paljud abordid on seotud vägistamise tulemusel tekkinud raseduse katkestamisega, hoolimata sellest, et paljud uurimused räägivad hoopis vastupidist? Tihtipeale on põhjus lihtsalt väitluste retoorikas, kus lihtsama argumendina abordi seaduslikustamise poolt tuuakse sisse marginaalsed ja emotsionaalselt rasked juhtumid, nagu vägistamine või intsest, mis äratavad igaühes sümpaatiat nende hirmsate tegude ohvrite suhtes ning mille „tagajärgede kõrvaldamiseks” on kerge pakkuda lihtsustatud lahendusi, nagu näiteks abort. Teisalt on kahjuks mõned noored naised, kes on igal juhul tahtnud oma last aborteerida, arstide kaastunde äratamiseks valetanud. Nõnda juhtus ka kuulsas kohtuprotsessis Roe vs Wade, mis USAs juhatas sisse abordi seaduslikuks muutmise. Norma McCorvey – naine, kes soovis aborti teha – väitis, et teda oli vägistatud. Hiljem tunnistas ta, et oli valetanud ja vägistamisest rääkinud vaid selleks, et leida kohtunike ja meedia sümpaatiat.[7]


    Kui tegu on tõepoolest vägistamise tulemusel eostatud lapsega, siis peab küsima, kes peab sellises olukorras kandma süüd -- kas süütu laps või kuriteo toime pannud vägistaja? On selge, et laps ise ei ole kuidagi vägistamises süüdi. Seda olukorda raskendab fakt, et süütu naine peaks siin võtma enda peale lapsekandmisega, ja juhul, kui ta otsustab lapse endale jätta, ka tema kasvatamisega seonduvad raskused. See inimlikult keeruline olukord ootab abi nii perekonnalt kui ka ühiskondlikelt struktuuridelt. Eelnevalt mainitud tõsiasi aga jääb samaks – lapse süütus on väljaspool kahtlust. Süütu olendina on lapsel õigus elule, mida abort kõige raskemal kujul rikuks.


    Vägistamine ja intsest on hirmuäratavad kuriteod, mille pahelisust on kerge üle kanda täiesti valedele isikutele, nagu naisele või lapsele. Siiski on ainukene kuritegelik osapool vägistamise juures just nimelt vägistaja. Tema ainukesena väärib ka karistust. Naise isiksust ja eneseväärikust on vägistamine küll sügavalt haavanud, kuid tema põhjavat olemust ja sellega kaasnevat inimväärikust ei ole isegi puudutatud. Tõelist inimväärikust ei saa keegi naiselt röövida peale tema enda. Süütu lapse tapmine on aga tegu, mis teeb ka emast süüdlase ning kahjustab ühtlasi tema inimväärikust.


    Abordivägivald on olemuselt võrreldav vägistamisega kaasneva vägivallaga. Kui naine teostab kontrolli oma keha üle sellisel viisil, et ta ei pea lugu teise inimese, antud juhul lapse fundamentaalsetest õigustest, siis on tegu abordiga. Kui mees käitub naise suhtes samasugusest põhimõttest ajendatuna seades oma seksuaalsed ihad naise isikupuutumatusest kõrgemale, siis nimetatakse seda vägistamiseks. Nii abordi kui vägistamise puhul seatakse oma isiklikud huvid teiste inimeste õigustest kõrgemale. Mõlemis teostub püüd näha oma ego ja selle subjektiivseid vajadusi täiesti sõltumatuna välistest moraalinormidest ja teiste inimeste õigustest. Just nimelt teiste õigused aga seisavad väärtuste hierarhias palju kõrgemal isiklikest vajadustest, mis viisid mõne inimese tegema aborti ja teise vägistama. Naise isikupuutumatus on väärtuste hierarhias mõõtmatult kõrgemal positsioonil kui mõne mehe iha end seksuaalselt rahuldada. Samamoodi on sündimata inimese õigus elule hindamatult olulisem, kui ükskõik milline põhjus, mille pärast naine aborti sooviks.


    Abordivägivald ei paku vägistamise ohvrile kindlasti mingisugustki lahendust. Süütu lapse tapmine ei tee mitte midagi halba kurjategijale ega mitte midagi head naisele, kuritöö ohvrile. Vähe sellest. Abort ei suuda kunagi parandada neid haavu, mille vägistamine on naise hinge rebinud, vaid lisab nendele juurde veel uue trauma, mille abort endaga kaasa toob. Laps, kes on vägistamise tulemusel eostatud, ei ole iseenesest kuidagi halvem nendest, kes on saadud teineteist austavatelt ja armastavatelt vanematelt. Lapse seisukohast ei ole oluline see, kuidas ta on eostatud, vaid et ta on eostatud. Lapse väärtus inimesena ei kahane siin hetkekski, nagu igal teisel, on ka kuritegelikul viisil eostatud lapsel õigus elada.


    Palju on räägitud sellest, et naisele võiks vägistamise või intsesti tulemusel eostatud lapse kandmine ja ilmaletoomine olla pidevaks piina ja alanduse allikaks, meenutades talle tema üleelamisi. Sageli näitab kogemus aga hoopis vastupidist. Nimelt võib süütu lapse sünd olla naisele tõeliseks paranduse ja lepituse lätteks. Paljud vägistamise ohvriks langenud naised on öelnud, et laps on ainukene ilus asi, mis selle koletu kuriteo õudusest võib sündida. Siiski on naisel õigus oma laps, juhul kui ta ei soovi teda üles kasvatada, anda kellelegi teisele. On võimalik, et mitmed elus olevad inimesed meie ümber, kelle elude saladusi me ei tunne, on eostatud vägistamise tulemusel. Nende emad on omal ajal teinud sangarliku otsuse nad ilmale tuua ja praegu võivad need lapsed valgustada ja soojendada oma kohalolekuga paljude teiste inimeste elusid. Vägistamise või intsesti puhul oleks abort vaid katse eitada juhtunut, kuid eitus ei ole eales hea lahendus, liiatigi ei paku oma trauma allasurumine või eitamine hingele tõelist ravi, vaid võib hiljem esile tulla sümptomitena, mille algset seost abordiga isegi ei teadvustata.


    Kõik see, mida eelpool vägistamise kohta on öeldud, kehtib ka intsesti puhul. Intsest on õudustäratav kuritegu. Tuleb tõeliselt pingutada, et tüdruk, kes on langenud intsesti ohvriks, viidaks turvalisse keskkonda, et kaitsta teda ärakasutaja edasiste rünnakute eest. Siingi on probleemiks vägistaja ja ärakasutaja, mitte kunagi aga tüdruk ega tema laps. Vastupidiselt üldistele arusaamadele, on sellisel puhul loote väärarengud üpris haruldased, ja kui neid esinekski, siis on ka puuetega inimesel samasugune õigus elule kui tervel. Ühtlasi on tõsiasi, et abordi seadustamise järel on isadel oma tütreid palju lihtsam ära kasutada, kuna intsesti kuritegu on tüdrukut abordile kallutades oluliselt lihtsam varjata.üles




    [1] Ashley Montague, Sex, Man and Society (New York: G.P. Putnam and Sons, 1967), cit. Paul Fowler, Abortion: Toward an Evangelical Consensus (Portland, Ore.: Multnomah Press, 1987), 34-35

    [2] Joseph Fletcher, Situation Ethics: The New Morality, cit. Mark O´Keefe „Personhood: When Does it Begin...or End?”, Oregonian, 12. veebruar 1995, B1

    [3] Landrum Shettles ja David Rorvik, Rites of Life (Grand Raids, Mich.:Zondervan Publishing House, 1983), 129

    [4] Jean Staker Garton, Who Broke the Baby? (Minneapolis, Minn: Bethany House Publishers, 1979), 76.

    [5] „Abortion: Facts at a Glance,” Planned Parenthood Federation of America, n.d., 1. Vaata ka „Who has Abortions” The Allan Guttmacher Institute (agi-usa.org).

    [6] John Willke, Abortion Questions and Answers (Cincinnati, Ohio: Hayes Publishing Co.,1988), 53.

    [7] Sue Reily, „Life Uneasy for Woman at Center of Abortion Ruling,” Oregonian, 9. May, 1989, A2.

    Prindi